Raamatuid

Tillie Cole "Tuhat poisimusi". Ilmselgelt ei ole ma sihtgrupp, aga... See teos on järjekordne segapuder wannabe-romantikast ja noorte ebaloomulikes suhtesuundades mõjutamisest. Ma hakkan varsti juba arvama, et kogu teismelistele tüdrukutele ja noortele naistele suunatud kirjandus on osa woke-kultuuri vandenõudest... Ühesõnaga, kaks viieaastast naabrilast saavad tuttavaks ja otsustavad olla parimad sõbrad. Kolm aastat hiljem sureb tüdruku vanaema ja jätab talle sedeleid täis purgi sildiga "Tuhat poisimusi", sedelitele pangu laps kirja kõik olulised suudlused elus... Vanaema. Kaheksa-aastasele. Vanaema perest, kus surma kirjeldatakse kui kojuminekut, tähendab oleks nagu kristlik kontekst... Ma mõtlesin IM ja TT peale, kes mõlemad varsti kaheksa saavad, ja hakkas nagu natuke imelik. Noh, esimesed sedelid leiavad samal päeval kasutust. Siis hakkab poiss salaja tüdruku aknast sisse ronima, et kaisus magada (viide ühele varasemale väga halvale noorteraamatule) ja mingil hetkel juhtub... mis teismelistega ikka juhtub... ja nii edasi. Põhimõtteliselt on võetud peotäis rohkem ja vähem dramaatilisi noortekaid ja need kõik omavahel kokku miksitud. Vaatasin lõpu ära, aga korralikult läbi ei lugenud, see raamat ei olnud seda väärt. 

Julie Caplin "Väike kohvik Kopenhaagenis". Mõnikord on sellised raamatud oma ühetaolisusest hoolimata armsad ja lugemisväärilised. See... ei olnud, mitte sel hetkel. Millegipärast. 

Margaret Atwood "Orüks ja ruik" ja "Uputuse aasta" - sest ma lugesin hiljuti kolmandat osa, eks ole. Neid peaks ikka kõiki korraga lugema, siis saab paremini aru, vähemalt kui olla mina. Atwood on Atwood on Atwood, muidugi. 

Justin Petrone "Minu Itaalia". Tundub, et parim seniloetud Justin Petrone raamatutest. Muhe ja omamoodi - kui teised "Minu-" raamatud on pigem kusagil elamisest, siis see on juurte otsimisest ja peresuhetest. Ükskõik kui kauge nõoga tegemist on, Itaalias ollakse ikka lähedased sugulased. Armas. 

Eva-Maria Bast "Kuninganna". Elizabeth II suure fännina ei saanud lugemata jätta, ainult et kuidagi verevaeseks jäi. Liiga palju poliitikat ja liiga vähe pereelu. Võimalik, et kuninglemine niimoodi käibki, aga raamatust ootaks rohkem isiklikku poolt... 

C. K. McDonnell "Armastus kiusub meid lõhki". Aina rohkem hakkavad "Kummaliste sõnumite" raamatud sisaldama vihjeid eelmistele raamatutele, aga kui neid olla lugenud piisavalt ammu, siis võib  eelmiste raamatute sisu meeldetuletamine olla pisut pingutav. Muidu on vaimukas ja absurdne nagu ikka. 

Inga Lunge "Minu Karlova". Ma olen ka Karlovas elanud. Paraku jäi minu Karlova täpselt raamatuskirjeldatust välja... ja Karlovas kirikus käinud, aga seal on nüüd teater (ja kiriku kempsudel polnud vastupidiselt autori väidetele viga midagi)... ja muidugi käime me kõik oma harvad kohvetamised Karlovas "Anna Edasis". Kassidest oleks võinud olla rohkem juttu kui kultuuriosast, mida minu Karlova-ajal veel polnudki... ja pliitahjud kui Karlova majade eripära olid vist täiesti mainimata. Muidu oli päris kena lugemine - ja autoril on väga hea pojanimemaitse. 

Günter Grass "Mälusibul". Grass on vist midagi saksa Jaan Krossi taolist? Igatahes tekkisid mul stiili ja elukäigu asjus mingisugused paralleelid. Tuleb ka muud kättesaadavad Grassid ette võtta, võimalusel originaalis. Hea oli. 

Poul Andreson "Ajavalvur". Kerge lugemine. 

Robert Bryndza "Nine Elmsi mõrvar". Bryndza raamatud on kah sellised... kohustustevabad, ainult et võimalikult verised. No ja muidugi lahendab sündmusi eluga ummikus naisdetektiiv. 

Kristo Janson, Triinu Meres "Devolutsioon". Huvitav, kas autorid on ise USAs vaatamas ka käinud, mismoodi kõik need paigad välja näevad? Karmi südamega naissõdalane päästab kogemata lapse ja avastab armastuse... Muidu... äravahetamiseni sarnane kõigi varasemate sedasorti maailmalõpulugudega, kusagil on kohustuslikud usuhullud ja kusagil mingi orjapidamine... Mulle meeldis, võiks tulla ka järg näiteks järgmise põlvkonna toimetulekust.