Naine metsast

Täna ma kavatsesin aiatöid teha - kaevamiseks ja külvamiseks on selgelt vara, aga okste korjamine ja suure lumega äramurdunute saagimine on ka tükk tegemist. No vast keskpäeva kandis on soojem ja kuivem. Ega väga mitut tundi järjest ei jaksagi ega viitsi, ikkagi jaanuar.  *** Selleaastane jaanuar on kuidagi eriliselt pime. Meenutasin eile Lübecki ja Wuppertali jaanuare (vastavalt 9 ja 10 aastat tagasi), kui paistis päike, ilm oli kuiv ja õues pakuti 8 kraadi sooja... Tuli mõte müüa Linnamaja ära ja osta selle asemele mingi talveonn kuhugi soojemale maale - aga lapsed käivad ju Eestis koolis, mismoodi tööasju soojamaa ja Eesti suve vahel jagada ja isegi kui sellega oodata laste iseseisvumiseni, kes hoolitseks Maja eest talvel? Ja kasside seisukoht autosõidu suhtes on KRÄÄÄU, nii et see vist ikka hästi ei sobi.  Muidu on soe ilm loomulikult õnn ja rõõm. Isegi kui järgneval pildil jäädvustatud olukord on esteetiline... Noorim tegi aknast ühel hilisõhtul, kui see suure lume aeg ol...

Ilm on neil päevil saksa keeles öeldult usselig . Lumi sulab, mis õnn ja rõõm. Aga pime on ja märg... Sellegipoolest vain ma igal juhul niisuguse talve külma ja/või lumerohkuse asemel.  *** Proovisin just ja avastasin, et ei taha midagi öelda valitsuse ja uute maksude kohta. Nad ei ole seda väärt.  *** Vähemalt on meil praegu olemas elekter.  *** Vahepeal tabas meie perekonda kaks sünnipäeva. Vanim sai 20. On eakohasel moel tudeng, elab üsnagi eakohatul moel endiselt laste raamides (st autojuhiluba pole ära teinud). Kooliasjad on korras, lähedasi sotsiaalseid suhteid pole viimase aasta jooksul juurde tulnud, üldiselt on tore noor inimene, vanusenumbri vahetumise järel pole puberteedijäänuseid ka enam vilkunud - ehkki kardetavasti peab mõne teema ja arusaamisega veel tegelema.  Mina sain siin natuke rohkem kui 20. Äääähh... Suur osa elust tundub kah olevat eakohane. Lapsed kallistasid sünnipäeva puhul, tundsin ennast kahe vanema poja embuses kohutavalt pisikesena. Noh...

Kui olukord nõuab toitu ja kiiresti, aga kodus on päris või peaaegu söögivalmis asjadest ainult kiirnuudlid (ja see ei ole siiski päris see)... ja korralik õhtusöök* tekib alles kogu pere kokkusaamise ajaks ehk umbes kell kuus... siis otsustasin teha mingi Kaiserschmarrni moodi asja. Kaiserschmarrn on Austria moodi lõhutud pannkook, mida olevat õige mitu varianti. Mina kohtasin teda esimest korda elus 1993. aasta detsembris Nürnbergis, kus minu kohalik tuttav oma sõbrannale kingi-kokanduskursust tehes parajasti magustoitudeni oli jõudnud.  Õige oleks muidugi kasutada retsepti, kaaluda, mõõta ja... oeh. Ja küpsetada sellest kogusest mitu lõhutud pannkooki, mitte ainult üks ülipaks.  Mina kallasin pannile sortsu õli. Kloppisin kausis segi viis muna. Lisasin mingi ebamäärase koguse piima - tunde järgi tassitäie. Kloppisin, lisasin kahmaku jahu, kah tunde järgi tassitäie. Ja kaks - või natuke vähem - teelusikatäit suhkrut. Ja natuke veel piima, sest paks tundus. Kui kõik oli ühtla...

Ehkki täna hommikul olid Staadioni ja Liiva tänava nurgal sirelipungad rohelised ja minu arusaamist mööda pakatamisvalmid, on aasta kõige masendavamaks kuulutatud nädal alles ees ja kevadeni rohkem päevi, kui ma arvutada viitsin. Vähemalt sulab lumeuputus aktiivselt, mis muidugi tähendab, et Vanimale tulevanädalase jubileumi puhul lumepargi kinkekaardi kinkimine - las valib kaasa mõne sõbra ja läheb lustima, eksju - ei pruugi olla hea mõte.  *** Olen esimest nädalat tööposti otsas teistsuguse graafikuga ja sessioonõppe tudengid - kelle tarbeks graafikut muudeti - pole mind veel avastanud. Iiigav.  Vähemalt nautisin kolmapäeval väga esimest korraliku elektriga päeva. Praadisin perekonnale hommikusöögiks vaeseid rüütleid, elektripliidil. Avasin ja sulgesin sügavkülma. Pesin nõusid ja villaseid esemeid. Küpsetasin õhtuseks maiuseks kaneelirulle. Vaimustav! Muidugi, vahepeal tegin puupliidi abil kotlette ja kudusin täiesti loomulikus valguses akna all villavaibakesi - aga põhimõtt...

Laupäeva õhtul, kui Vanim oli just tolmuimeja oma tuppa viinud ja planeeris pärast koristamist hakata tegema midagi arvutiga, kadus valgus. Vilkus, käis... kadus. Sain telefoni otsa väga pahase Heleni, kes ütles, et tema ei kuule mind ja katkestas kõne. Mees sai parema ühenduse, ütles, et katkestus on, paluks kohast tegelemist. Pühapäeva hommikuks oli elekter endiselt ära. Mees ja Vanim jäid Monsieur Picassoga külavaheteel kinni, sest ühe ööga oli sadanud maha umbes kahe aasta lumi. Kolmekesi saime auto ikkagi välja (kaks nooremat last olid Lätis võistlemas). Kirikusse nad enam ei jõudnud, aga Vanim pääses vähemalt pessu ja netiühenduse ligi. Elektrileviga ühenduse saamine oli võimatu, kõne katkes pidevalt. Mees ostis mõned kanistritäied vett. Võistluselt tulijad jäid Linna ööbima, sest ehkki ametlikult olevat meil vool olemas olnud, jätkus seda ainult Kantselei LED-lampide tarbeks, need vilkusid nagu surevad jaaniussid - ilmselt puu liini peal.  Esmaspäeval polnud seda ühe f...

Talvevõlumaa kestab. Sel aastal on meil uus külavahetee-sahamees, kes lükkas lahkesti puhtaks ka meie sissesõidutee. Väga tänulik. Laupäevane elektrikatkestus tuli pärast blogikirjutamist rõõmsasti tagasi ja jäi hilisõhtuni. Maaelu rõõmud, tõepoolest.  Veel lahkus laupäeval elust meie välisukse põhiline lukk. Õnneks on meil topeltuks ja sisemisel uksel ka võti... millega mina seestpoolt hakkama ei saa, tundub. Saab uus lukk ja uued koduvõtmed, kunagi selle nädala jooksul.  Pühapäeval ärkasin hääletuna, aga see viga vast paraneb... ja kui mõtlesin korraks harjakapis* elanud leivamasinale kaneelirullitaina segamist delegeerida, selgus, et plastihiir on juba jõudnud närida... Oeh. Noh, leivaküpsetaja ei ole eluks hädavajalik, näritud koht vajab ainult põhjalikku puhastamist ja pealegi on mul Linnamajas veel üks taoline masin... aga selle saiataina sõtkusin käsitsi, pole probleemi. Muude kaoste kõrval tuleb tegeleda ka harjakapi hiirekindlaks muutmisega.  Kaostest on tänaseks...

Noh, siiamaani ei ole igav hakanud. SEB ja Omniva ei ole kahe peale suutnud kohale toimetada vähemalt kolme pereliikme pangakaarte. Ma äppidest ei tea midagi, küllap nad ise teavad, aga meil käib arveldamine tavaliselt kaardiga. Kusagil poolel teel meile on mingi netimast nässus, lapsed ei saa mängida ega videokõnesid pidada ega midagi.  Teiseks jaanuariks oli maha sadanud talvevõlumaa. Saime seda lastega bussi peale minnes plaanitust 35 minutit kauem imetleda, sest bussil olevat olnud tehniline probleem. Küllap libises kraavi, arvasime, aga võib-olla külmuvad bussidelgi pidurid kinni või...  Siis otsustas nädal tagasi spontaanselt ostetud Mazda-san (manuaalkastiga, poistele harjutamiseks, Herr Bora ei sõida enam), et talle meeldib meiekandis ja selle asemel, et koguduse noortega Saaremaale sõita, läks meie juurest umbes viie kilomeetri kaugusel katki. Esialgne diagnoos on siduriketas, sest kõik muu peale mootori ja käigukasti vahelise ühenduse toimib hästi. Tema ootab juba J...