Posts

Kuidas me elame

Kunagi ammu-ammu rääkis üks tõsine usumees, et kui koguduses tekib tahtmine pingi alla pugeda, siis ei aeta õiget asja. No tema jutus oli muidu ka... paar pingialust hetke, aga eks ikka juhtub. Kui tööintervjuul tekib tunne, et ma nüüd läheks otsekohe uksest välja, siis tuleb äraütlemine isegi kergendusena... ehkki amet ise tundus ahvatlev ja õige. No aga kui töökuulutuses pakutakse välja asju, mille järgi oled motivatsioonikirja kirjutanud (aga loodad, et amet on see, mida tegelikult tahad) ja alles pikema ohkimise peale tunnistavad värbajad, et tegelikult me vajame inimest tegema jah hoopis muud tööd... ega siis väga ära ei tõesta ka, et teate, ma seda südames kogu aeg lootsingi. Pealegi, kui uksest väljamineku tunde hetk on juba ära olnud ja vestluse jätkamine toimus minu poolt puhtalt viisakusest ja selle tõttu ka, et ülejäänud vestlejad olid ju sümpaatse olemisega... Mul on mingi häda ülilühikeste juustega naistega, vist ainult Marju Aas Masingu koolist on senikohatutest selline, ...
Post a Comment
Read more

Me käisime nüüd korraks ära (reisikiri, pealegi pikk)

 Uhh. Viisteist päeva... vanasti tähendanud see midagi muud. Ilma ja ebamäärasust arvestades pole erinevused üldsegi nii suured, nagu võinuks oodata.  Ilm nimelt... tuli meiega lõunamaale kaasa. Seesama külm ja vihmane, mis siin umbes kuni meie ärasõidupäevani kestis. Mina, vabandage, lähen reisile selleks, et seal oleks soe ja mõnus.  Ebamäärasus seisnes selles, et polnud teada, kui kaua noorsportlane võistlustules püsib (lühidalt), kui palju ta vanemlikku tuge vajab (ei vajanud - mida oligi tarvis tõestada) ja mis me siis Erfurdi-tuttava külastamise ajal endiga peale hakkame.  Ärasõidupäeva hommikul sõitsime kõigepealt vastuvoolu, sest meiekandis, õnneks meie kodust kümmekond kilomeetrit edasi peeti rallit ja hirmus palju huvilisi vooris juba varahommikul kohale. Eesti vibulaskjaid sõitis kohale kolm, kõik meie autoga. Pakiruumis oli laeni veel tubli kümme sentimeetrit ruumi... Sõit läks söögi-, kempsu- ja poepausidest hoolimata hämmastavalt kiiresti, nii et Saksam...
Post a Comment
Read more

Raamatuid, jälle

 Pole jälle kaua üles kirjutanud. Endiselt kõiki ei viitsi... noh, umbes pooli või nii.  Lucinda Berry "Parimad sõbrad". Põhimõtteliselt hoiatusromaan sellest, miks ei tohi teismeliste purjutamist ja hulkumist normaliseerida. Kogu jama oleks olemata, kui vanematel oleks oma lastega normaalne kontakt. Nojah, siis poleks raamatut ka olnud... Iain M. Banks "Mõtle Phlebasest" - alguses oli nagu huvitav, siis läks liiga madinatehniliseks ära. Banks vist ei ole minu tüüpi kirjanik.  Andy Weir "Ave Maria" - vaat see on kena lugu eri liikide koostööst ja lahendustest. Kuidas see oligi, et peategelane sai endale eriliselt veidra, aga heatahtliku toanaabri... Meeldis.  Catherine Banner "Kuninga silmad" ja "Pimeduse hääled" - täitsa nunnu noortefantaasia. Paralleelmaailmad ja emotsioonid ja kohustused ja lootusetus... Kolmas peaks ka olema? Murile Barbery "Haldjate elu" - jäi pooleli, sest stiil kuidagi ei sobinud. Kahju.  Elly Conway ...
Post a Comment
Read more

Elu sees on imelikke asju

Meil oli siin nädal aega külaline Saksamaalt. Üldiselt väga tore noor inimene, mõned asjad vajavad muidugi veel lihvimist. Käsi püsti, kes on enda meelest perfektse iseloomu ja korras maailmavaatega! Tsiteerides patopsühholoogia õppejõudu: "Ma ei näe..." (mu enda käed olid ka hoolega istumise alla kinni pistetud) Noh, nii ongi, igaüks peab arenema ja vahel juhtub nii, et ka parimate kavatsustega tegutsemine läheb untsu.  No aga me siin näitasime Jääaja keskust ja Elistvere loomaparki ja metsas kõige ilusamat kohta ja koguduse laagrit - sest külaline läheb külastatavaga kaasa, eksju - ja tundus, et sobis. Täna hommikul keris Mimi ka ennast külalise sülle magama, nii et siitmaja kõrgeim võim kiitis ka heaks. 17-aastasele kassile vastu ei vaielda! *** Tulime lapsi laagrisse viimast, kui Mehe telefon tegi kõll. Keegi venekeelse nimega mees soovis meilt korterit üürida. Oli kohe samal õhtul valmis üle ka vaatama, puhtalt riides, aga nähtavalt elu hammasrataste vahele jäänud, naine...
Post a Comment
Read more

Justnagu-asjad ja muu elu

Mõne asjaga siin ilmas on nii, et nende söödavaksmõtlemine tundub vajalik... ja siis paneb Jumal ikkagi ukse kinni.  Ühe eile käidud uue töömõttega tundub nii olevat. Kaotada polnud midagi ja ega ma praegu ka parem ega halvem inimene ei ole kui eile intervjuule minnes... aga jah, ma uurisin seda asja päris põhjalikult ja leidsin, et vana hea jesuiitide põhimõte on mulle alati meeldinud, imetoreda osa pärast võiks vähemtoredaga ka hakkama saada... aga vist ikka ei ole õige asi. Vähemalt ei olnud sündmus ebameeldiv, ainult üks küsimus tekitas minus mõtte, kas ma ikka olen päris olukorras (kui lõpetad enda meelest küsimata, aga seletuse vajadust teades seletamise, et vat just see asi sobib hästi ja eesmärgid on niisugused... ja küsitakse, kas sa üldse oled mõelnud, et eesmärkide saavutamiseks on ajad sellised... Nagu oeh?), ja eks seda karjääripöördeküsimust küsiti ka. Tegu oli elukestvat õpet ja ümberõpet jutlustava asutusega! Järgmise vestuse jaoks, mis iganes see saab olema, peaks ...
Post a Comment
Read more

Niisama, ebaoluliselt. Lasteaiast ja vanainimestest

Kui ilm on laulupeonädalavahetuse kohaselt hall, märg ja külm, asendusauto kasutamise tõttu* olnud vaja koju jääda ja must Mimi tahab sülle... siis võbi kirjutada ka, eriti kuna on mõni mõte.  Otsisin lehest muud lugemist peale laulupeoteema, mis on muidugi aktuaalne, aga hetkel varjutab kõik muud uudised ja mõtted. Leidsin artikleid lasteaiatasust. Ei viitsinud põhjalikult süveneda, kes mida ütles, aga... Eesti lasteaed ei anna normintellektiga, tavaliselt arenevale, loomulikult rikkalikus kodukeskkonnas kasvavale lapsele suurt mitte midagi, kui hariduse nurga alt vaadata. Alushariduse õppekava on sellise lapse jaoks, andke andeks, mõttetu ja pigem loomulikku arengut pärssiv. Alice on oma imelised kirjeldused Inglismaa nelja-aastaste kooliprogrammist peitu pannud, aga mul on hästi meeles, kui suurepäraselt sealmaal lapsi arendatakse. Vanima rühmakaaslaste puhul märkisid meil ka lasteaiaõpetajad, et viieaastased poisid ikka ei taha enam ainult autosid veeretada, huvi on ka ülejäänu...
Post a Comment
Read more

Kinnisvaramaaklerid ja Karen

Kõik algas tegelikult sellest, kui "Kooperaator" seitsmekümnendatel oma territooriumi laiendada otsustas ja selle asjus minu vanaisa oma kätega ehitatud maja perekonnalt ära võeti. Oli selline riigikord ja aeg. Maja oli küll tilluke, aga ehitatud aastakümneid meie perekonna käes olnud krundile (esimene, suurem maja põles sõja ajal maha), vanaema kujundatud aia kohta on lausa alles dokumendid, kus botaanikaaia eksperdid soovitavad selle aia allesjätmist ja nii edasi... Mina olin pisike, tolle aja kohtuasjadest ja raskustest ei mäleta rohkem kui lumehanges röökimist, kui ema küttepuid ja kelku koos kolmeaastase minuga ühest majast teise vedas ja kelk Narva mäel ümber läks. Nimelt oli uue (praeguse Linnamaja) ostmiseks vaja kõvasti võlgu võtta, turuhinnad ja puha... aga vana maja eest maksta ei tahetud, talv oli külm ja kahe maja jaoks küttepuid osta ei saanud. Kohtuasjade paberid on ka alles. Minu ema sai sellest korraliku trauma. Eks selle all olid sõjaaegsed põgenemised, tule...
Post a Comment
Read more