Naine metsast

Noh, meil on siin ju olnud... kõike, eksju. Miinus lastevanemate koosolek, sest klassijuhatajat tabas tõbi (aga pidavat olema juba paranemas, ma loodan küll väga) pluss ootamatu palvekapidamine meie kodus, sest planeeritud kodu olevat tabanud mingi muu tõbi.  Ehkki ma palveka tarbeks ei teinud muud kui küpsetasin traditsioonilise õunakoogi ja sättisin laua - sest baptistide kokkusaamise oluline osa on alati söömine -, olin eile õhtul ikka hirmus väsinud. Võtsin musta Mimi kaenlasse ja läksin voodisse. Mees oli veel pahur, et kass voodis, tema ei saavat siis hästi magada...  Ärkasin Mimi all kella poole nelja paiku, käisin korraks ära, läksin uuesti voodisse, tõmbasin Mimi koos tekiga endale peale. Mimile meeldib inimeste peal magada.  Ärkasin uuesti kella poole üheksa kandis, sest Mees oli kadunud - noh, nüüd oli tema korraks ära. Mimi magas minu peal, jalutsisse oli tekkinud väike-väike Freya.  Nägin unes, et mu endisesse töökohta on tulnud tagasi ammune sotsiaalpedagoog ja me koos la

Külalistest on kaks korda rõõmu - siis, kui nad tulevad ja siis, kui nad ära lähevad. Umbes nii oligi. Meie saksa sõbrad on toredad, aga septembri esimene pool ei ole meie peres just parim aeg, millal kedagi võõrustada.  Järjekorras juhtus...  Maarjalaat oli mõnusam kui nii mõnigi senine Linna laat. Käis mitmeid toredaid, hea vaibamaitsega ja kiire otsustusvõimega kundesid.  Samal ajal sättisid Keskmine ja Kolm Sõpra kodus sünnipäevapidu. Valmistasid küpsisetordi - oli hea -, panid valmis grillikoha, kütsid sauna, korjasid viinamarju. Õhtul laadaväsinutena jõudes oli tarvis, hm, mingit morssi teha ja salatit maitsestada, ei muud. Pidu oli asjaosalistele meeldinud, liha jäi küll hirmus palju üle (sest mõned jäid ootamatult tulemata ja teised jällegi ei söönud palju, me arvestame igaks juhuks, et kõik noored mehed söövad nagu Keskmine), aga imetore oli vaadata, kuidas need kaheteistkümnenda klassi poisid uste vahel ettevaatlikult kummardavad... Keskmise sõbrad on imetoredad.  Siis... tul

"Siin kuu alguses on nii palju asju," imestas üks lastest meie perekalendrit vaadates. On küll jah. Keskmisel oli sünnipäev nagu alati teisel septembril. Suur Suvelõpupidu selle asjus alles tuleb.  Neil päevil on meil siin mitu arstiaega, sest trehvas nii.  Homme on Linnas Maarjalaat, ka sinna tuleb minna.  Esmaspäeval tulevad paariks päevaks sõbrad Saksamaalt. Midagi oli vist veel.  Õunaõuepäev ei olegi veel sisse kantud.  Ühe lastevanemate koosoleku aeg on teada, aga see on veel sisse kandmata, teise kohta ma isegi veel ei tea. Kõrgkoolides lastevanemate koosolekuid pole, heh. Vanim juba küsis, mida ma tema koolimajast arvan - no ma võib-olla näen seda seestpoolt siis, kui pojake lõpetab... Väljast paistab ilmselgelt maja, mis siin ikka arvata. Linnamaja võimalike üürilistega kohtumised on veel teadmata, sest mõned paigad vajavad veel vuntsimist ja veranda radiaator on endiselt vahetamata, lootustandev torumees lubas ja kadus, niuks... Mees leidis teise, aga see saab kunagi

Mõni asi on septembrikuus uus.  Vanim läks täna Lennuakadeemia aktusele. Selle esimese nädala elab ta ilmselt veel kodus.  Nii Noorim kui Keskmine alustasid oma kooliastme viimast aastat. Noorimal oli aktus juba eile - mis siis, et kirikus ja seeäbi pidulikumalt kui tavalises kooliaulas, ikkagi on pühapäeval kooliasjadega tegelemine kõige viisakamalt öeldes ebakohane.  Mina kirjutasin alla töölepingule ühe Eesti suurima tööandjaga. Mida ma lähiajal seal täpselt teen, pole teada, sest osakond kolib remondi asjus ühest majast teise ja minu jaoks pidavat asukoht tekkima alles kuu lõpus... aga ma olen siis lihtsalt hüppevalmis, lubati vajaduspõhiselt töötamiskoht leida, kui olukord nõuab.  Linnamajas oleme hetkel ilma üürnikuta, sest meie lemmiküüriline liikus oma eluga pealinna. Natuke vajavad ruumid veel vuntsimist (vaja on värvida esikupõrand ja köögikappide sisemus, terve hulk uksepiitu ja oeh, see torumees pole ikka veel tulnud...), siis saab kuulutuse päriselt üles panna. Köögipõrand

 Sest mul on vaja siin arvutis mingi imeasi teha, aga spetsialist pole veel saabunud.  Küsimused siit. 1.  M is on  l apsepõlveaegne lohutustoit tänaseni? Hm, mul vist ei olnud lohutustoitu. Ma lihtsalt näksisin vahetpidamata kõike söömisväärilist, mida oli, jäädes selle juures ikkagi piitspeenikeseks. Söömisvääriliste asjade valik oli sealjuures piiratud ja kindlasti ei kuulunud nende hulka sooja toiduna pakutavad asjad. Vanaema tehtud sööke mingil määral ikkagi sõin. 2.  M ida enam ei taha? Porgandisalatit. Ega ma seda lapsena ka ei tahtnud, aga valikut polnud, ema nägi telekast, et nii saab teha, vaimustus... 3.  Mida enam kunagi ei saa? Tädi Nelli metsmaasikakooki ja marineeritud puravikke. Arvatavasti - ma ei ole uurinud, kas järeltulijatel on retseptid olemas, me ei kohtu eriti sageli, lihtsalt pole asja.  4.  Milline toit ei maitse enam  nii nagu siis kui rohi oli rohelisem ja taevas sinisem ? Eee.  5.  Mida ei söö? Kaera selle kõigis vormides, hakkab kohe piuksuma ja tagasi kü

Nojah. Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma lihtsalt ei tahtnud kodust välja minna. Hetkel on remont Linnamaja eluruumides (trepikojast me sel aastal ei räägi) lõpusirgel ja see tähendab, et sõltumata päeva muudest kohustustest tuleb minna Linna ja muudkui pintseldada. Palju on saanud ja kuna minu tass täitub eelkõige kodus, koduseid asju tehes*, on see üpris tühi. Aga hea seltskond ja võimalus kaasa rääkida ja... Ja Mehega kahekesi kuhugi mitte-poodi minek ei ole ka päris tavaline sündmus.  Niisiis, me ikkagi läksime koguduse tööharujuhtide ja nende perede ja nii edasi väljasõidule. Lapsed pluss Noorima Sõber jäid koju magama ja saunatama. Linnast võtsime auto peale veel kolm sõpra kogudusest.  Esimene tähelepanek. Mustjärve matkaraja leiab üles guugli abil, siltide peale ei maksa loota, neid pole. Matkaraja alguspunkt koos infotahvli ja väikese parklaga on ka täpselt nii kaugel metsa sees, et tee peale ei paista. Muidu tundub olevat hea rada, kui mets natuke liiga soiseks pöörab, on k