Naine metsast

Ja seetõttu on Noorimat neil päevil harva kodus näha olnud. Mõnel päeval on sõbrad siit ja mõnel päeval sõbrad sealt, eile oli noortekas ja iga päev on Võrkpall, sest ehkki Noorim südame tõttu rabeleda ei tohi, on võrkpall siiski juba ammu tema lemmiksport. Noh, vibutrennis käib ta loomulikult ka.  Kodus näha on olnud Vanimat. Eelmisel nädalal oli pikendatud linnaluba ja juba kolm päeva pärast selle lõppu saabus ta jälle. Ikka on rõõm.  Keskmine on kaks nädalat olnud lõunamaal Lätis õppustel sõda mängimas. Homme sõidavad nad tagasi ja siis veel paari päeva pärast lastakse koju magama... sest õppusteaegse hea öö unetundide arv olevat olnud kolm... Ootame. Kõige tähtsam teadaanne aga on, et kolmapäevast saadik on meie kured kohal. Sel aastal oli ilmselt ka kurelennuliinidega probleeme, aga nüüd on nad täiesti olemas, hooldavad oma kinnisvara ja teavitavad ümbrust valju nokaplaginaga.  Veel oleme tegelenud puudega... ja puudega. Oksapurustamine sai tänasega siin kodus läbi -...

 Pole suurt midagi öelda olnud. Või võiks öelda, aga kaagutamistuju ei ole.  Neil päevil olen peamiselt väsinud. Üleeile, kui meie ruumides üheksa last ringi roomas ja tatsus, arvas kolleeg, et peab mind päästma... tegelikult olin lihtsalt magamata, aga muidu eluga täiesti rahul. Magamatus jällegi on ealine iseärasus, mis loodetavasti läheb kunagi üle ka - ja kui ma mõnel ööl ärkangi lootusetult vara, eks ma siis mõnel muul ööl magan jällegi kauem.  Üllatuslikult mõjuvad ka tööalased liigutused trennina. Kükki-püsti-põlvili, kaheaastane hantel sülle, maha, istuma-püsti-kõndima... Neid süllevõtmisi pole enamasti väga palju tarvis, kaasasolevad vanemad tegelevad tegelikult kõigega ise, aga paar tükki tuleb parema päeva jooksul ikka. Väike laps süles on midagi väga ilusat ja nauditavat. Omal ju enam ei ole... ja veel ei ole.  Mehe tööasjad paistavad ka natukehaaval edenevat. Eile oli tal võimalus HEV-andeka algklassilapsega rääkida lõpmatutest dimensioonidest ja kogeda,...

 ehk väikene hingemaa... Oli nagu tavapärane pühapäev, kogudus, rõõm, jumalateenistus. Pidanuks olema teenistusejärgset osadust, pärastisi toimetamisi... Urbepäeva me ei pea, pajuoksad toas oleksid küll kangesti armsad, aga atsih... Ja siis, päris teenistuse lõpus tuli info... Et ühe poja parim sõber, üks meie pöialpoistest (kasvunõue on diskrimineerimine, igaks juhuks kummardab ta viisakalt kõigile ustele) on ootamatu jubeda terviserikkega haiglas. Nime öeldi nii vaikselt, et lapsed esimese hooga ei taibanudki. Mina sain esimesed ehmatusepisarad ära pühkida, natuke infot koguda ja juba väheke targemana pojale rääkima minna. Segadus, kohkumine. Telefonikõne haigestunu murest murtud emale, veel infot... et vaat see korpus, osakond too. Arstid ütlevad, et tuttavad hääled on taastumiseks igati head, külastatagu. Isiklik rekord jõusaalis oli tulnud üüratu hinnaga. Kulgesime lastega kliinikumi, üks sõber liitus veel. Lapsed õigest uksest sisse, vanemad ukse taha ootama.  Läks aega....

 Oeh, pole jälle väga ammu midagi kirja pannud.  Michael Crichton "Järgmiseks". Crichtoni suur häda on hüplikkus. Õudselt raske on järge pidada ja aru saada, mis tegelase vaatenurgast parajasti räägitakse. Muidu on päris kena geeniulme.  Monika Hunnius "Minu onu Hermann" - imeline. Ajalooline Liivimaa ja sama ajalooline Eestimaa kunagi 19. sajandi teises pooles. Soovitan väga.  Cressida Cowell "Olid kord võlurid". Ma olen selle raamatu jaoks umbes täpselt nelikümmend aastat liiga vana, ei suutnud jälgida. Varateismelisele isegi pakuks lugeda.  Eoin Colfer "Artemis Fowl". Umbes sama.  Arthur C. Clarke "Comarre'i lõvi". Sama... Ernest Cline "Valmistub esimene mängija". Suurepärane. Teema ja ülesehitus ei peaks minusugust tädi üldse köitma, aga oli haarav, huvitav ja nii edasi. Eks asi on selles, et lisaks seiklustele oli palju tähelepanu ka tegelaste isiksustel. Inimesteulme võib minu puhul olla vist ükskõik mis kastmes... K...

 Ma olen vait, sest pole suurt mitte millestki rääkida.  Noh... kuri olin siin vahepeal, sest Keskmist ei lubatud Eesti meistrivõistlustele. Ehkki tema võistlusvorm ei ole hetkel medalivääriline, võiks seal väeosas ikka nii palju korda olla, et saaks sedasorti sündmuste puhul vastu tulla. Oleks siis keegi, kellega probleeme on.  Noorim võistles. Teised lasid 60 noolt, Noorim tehnilise rikka ja mälulünga tõttu (läks meelest, kuidas rikkeolukorras käituda) 58. Ikkagi hõbe... Kahe ärajäänud noolega poleks siiski kulda saanud, seekordne meister oli väga heas meistrivormis.  Kuni Noorim võistlema asus ja Mees Kuurortlinnas oma isa vaatamas käis, jalutasin mina koos ühe tuttavaga Viljandis koera ja jõin hiljem ikka selle tuttavaga Rohelises Majas kohvi. On selline... kunagine õpilane, siis kogudusekaaslane, siis Keskmise pühapäevakooliõpetaja, siis liikus eluga Viljandisse ja sinna jäi pidama, noorte inimeste asi.  Siis toimus väike vangerdus ehk nüüd sõidame jälle Mo...

Selle sõna kõige otsesemas mõttes. Lumi on suuremalt jaolt sulanud ja tekitanud pori (nagu külm kakao*). Kummikud libisevad, aga mõni sentimeeter sügevamal on maapind veel täiesti jääs.  Sellegipoolest olen kabuõnnelik, et on soe, päikeseline ja lumetu ilm. Lumikellukesed kasvavad vapralt õitsemisvalmis ja olen saanud juba mitu päeva teha aiatöid - ühel päeval likvideerisin kibuvitsavõsa Noorima akna all, kahel päeval hekseldasin hagusid, mida sel aastal on väga palju. Tuleb väga suures koguses oksamultši, aga küllap läheb see kõik tarbeks.  Palju ja hooga ei saa teha, sest esiteks on füüsiline vorm ikka veel vormitu ja teiseks on iga päev küsimus, kas olen haige või mitte. Viiruste aeg, noh. Kui saab valida, valin tervena käitumise, sest ebamäärase enesetundepoputamisest ei tundu ka mitte mingit kasu tõusvat.  *** Panin peitu mõned sissekanded, sest... Ehkki nädal tagasi kolis üks väga probleemne, mitte-euroopa rahvusest üürnik välja, pole probleemid temaga lõppenud. Õpp...