Naine metsast

Või ma ka ei tea.  Tööalaselt olen juba ammu küsimuse ees, kuidas edasi. Aeg-ajalt justnagu mingi lahendus paistaks, aga ükski neist ei tundu pikemas perspektiivis õige. Isegi kui mulle on antud meeldiv juhtkond, imeilus kabinet ja vähenõudlik toataim Ruudi, on küsimused õhus. Milleks, kellele, mismoodi ja kus on kasutegur (peale raha pangaarvel). Töö ei ole elus kuigi oluline.  Perealaselt on küsimuste aeg olnud lühem, aga ikkagi võiks kohevarsti pidada juubelit, täis saab 25 kuud tunnet, et olen vales filmis. Asjad juhtuvad partsaki! ühtemoodi valesti ja siis teistmoodi valesti ja mina ei oska selle kõige sees teha muud, kui Jumalat appi hüüda. Võimalik, et teismelistega on niisugune asi normaalne. Need minad, kelle eludes on asjad kas pärast esimest valepööret ilusti õigeks arenenud või kellel pole seda esimest valet juhtunudki... ei saada ka kunagi postkaarte nendest ajaloo püksisäärtest, kus nad parajasti on, mh. Pere on elus väga oluline.  Veel on põhjust olla filosoofiline või k

Kuna Mehel on kohevarsti tulemas sünnipäev ja midagi esemelist talle kinkida on võimatu... ja kõik lapsed jäid igaüks erinevatel asjaoludel Linna... siis ma otsustasin ta ära röövida.  Sõime kahekesi sibulasupi ära, käsutasin natuke jahmunud Mehe linnariidesse ja viisin koti autosse. Sõitsime Frau Corsaga, ikkagi minu auto ja minu röövimine. Esialgu arvas Mees, et liigume Valga poole. Siis oli segadus... veel rohkem segadust. Võru nägi välja nagu nelikümmend aastat tagasi, välja arvatud keskväljak või misasi see ongi. Mees oli endiselt segaduses. Haanja kõrgustikust üle sõita oli üpris lõbus.  Siis me olime järsku Lätis ja Mees ikka ei teadnud, kuhu me läheme... Upsi, kruusatee. Sealjuures ilma telefonilevita kruusatee... Taga-Läti, otsustasime.  Sihtpunktis Aluksnes tuli levi tagasi ja Mees leidis kesklinnast pisikese hotelli . Aluksnes on muide uskumatu hulk majutusasutusi. Hotellis võttis meid vastu umbkeelne vanem härra, kes oskas ainult öelda "no-no-no-no-no", aga kui t

Võta üks praadimiseks ettevalmistatud kana, natuke soola ja teelusikatäis uhmerdatud või purustatud (mitte jahvatatud!) kadakamarju. Hõõru kana soola ja kadakamarjadega. Jäta natukeseks ajaks kassikindlasse kohta ootama.  Topi kana sisemusse üks keskmine kooritud sibul ja pool sidrunit. Paiguta kana ahjuvormi, kata fooliumiga, lükka ahju nii umbes 150 kraadi juurde.  Puhasta ja lõika kangideks kaks suuremat porgandit. Lisa need kana juurde fooliumi alla, kuna kõik tundub kole kuiv, kalla pool tassi vett ka.  Haki pool sellerivart (või rohkem, kui su majapidamises ei ole kirglikke selleripõlgureid), lõika viiludeks viis keskmist õuna, puhasta ja tükelda kolm väikest sibulat. Sega need kõik omavahel, lisa peotäis kuivatatud jõhvikaid. Kui kana on juba tunnikese ahjus olnud, pista see segu kana juurde, sega porganditega, mis pole ikka veel pehmed, ja keera kuumust juurde, nii kahesaja kraadi kanti.  Eemalda foolium.  Valmista ports kartuliputru.  Kui kanast voolab kahvliga suskamise peale

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama faktist, et minu isa ja vanaisa kandsid ainult viigipükse või tööpükse. Isa puhul (bloginimega Vanaisa, see, kes jaanuaris suri) kujunesid tööpüksteks tõesti teksapüksid, aga ta oli oma äiast ka ligi kolmkümmend aastat noorem ja elas tegusa pensionäri elu jupi maad hilisemal ajal.  Kui mu vanaema Mahtit mingil talvisel hetkel kiirabiautosse tõsteti ja tema öösärgi alt paljad sääred välkusid, oli keegi meedikutest soovitanud ometi dressipüksid jalga panna. Järgnes perekondlik hämming, sest majas polnud ainsatki taolist eset. Mina olin jälgist koolikehalisest tuttava arsti abil juba vabanenud ja oma viimastest dressipükstest välja kasvanud - isegi kui need oleks alles olnud, oli mu vanaema sama kerajas kui mina olin vilajas...  Mina ja meie pere teised naisterahvad kandsime kodus kleite ja seelikuid. Kittelkleite ka, aga need olid ikkagi kenamat sorti, nii kena, kui nõukogudeaegne kaubandus võimaldas. Minu ema hakkas püksikandjaks kunagi käeso

Eelmisel aastal samal ajal - või peaaegu - oli õues pluss kaks ja meie sõitsime reedel kohe pärast tööd ja kooli soojale maale. Lõuna-Poola oli tõeliselt soe, koolivaheaja esimesel laupäeval pakuti 24 kraadi ja pärast, nädala sees Prahas kulgesid lapsed T-särkide väel ringi, sest olevat palav olnud. Praegu on seal yr.no andmetel keskmine Eesti september. Las olla, meie sel aastal sinna ei lähe.  *** Viimased paar nädalat on mul igapäevaselt olnud peavalu. Ei ole kuigi meeldiv. Meenutab paari aasta tagust vist-viirust, mille järel oli peavalu igapäevaselt kaks kuud. Äkki seekord ei lähe nii kehvasti... *** Ebamäärast on palju. Linnamaja jaoks on olemas üüriline nr 1 (plaanib sisse kolida pärast vaheaega), kaks üürilise-ühikut oleks veel tarvis. Kodumajas on vaja alustada Noorima toa kaualubatud remondiga. Mis päeval ja mismoodi millised lapsed (milliste sõpradega) mis kell kodus on, on lahtine. Noorima loovtöö on teadmata asjaoludel ikka kaitsmata. Kevadel kummitavad kahed lõpueksamid. 

Kunagi väga ammu lugesin kas mingist palju ammusemast asteajakirjast või lausa -raamatust konnapreili armastusavaldust kallimale. Meelde jäid sõnad: "Mu armas, niiske peigmees/ mull' laulab õhtu eel." On täiesti võimalik, et see teos on kaks ruumi edasi riiulis, aga ülesotsimine võtaks ülearu palju aega (loe: olen laisk).  Konnade puhul on niiskuse positiivseks pidamine täiesti loomulik, ilmselt lausa soovitatav.  Mina ei ole kahjuks konn.  Tänases lehes kiideti vihmarõivaid, millega olevat märja ilmaga õues igati mõnus. Ehkki ma oma kunagise õpilase K.-A. K. psühhedeelseid mustreid ilmaski selga ei paneks, oleks mõistlik ühevärviline vihmamantel ju täiesti asjakohane... kui seda niiskust ei tekiks.  Ma ei tea, kas vastumeelsus niiske õhu ja niiske ihu vastu tekkis mul Iirimaal elades (26 aastat tagasi - iga päev sadas!) või juba varem, aga ehkki ma isegi vihma käes märjakssaamist ei karda, tahan ma pärast ligunemist kohe sooja ja kuiva. Vihmamantli või mingite kilepükste

Tegelikult veel ainult üheksa vastikut hommikuäratamist ja siis on lastel koolivaheaeg. Õnn ja rõõm, eksju. Muidugi, härra tudeng sügisvaheaega ei saa, aga küllap saab siis temagi mõnel päeval kauem magada - meil käib liikumine ju koolipäeva- või bussirütmis, et kella üheks Linnast teisele poole oma kooli jõuda, peab ta ikkagi hiljemalt 8.15 bussipeatuses olema... või 7.45 autos. Tööasjad meil vaheajal esimese koolitunni alguse järgi ei käi.  *** Õpetajate päeva puhul said mõlemad üldhariduskoolilapsed olla saksa keele õpetajad. Oli olnud üsna tore. Teine klass oli nõudnud, et vahetunni arvelt saaks tundi edasi pidada. Üheteistkümnes klass olevat öelnud, et Keskmisega teinud nad tunnis palju rohkem kui päris õpetajaga. Nojah... *** Vahepeal oli siin külalistetihe.  Üks meist umbes 15 aastat noorem pere käis õunu viimas. Valmistasin nende puhuks elu esimese gluteenivaba koogi, sest erivajadused. Sai söödav küll, ehkki tainas lõhnas jubedalt maisitärklise järele. Õunu jäi puude otsa veel