Naine metsast

 Vägagi.  Pilt. Kunagi edaspidi räägin ka.

"Düüni" ülejäänud osadega oli nii, et nojah... Läbinärimine ja poolelijätmine. Ikkagi liiga palju poliitikat ja intriige minu lihtsakoelise mõistuse jaoks. Kunagi selle aasta teises pooles tahan filme ka vaadata, pole ime, et need sarja alguseotsa põhjal tehtud on, seal vähemalt juhtub midagi... Või tegelikult, kõik need intriigid... nagu "Troonide mäng", aga mõtlevatele inimestele? Eve Laur "Vend Kaspar". Imeline. Eesti oma "Roosi nimi", ma ütleksin. Keskaeg, Kesk-Euroopa, kloostrid ja saladused. Aitäh, andke veel.  Lucinda Berry "Täiuslik laps". Ameerikalik ja üle võlli, aga see võiks olla kohustuslik kirjandus absoluutselt kõigile, kes lapsendamisega kuidagimoodi seotud on. Lapsendajatele, lapsendatutele (kui nad on täisealiseks saanud), lastekaitsjatele, psühholoogidele (khm), lasteülistajatele. Kõik tegelased on isegi oma üle-võlli-olekus absoluutselt tõenäolised. Goodreadsis ütles keegi välja selle, mida mina olen ka mõnes olukorr

 ... ja muud asjad.  Olime siin mõned päevad Viljandimaal, koguduse perelaagris. Kes teab, see muidugi teab. Kui varem oli näha mingeid muudatusi laagripaigas, kunagi tekkis mänguväljak ja maalingud kempsude ustele ja... siis seekord oli kõik peaaegu samamoodi, mis eelmisel ja üle-eelmisel aastal. Kokk oli eelmisest aastast tuntud headuses. Tõsi, nii mina kui mõni laps sõime elus esimest korda rassolnikut ja otsustasime, et meie poolest võib see omapärane kogemus ka viimaseks selleteemaliseks jääda. Loodetavasti pakutakse järgmisel korral seljankat või mõnd muud head suppi ka. Hapukurk oli sel aastal märgatavalt vähem äädikane, mis õnn ja rõõm.  Lisaks söögile pakuti laagris palju toredaid inimesi, nii otseses kui sarkastilises mõttes... meil on koguduses üks vanem proua, Ukraina põgenik, selline... Kohviveski. "Mina olen haige inimene ja ei saa laste läheduses olla!" No kui inimene ei saa aru, et perelaager (talle oli seletatud palju ja korduvalt, mida see pere-sõna tähendab

 Hm, polegi vahepealseid sündmusi kirja pannud. Iseasi, kas neid eriti olnud on... *** Uno-nimelise sauna ehitus edeneb nii, et keris on toas ja järgmine suur samm saab olema selle täpne paikasaamine. Hetkel on küll majas kolm ehitamisvõimelist meesterahvast, aga nad vist tegelevad muude asjadega... või mida iganes. Mina hakkan taas osalema siis, kui on vaja kardinaid ja vaipa eesruumi põrandale. Khm.  *** Korjasin tikreid. 14,5 kilo pluss natuke, mis juba varem korjatud, tähendab, kokku kandsid põõsad sel aastal umbes 16 kilo. Rekord on 40 kilo. Hooldamist pole need põõsad enne käesolevat suve näinud, nimelt meeldib Keskmisele väga töötada nii trimmeri kui vikatiga (kui trimmer enam heinast läbi ei võta). Niisiis, võib öelda, et tikripõõsaste ümber oli enne minu korjamispäeva hoolega heina tehtud. Käsivarred juba paranevad ja 17 purki mahla ja mehu ootavad keldrisseviimist.  *** Linnamajas pandi esimesse tuppa laminaatparkett. Kolm meest ja pool päeva tööd ja valmis. Ma ei ole eriline

 Meil juhtus... nagu sotsiaalmeediavideos.  Olime teel Linna. Raadi ringtee peal Mees pidurdas järsku. Pidurdamise põhjust oli kohe ka näha, autode vahel jooksis tilluke hall kera, kõhuke maadligi ja kogu olemine hirmu täis. Mina jooksin ka, autost välja - selja taga andis keegi signaali - kerakesele järele. Üle kraavi ja läbi heinamaa Grossi poe ukse ette, seal tuli ette üks nurk ja nurgast sain kiisupoja kätte.  Oli selline nunnu kassipeotäis, triibuline ja värisev. Üritas mind isegi hammustada, aga piimakikudel polnud veel teravust.  Autos tagasi oli küsimus, mis me temaga nüüd teeme. Peotäis värises. Mehel oli vaja Monsieur Picasso remonti viia, aega palju ei olnud.  Ma viin teid Linnamajja, pakkus Mees, ootad temaga seal ära. Kussa, vehkisin mina vaba käega, seal on kapialused ja eiteamis, midagi vär9vida ei saa, läheb käppapidi purki ja üldse... Viime Feliveti kliinikusse, otsustasin. Nemad teevad Tartu Kassikaitsega head koostööd, vaatavad üle, annavad edasi... Meie külakass Fi

Tegelikult ma loen ikka jah, kogu aeg. Ainult üleskirjutamiseni ei jõua. C. W. Ceram "Jumalad, hauakambrid, õpetlased". Lapsena loetud. Endiselt huvitav ja informatiivne. Eriti märkasin seekord Schliemanni geniaalsuse kirjeldust - teha endale võõrkeeli kuue nädalaga selgeks, katsuge järele teha... isegi Duolingo abiga tundub see ületamatu ettevõtmine. Muidugi, praeguseks on arheoloogias igasuguseid asju juhtunud, küllap nii mõnigi seisukoht on ümber lükatud või mingeid asju täiendatud... aga kui lugeda tolle ajastu seisukohtade ja teadmise kontekstis, siis on ikka põnev.  Frank Herbert "Düün", "Düüni lapsed" ja "Düüni jumal ja keiser". Teist osa ei olnud raamatkogus õigel hetkel, eks ma loen hiljem. Noh, esimene osa oli huvitav. Kolmanda osaga sain hakkama. Miks neljas osa nii pikaks kirjutatud on, ma ei tea, sama jutu oleks saanud vähemalt poole õhema teosega ära rääkida. Ebasümpaatne. Sellegipoolest kavatsen kogu kupatusega lõpuni jõuda.  Kuido

Täna või homme peaks mul tööasjus koosolek olema, aga aega pole teatatud... me siis magasime kaua ja ma pole veel hommikukohvigi saanud.  *** Emadepäeva kandis aiakäru alla jäänud pahkluu on endiselt paistes ja valus. Tõsi, vähem kui varem, aga võiks ju arvata, et selle aja peale on üle läinud... Luuümbrise vigastus äkki? Vast ikka paraneb. *** Reedel sain kõigepealt blogilugeja Aya käest pangetäie kirsse. Ma pole mitte kunagi nii palju kirsse korraga näinud kui Aya aias... Neist sai 14 purki kompotti. Aitähaitähaitäh.  Siis me koristasime ja siis tegin süüa ja siis tuli Tuuletütar koos Itaallasega. Itaalia toitlustusspetsialist sööb eesti kotlette, koorega kartuleid ja soolakurki küll, kringlit ka.  Tuuletütar sai mõned meie ühiste vanavanavanemate pildid, neid nimelt oli topelt.  *** Laupäeval sai ametisse ennistatud Eesti Meister (esimest korda sai ta meistriks päevapealt viis aastat varem) ja mina olen seega jätkuvalt Eesti Meistri Ema. Pärast käisime lapsi merre kastmas. Mere ääre