Naine metsast

Ma olen peale unenägude nägemise ikka elanud ka.  Oli selle talve kõige külmem öö. Öäk. Miinus seitseteist ei ole väljaspool sügavkülma aktsepteeritav. Nüüd on päike ja päevased plusskraadid, loodetavasti tulevad kohevarsti ka ööpäevaringsed plussid ja päris kevad. *** Maailmapoliitikas toimub eiteamis. Muidu mõistlikud sakslased on oma valimistulemuste peale ära suremas. Mida üldse saaks olla halba meie Isamaa sarnase partei valimisvõidus?  Ameeriklaste valitsus näitab päris nägu... nojah. Ma pole detailselt jälginud, sisepoliitilises mõttes peaks iga president kaitsma oma rahvast ja riiki (ehkki ameeriklaste immigratsioonipoliitika on nagu kandiline ratas, ikka partsaki ja partsaki vale külje peale külili - mis mõttes on seal siiani olnud võimalik illegaalide lapsi ilma adekvaatsete dokumentideta kooli panna, näiteks? nad on seal aastate jooksul ise loonud igas mõttes ebaõiglase süsteemi ja mina küll nii tark ei ole, et öelda, mismoodi seda õgvendama peaks), aga välispoliiti...

Emmed ja muud salablogi võtmeomanikud, ma kirjutasin ühe unenäo üles, avalikult ei saa. Keda huvitab, avaldage arvamust. Eks ma räägin järgmises palvekas ka, kui sinnamaani midagi muutunud ei ole... Ikka samad mured.  Andke andeks need, kellel teise koha võtit pole, seda ma ei jaga.  *** Muidu läheb hästi, koolivaheaeg on täies hoos, just äsja muterdati siin elutoas arvutit, üks külaline on, kana säriseb pliidil ja kui kana ahju suundub, hakkan tomateid pikeerima. Perearsti soovitusel elan kolmandat päeva poole senise koguse AD-de peal ja enesetunne on... õnnelik. Päike paistab ja ilmateade on kevadine. 

Ma pole siin jälle üldse suutnud loetud raamatuid üles kirjutada... ehkki mõned olid head ja mõned viletsad.  Kuna Raamatukogu juures on parkimisaeg 15 minutit (teisel pool maja poolteisetunnises parklas on pidevalt vähemalt kaks autot ringi tiirutamas ja otsimas kohta, kuhu saaks...) ja mulle tegelikult ei meeldi lõputult riiulites sorida ja mõtiskleda, mis oleks loetav... otsustasin närida ennast läbi kõigist ulme- ja fantaasiakirjanduse riiulitest. Piisavalt suur osa sealt on loetud ja mõne autori raamatuid ei hakka narrimagi - või siis jällegi ennast narrima -, aga võtaks järjest neid, mida pole katsetanud... või olen unustanud. Ja kui mäletan, lisan jooksvalt loetute hulka ka neid, mida ole juba varem lugenud.  Niisiis. Ben Aaronovitch "Londoni jõed". Seda ma lugesin tegelikult kunagi varem, aga mäletan, et oli vaimustav. Midagi Pratchetti moodi pluss kriminaalromaan. Google ütleb, et autor on sel teemal terve seeria kirjutanud... aitäh, andke veel. Neid ostaksin koju*....

Mina olin oma vanemate küpse ea ime. Konstruktiivset kriitikat kogesin esimest korda elus viie- või kuueaastaselt ja paraku tuttavalt onult, kes mulle niiehkii üsna hirmutav tundus. Olin kogu südamest nördinud - sinnamaani olid koduväliste täiskasvanute pöördumised piirdunud lõputu imetlusega, kodused kõikusid samasuguse või veel hullema imetluse ja pragamise-karistamise vahel.  Ärge saage valesti aru, lapsi peab imetlema ja kui nad sihipäraselt pahandust teevad, siis ka piirama... aga objektiivne rõõm ja uhkustunne lapse saavutuste üle on midagi muud kui ahviarmastus. Ahviarmastuse ehk üks tuntumaid produkte tänapäeva popkultuuris on Dudley Dursley. Ega ma temast lapsena palju ei erinenud... tähendab, õnneks ei olnud mul kalduvust rasvumisele, aga iseloom oli umbes sarnane, kuni kuskil teismeea alguses tuli täitsa ilma dementori sekkumiseta mingi krõks ja taipamine, et ma olengi halb inimene. Siiamaani püüan areneda, aga head, mida ma tahan, ma ei tee, ja halba, mida ma ei taha, m...

Kõik just väga sõbralik ei ole, aga võtame ühe sammu korraga.  Sain eile Postimehelt taas hea pakkumise digilehte lugeda. Tänu sellele tean, et täna kirjutatakse hästi, huvitavalt ja õigesti suhetest ja viimaste aastakümnete halbadest arengutest. Lugege ka.  *** Suures maailmas toimub asju... Välisministeeriumis töötanud (ma ei tea, kas praegu ka) sõber kirjutas sotsiaalmeediasse, et inimene ei saa ennast heaks nimetada, kui ta saatanaga lepinguid püüab teha ja teda sõbraks nimetab. Nii on. Isegi kui see inimene püüab kiiresti ja jõuliselt woke -kultuuri pidurdada.  *** Must Mimi nõudis vett. Kasside kausis oli tõesti purusid. Loputasin kausi, panin uue vee. Viis minutit hiljem oli Mimi kausi ümber ajanud ja istus nördinult selle kõrval. Olen näinud müüdavat spetsiaalset kassipiima (laktoosita?), kas peaks otsima kassivett ka, prouale kaevuvesi ei kõlba. Porilombivett, mida ta eelistatavalt joob, pole kusagilt võtta. *** Koduväliselt sain tunda silmakirjalikkuse meistrikl...

Pilti pole pakkuda, aga loen üles, mida ostsin lootuses, et mõneks päevaks midagi jätkub. Ritsik inspireeris. Peaaegu igapäevaselt söövad kaks keskealist, üks tudeng, üks tippsportlane (spordiarst ütles, et vajadus on 3000 kalorit päevas) ja üks iginäljane teismeline. Kuivainekapp, sügavkülm ja paar riiulit koduhoidiseid on ka täitsa kasutuses.  Maximast.  4 l piima, üks joogijogurt, üks pakk allahinnatud kanafileed, kilo porgandeid, teine tomateid, kolmas õunu. Kaks purki purustatud tomateid omas mahlas, tavaline sai, röstsai. Neli tuutut kohupiimakreemi, pool kilo Hiirte juustu, suitsuvorst, karp Merevaiku, viinerid. Pakk taskurätikuid.  Lidlist. 6 pakki võid, üks kahekilone jahu, kaks potsikut jogurtit, pool kilo pirne, teine pool sidruneid, kilo kurki, kahed munad, üks salaami, kaks piimajooki trennist tulijate näljasurmast päästmiseks.  Kahed parkjuureseemned Noorima jaoks.  Kahe poe peale kokku läks ligi 45 eurot. Suur osa sellest kõigest oli soodushindade...

Vahepeal pole midagi öelda olnud. Jälle on esmaspäev, must Mimi nurrub süles, ahi köeb, õues on aastaajakohane ilm. Ma võtaksin küll meelsamini kevade, tabasin end juba ükspäev lootusrikkalt magamistoa aknast kurepesa poole kiikamast... aga kurgedega läheb veel umbes kuus nädalat aega.  Eelmisel nädalal sain ennast tutvustada väga rahvusvahelise programmi tudengitele. Muuhulgas ütlesin, et olen välistudengitega arutanud ka parimaid kohti talvejope ostmiseks, me oleme sel aastal küll õnnistatud eriliselt sooja talvega... Näo järgi arvates jaapanlanna paistis äärmiselt jahmunud. Nojah, ega mina ei osanud ka Iirimaale kolides arvata, et seal iga päev sajab, aga see oli aeg enne interneti laialdast kasutuselevõttu, täapäeval saab ju igaüks uurida, mis ilm sihtkohamaal tavaline on... Nojah, igatahes lubatakse aastaajakohast ilma veel vähemalt kümme päeva. Ma endiselt ei armasta talve.  *** Nädala eest mulda pistetud salati- ja tomatitaimekesed edenevad. Välja arvatud basiilik, mis ...

Käisin neil päevil töötervishoiu asjus. Mulle ei sobi see asi kohe üldse mitte. Mõtlesin, et sundus käia arsti juures, keda ise valida ei saa, ilma ühegi kaebuseta ja siis, kui kästakse, võib olla meie riigis üks pärisorjuse-aja jäänukeid. Ehkki, jah, toitlustuses oleks asi kindlasti veel hullem, eiteamis haigustes nad inimesi peavad kahtlustama...  Seekord oli suhtumine väga inimlik ja minuga vestlev õde väga meeldiv. Kunagi aastaid tagasi, teise asutuse alt ja teises firmas pidin pikalt vaidlema, et mul ei ole kindlasti seisev töö - "Aga te olete ju õpetaja, kogu aeg tahvli ees!" - "Ei ole õpetaja..." - "Mis mõttes te ei ole õpetaja, teile on võetud õpetajapakett!" Ma arvan, et õpetajana töötamine on üks neid asju, mida inimene märkaks ja ära tunneks...  Sain teada, et veri on korras - nagu pidigi olema -, rüht ei ole korras - jah, ma tean seda juba väga kaua - ja et silmadega võiks igaks juhuks ikkagi silmaaarsti juurde minna. Käisin. Oli hea lähike min...