Raamatuid

Tegelikult ma loen ikka jah, kogu aeg. Ainult üleskirjutamiseni ei jõua.

C. W. Ceram "Jumalad, hauakambrid, õpetlased". Lapsena loetud. Endiselt huvitav ja informatiivne. Eriti märkasin seekord Schliemanni geniaalsuse kirjeldust - teha endale võõrkeeli kuue nädalaga selgeks, katsuge järele teha... isegi Duolingo abiga tundub see ületamatu ettevõtmine. Muidugi, praeguseks on arheoloogias igasuguseid asju juhtunud, küllap nii mõnigi seisukoht on ümber lükatud või mingeid asju täiendatud... aga kui lugeda tolle ajastu seisukohtade ja teadmise kontekstis, siis on ikka põnev. 

Frank Herbert "Düün", "Düüni lapsed" ja "Düüni jumal ja keiser". Teist osa ei olnud raamatkogus õigel hetkel, eks ma loen hiljem. Noh, esimene osa oli huvitav. Kolmanda osaga sain hakkama. Miks neljas osa nii pikaks kirjutatud on, ma ei tea, sama jutu oleks saanud vähemalt poole õhema teosega ära rääkida. Ebasümpaatne. Sellegipoolest kavatsen kogu kupatusega lõpuni jõuda. 

Kuido Merits "Minu Valga". Kuna mind absoluutselt ei huvita kohalike omavalitsustega seonduv jutt, oli see minu jaoks "Minu"-sarja raamatutest konkurentsitult igavaim. Jätsin pooleli. Kahju.

Arthur C. Clarke "Lapsepõlve lõpp". Clarke on Clarke on Clarke. Ka kunagi varem loetud. Lugu ei olnud sümpaatne, kahjuks. 

Mary Ellen Taylor "Seda heledam on valgus". Sümpaatse tooniga, aga natuke liiga sassis peresuhetega raamat. Igal korduval suguvõsamustril on siiski ka mingi piir, isegi arvestades ajastute kombeid. 

Katarina Widholm "Südametuksed". Hästi sümpaatne teos. Loodetavasti tõlgitakse ka järjed. 

Lucy Coleman "Suvi Andaluusias". Väga kerge lugemine, kohustustevaba ja nagu naisteromaanide puhul enamasti, ka üsna sisuvaba. 

Jack Mcdevitt "Sõjaline talent". Pealkiri on ebaõnnestunud, ei viita kuidagi sellele, et sisu on mõttetu madina asemel päriselt huvitav (üks lastest vaatas esikaant ja imestas, miks mina sellist asja loen). Autor tuleb meelde jätta, mulle tema stiil sobib. 

Lisa Unger "Viimane, kes hüljati". Veel üks puhkuselugemise tüüpi teos, kipub hajuma teiste sarnaste fooni. Nimetatakse vist psühholoogiliseks põnevikuks. 

Robert A. Heinlein "Metuusala lapsed". Nojah... Oma ajastu stiilis kirjutatud, selle nurga alt tulebki lugeda.

Kay Bratt "Üle maa ja mere". Tundub, nagu oleks tegu järjejutuga... keskmise osaga. Midagi eelloost on kuidagi puudu. Muidu on jällegi kohustustevaba puhkuseraamat. 

Paar kriminaalromaani oli ka, aga ma kohe kuidagi ei mäleta, mis seal juhtus... küllap oli mõni sarmõrvar, kes saadi kätte. 

Mere Õie Kalle "Sierf". Esiteks, ma ei ole sihtgrupp. Teiseks, autor oli kirjutamise ajal napilt teismeline. Neid kahte asja arvesse võttes on tegu suurepärase teosega. Meenutab Cornelia Funki tindisüdame sarja ja Gerald Durrelli "Kõnelevat karpi". Ma väga loodan, et andekas noor kirjanik kirjutab muudkui edasi ja toob oma lugudega palju lapsi lugemise juurde.