Naine metsast

Kunagi ammu-ammu rääkis üks tõsine usumees, et kui koguduses tekib tahtmine pingi alla pugeda, siis ei aeta õiget asja. No tema jutus oli muidu ka... paar pingialust hetke, aga eks ikka juhtub. Kui tööintervjuul tekib tunne, et ma nüüd läheks otsekohe uksest välja, siis tuleb äraütlemine isegi kergendusena... ehkki amet ise tundus ahvatlev ja õige. No aga kui töökuulutuses pakutakse välja asju, mille järgi oled motivatsioonikirja kirjutanud (aga loodad, et amet on see, mida tegelikult tahad) ja alles pikema ohkimise peale tunnistavad värbajad, et tegelikult me vajame inimest tegema jah hoopis muud tööd... ega siis väga ära ei tõesta ka, et teate, ma seda südames kogu aeg lootsingi. Pealegi, kui uksest väljamineku tunde hetk on juba ära olnud ja vestluse jätkamine toimus minu poolt puhtalt viisakusest ja selle tõttu ka, et ülejäänud vestlejad olid ju sümpaatse olemisega... Mul on mingi häda ülilühikeste juustega naistega, vist ainult Marju Aas Masingu koolist on senikohatutest selline, ...

 Uhh. Viisteist päeva... vanasti tähendanud see midagi muud. Ilma ja ebamäärasust arvestades pole erinevused üldsegi nii suured, nagu võinuks oodata.  Ilm nimelt... tuli meiega lõunamaale kaasa. Seesama külm ja vihmane, mis siin umbes kuni meie ärasõidupäevani kestis. Mina, vabandage, lähen reisile selleks, et seal oleks soe ja mõnus.  Ebamäärasus seisnes selles, et polnud teada, kui kaua noorsportlane võistlustules püsib (lühidalt), kui palju ta vanemlikku tuge vajab (ei vajanud - mida oligi tarvis tõestada) ja mis me siis Erfurdi-tuttava külastamise ajal endiga peale hakkame.  Ärasõidupäeva hommikul sõitsime kõigepealt vastuvoolu, sest meiekandis, õnneks meie kodust kümmekond kilomeetrit edasi peeti rallit ja hirmus palju huvilisi vooris juba varahommikul kohale. Eesti vibulaskjaid sõitis kohale kolm, kõik meie autoga. Pakiruumis oli laeni veel tubli kümme sentimeetrit ruumi... Sõit läks söögi-, kempsu- ja poepausidest hoolimata hämmastavalt kiiresti, nii et Saksam...