Mis meil siin vahepeal veel...

Ma olen peale unenägude nägemise ikka elanud ka. 

Oli selle talve kõige külmem öö. Öäk. Miinus seitseteist ei ole väljaspool sügavkülma aktsepteeritav. Nüüd on päike ja päevased plusskraadid, loodetavasti tulevad kohevarsti ka ööpäevaringsed plussid ja päris kevad.

***

Maailmapoliitikas toimub eiteamis. Muidu mõistlikud sakslased on oma valimistulemuste peale ära suremas. Mida üldse saaks olla halba meie Isamaa sarnase partei valimisvõidus? 

Ameeriklaste valitsus näitab päris nägu... nojah. Ma pole detailselt jälginud, sisepoliitilises mõttes peaks iga president kaitsma oma rahvast ja riiki (ehkki ameeriklaste immigratsioonipoliitika on nagu kandiline ratas, ikka partsaki ja partsaki vale külje peale külili - mis mõttes on seal siiani olnud võimalik illegaalide lapsi ilma adekvaatsete dokumentideta kooli panna, näiteks? nad on seal aastate jooksul ise loonud igas mõttes ebaõiglase süsteemi ja mina küll nii tark ei ole, et öelda, mismoodi seda õgvendama peaks), aga välispoliitikas on asjad muidugi täiesti untsus. Äkki nüüd lükkab Euroopa jalad kõhu alt välja ja saab lõpuks ometi uuesti maailma tugevaimaks jõuks nii, nagu peakski olema - vabandage, ma olen täielikult vana Euroopa patrioot ja ehkki Euroopa-väliste paikade kultuur on väikeste ampsudena põnev, ei kannata ma ühtegi mõtet võimalusest, et näiteks Hiina oleks suurim ja sallitav jõud maailmas. Huu. 

***

Hoopis olulisema asjana on meil siin olnud koolivaheaeg. Välja arvatud Vanimal, kes üritab žongleerida kohalkäimise-loengute ja zoomi vahel. See tõi endaga kaasa suurema söögitegemise. Olen kolm päeva seitsmele inimesele keetnud ja küpsetanud ja väga tore on. Täna õhtul on kodus ainult kaks kohalikku last. Vaheldus on ka tore.

***

Poolteist nädalat tagasi käisime Mehega külmapealinnas minilaadal. Rahvast ei olnud. Meemüüjal oli igav, kommimüüjal oli igav, käsitööseebid ei läinud... meil oli oma kahe vaibaga vist kõige suurem kassa. Foodpoweri beseed on muide imelised. Veel oli põnevatest asjadest hästi palju 3D-prinditud vidinaid ja luffaga käsitööseepe, millest ma (sest lahja lehma aasta) ennast suure vaevaga lahti rebisin. Ükskord ostan ma igasuguseid imelisi seepe taas. 

Eks näeb, mis järgmisel nädalal saab, siit mitte väga kaugel on järgmine tubane laadake tulemas. 

***

Vabariigi aastapäeva puhul mööbeldasime. Lõpuks ometi sain Kantseleist vaibalao-riiuli välja! Enne seda rõõmu tuli eemaldada meie magamistoast vanavanaisa Arvedi riidekirst koos sisuga (ebavajalikud tekstiilid) ja muidugi jubedus nimega kirstutagune. Tähendab... käterätikusuurused ämblikuvõrgud nagu ikka väga paikalt samas kohas olnud kappide jms raskete mööblitükkide taga. Nüüd on seal puhas ja riiul koos vaipadega paigas. 

***

Aastapäeva meie ju muidu oluliselt ei tähista, ei ole nagu seda kiluleiva-isu. Presidendipeo pilte natuke vaatasin, vähemalt paaril daamil oli õlgadel tõsiseltvõetav rahvuslik piduriie ehk haapsalu sall. Teine tõsiseltvõetav rahvuslik piduriie on muidugi autentse olemisega rahvarõivad, disainerikleidid ilma haapsalu sallita võiksid olla, nojah, igal pool mujal ka...

***

On kummaline, et nüüd, mil mind tööle enam ei oodata (see oli jah see silmakirjalikkuse-asi, oi sa oled meil nii vajalik, nii vajalik... ära parem üldse enam tule), töötab töömeil nii telefonis kui koduarvutis korralikult. Ühtegi ametlikku dokumenti pole endiselt saabunud, mis mõttes ei saa riigi ühe suurima tööandja personaliosakond koondamisega hakkama? 

Mulle endiselt ei sobi üldse, kui mulle valetatakse, ja veel vähem sobib jääda mingite minusse üldse mitte puutuvate võimumängude vahele... aga homme on intervjuu ühe hoopis mõtestatuma tööasja asjus. Kui see peaks nüüd lõpuks see õige olema... ehkki korraga imelihtne ja imetore JA mõtestatud ei ole minu puhul vist mitte miski peale kirjandusmuuseumi-kogemuse, aga nojah, leht täna kirjutas, et muuseumidel on vähe raha ja uute inimeste töölevõtmise asemel tõmmatakse personali pigem kokku. Olen selle imelise kogemuse eest lihtsalt tänulik.

***

Mitteimeline kogemus oli üks raamat. Väga hästi kirjutatud, seda küll. Väga sihipäraselt kirjutatud nii, nagu ühe autori puhul ennegi, teist ma pole lugenud. Aga. Jodi Picoult' ja Jennifer Finney Boylani "Hullutav mesi" on lihtsalt ebaeetiline. Esiteks see ehmatusekoht - Liam on Asherit hoidnud teadmatuses äärmiselt olulises küsimuses (küsisin ekspertarvamust oma noortelt). Põhjused, vabandused ja hirmud ei loe, usaldus peab käima teises järjekorras. Teiseks räägivad kõik, kes noorest armastusest üldse midagi räägivad, sellest kui vääramatult ajutisest ilust. Miks sisendatakse inimestele, et teismeea armastus ei saa ega tohi kestma jääda? Sageli muidugi ei jää, aga kus on siis lootus? Ja kolmandaks... mitte ükski perekond selles raamatus ei ole nii-öelda traditsiooniline. Tavalised pitsareklaamipered, kus on kaks eri soost ja samast rassist natuke väsinud, esimeses abielus püsivat vanemat, kaks koma kolm toredat last ja labrador, on väga paljudes tänapäeva raamatutes nähtamatud. Olematud. Kustutatud, tühistatud, neist pole midagi kirjutada... Aga need on need pered päriselus, kus tegelikult võetakse vastu omadega sassis teismelisi ja lohutatakse ränga lahutuse käes murdunud täiskasvanuid. "Hullutavas mees" on ainus taolise perega sarnanev asi vanavanemate kogemus, aga need on sobival moel ammu surnud. 

Vaadake... "keskealise valge mehe" sihipärane nähtamatuks tegemine on üks ultrakonservatiivide praeguse võidukäigu põhjustest. Väga suur osa inimestest ei oleks nii "sallimatu", kui woke-kultuur (mis olevat Laenulapse sõnul praeguseks juba mõistena üsna sarkastiline ja naeruvääristav, aga noh, ma olen viiskümmend, ei ole viimaste trendidega piisavalt kursis) ei oleks üritanud absoluutselt kõike varasemat täiesti olematuks teha. Kui ainsad kellegi headuse kriteeriumid ei oleks tema soosegadus, vaimse tervise hädad ja maeiteamisveel (võtkem näiteks eurovisioon ja nii edasi), vaid ikkagi objektiivsed omadused... Kui töölevõtmise järjekorras esimene oleks kogemustega spetsialist, mitte sookvoot ja kandidaadi poliitiline veendumus... 

Muide, meie sõprade psühholoogist-pedagoogist tütar jagas ühe arvatavasti lombitaguse terapeudi seisukohta, mille linki mul muidugi alles pole, aga mis oli õige - vaimse tervise probleemide teadvustamine on läinud üle piiride selles mõttes, et väidetavad probleemid on saanud vabanduseks, miks eluga mitte toime tulla. Nii ongi. Üks eestlane kirjutas sellest ka, otsin... Siin. Mõnikord on inimesel tõesti mingi sügavam probleem, mis põhjustab päris kannatusi igapäevaeluga toimetulemisel. Seda olukorda tuleb austada ja hea sõbrana toetada. Mõnikord on inimene lihtsalt oma eluolukorras või isiklike valikute tõttu üle koormatud või lihtsalt hajameelse loomuga ja seda tuleb tunnistada - ja kõrvalseisjatel samuti toetada, aga sellega saab ka tööd teha. 

Kuidas see kritiseeritud raamatusse puutub - noh, seal on needsamad asjad servapidi sees. Ja vähemalt üks ema, kes püüab oma täitmata jäänud unistusi oma lapse peal ellu viia ajal, mil laps on tegelikult väga kergesti mõjutatav. Sest Eripärad ja Diagnoosid ja Tema Ise. 

***

Lõunapoolsete akende poolt pakutakse päikest. Mu tomatitaimed on pikeerimise üle rõõmsad ja üks mikrobasiilik areneb ka. Lähen sinnapoole ära, kangast niide panema. Ükskord ma saan kogu selle villase lõnga massi kassivaibakesteks kootud niikuinii ja magamistoa töötoast taas normaalseks eluruumiks!

***

Ja veel, hiljem. 

Keskmise alaarenenud tagumise hamba ümber on käinud tants vist kolm aastat. Kliinikumi hambaarst muudkui ohib, et tuleb asendada tarkusehambaga, muidu ei ole ilus rida... nagu see ilu sügaval põses midagi tähendaks, väljatõmbamine on kehavigastus ja üldse mitte nii kerge asi, nagu seda serveeritakse. Täna käis laps kirurgi konsultatsioonil. Hamba all olevat juba ammu põletik moorinud, loomulikult välja ja miks varem ei võetud ette, seal on vaja seda, teist ja kolmandat... 

Läheb erakliinikusse, tuttava arsti konsultatsioonile. I. R. ja tema tütar, armas H. K. on vist ainsad hambaarstid, kellelt mina oma imelike hammastega viimasel ajal midagi mõistlikku olen kuulnud... 

Kliinikumi arst, igati kiidetud inimene, oli viimati Noorimale ka suure hulga tuimestusi teinud, aga ikka olevat olnud tähelepanuväärselt valus... Ja Mehe hammaste eripäraga ta olevat lihtsalt keeldunud arvestamast, ülitundlikke hambaid ei olevat olemas. Oeh... Ja LÕRR.