Naine metsast

 Vaatasin järele, viimati kirjutasin midagi üles rohkem kui kaks kuud tagasi. Järjepidevus käuib kuidagi teisiti... Aleksandr Beljajev "Viimane inimene Atlantisest". Vabandust, ei jätnud kuigi tugevat muljet. Oli selline rahulik ja mitte kuigi üllatav... aga neid Atlantise-lugusid on muidugi ka juba hirmus palju loetud ja enamasti on nad üsna ühesugused.  Veiko Belials "Ashinari kroonikad". Oijah. Millegipärast ma selle autoriga ei haaku. Tundub nagu kõik teisedki madinafantaasiad, aga minu jaoks kahjuks sellest sordist, mis pooleli kipub jääma.  Maria Adolfsson "Paratamatu kurjus". Doggerlandi sarjaga haakun ma vägagi. Aga mis seal juhtus, enam ei mäleta...  Sigrid Undset "Madame Dorthea". Kahtlustan, et tegu on minu lemmikkirjanikuga. Loetagu! Karen McQuestion "Tuvisaba". Pidasin seda üleskirjutamisevääriliseks, aga mis selles nii head oli...? Mingi viide maagilisele realismile? Oli heatahtliku alatooniga romaan küll jah. Leigh Bardug...

Öökülm käis üle. Noorima daaliad on nüüd väljakaevamisvalmis... Niuks, sealt oleks võinud tulla veel nii palju ilusaid õisi... Öökülmaeelselt tassisime Noorimaga aiasaadusi tuppa. Minul on nüüd hirmus palju rohelisi tomateid järelküpsemas. Temal on tomateid, paprikaid ja tšillisid - ja mitte vähe.  Toataimede tuppatoomise järel avastasin, et seisan keset vannituba (sest seal need toataimed meil elavad) ja pean taimedele kõnet. Noorim märkis pärast, et tema tegi tomatitele pai... Noortekeeles öeldakse selle kohta next level crazy .  *** Ühel päeval seisin eestrepil ja rääkisin telefoniga. Äkki ilmus otse minu ette vahtratüvele orav. Ehtne punane orav, sabaga ja vilgas. Imeline, me oleme kogu aeg igatsenud, et meie pargis elaksid oravad. Loodetavasti ei ole ta üksi ja tuleb palju väikesi oravaid ka. Kuigi jah, tagaaeda pähklipuude otsa me neid küll ei taha... püsigu pargis, söögu tammetõrusid.  *** Lehise- ja vahtrahalud on arengus ja teel kuuri. Kohevarsti lähen laasima to...

Võtan juba pikemat aega hoogu, et kirjutada viimase aja raamatutest... aga täna ma ei taha sellest. Lugesin lehte ja sain inspiratsiooni.  Mina olin ainuke laps, naabrilapsi mängukaaslasteks polnud ja lasteaias ma ka ei käinud, sest mul oli vanaema. Raamatutest vaimustusin juba enne lasteaiaealiseks saamist, kadunud ema sõnul olevat ma õhtuti võrevoodis halanud: "Mõnda raamatut... mõnda raamatut..." Üliküpses eas isakssaamisest vaimustunud isa hakkas raadiost kuuldu põhjal mulle lugemist õpetama, kui olin aastane - täissõnaõpetuse põhimõttel, lihtsate sõnakaartidega "ema", "isa", "lill", koer" jne. Vanaema jällegi tahtis tegeleda lillenduse ja kodumajapidamisega, mitte lapselapsele tundide viisi ette lugeda. Nii ta mulle pikemate sõnade põhimõtte ära seletas... ja nii juhtus ühel 1978. aasta märtsipäeval, et koju tulevale emale lugesin ette Arna Bontemps ja Langston Hughesi raamatut "Popo ja Fifina, Haiiti lapsed". Olin siis kolme ...

 Ritsik küsis oma FB-rohepöördelehel, mis asju keegi poodi jätta ei suuda... Mnjaa. Päris noorena, kui kaubandus alles põnevaks läks ja äketse kõike saada oli, oli mingil imelikul põhjusel raha ka ja ikka vahel ostsin. Ega mul ju asju ka ei olnud. Või noh... vähemalt nõusid oleks olnud kohe hulgi, kui mu ema oleks maininud, et tead, meil on keldris kastide kaupa nõusid... aga need olid, fuih, vanad, arvas mu kadunud ema. Tema maailmapilti nimelt ei mahtunud, kuidas mina saan armastada antiiki ja üldse vanu asju, kui poed on täis ilusaid uusi... ja siis said ema kapid ka täis "ilusaid" uusi. Kõike, topelt, hulgi, tütrele ka, küll see ükskord aru saab, kui tore on kataloogidest tellida ja sõbrapoest kollasemustrilisi taldrikuid osta.  BRR.  Siis me kolisime Mehega Majja ja alguses oli meil asju parajalt. Peamiselt käisime ehituspoodides. Minu vanemad ja Mehe vanemad hakkasid meile asju sokutamaja /või ostama - aga teil on suur maja, ikka mahub ära! Ema ja ämm oleks vähemalt...

Või umbes nii see oli. Tõsi, ei kuke ega inimese verd tilkhaaval ei valatud ja sobimatuid kontakte ka ei juhtunud.  Eelmises postituses mainitud talumees võttis lõpuks telefoni vastu. Selgus, et tervisega on tõsised lood ja sel aastal me tema käest puid ei saa. Meil on septembri teine pool ja me ei ole arvestanud olukorraga, et peaks kelleltki muult puid ostma, pealegi ei saa me mujalt püsikliendihinda... Selle tulemusena tatsusime Mehega mööda meie krunti (suur) ja uurisime puid (palju). Teeks esialgu küttepuudeks need, mis eriti elujõulised ei ole... Nii, suur pärn näeb hea välja, elupuu selle taga ka, hm, kas need kased on veel meie omad? Normaalsed inimesed kütavad lepa ja kasega, meie kütame sel talvel pirni, õunapuu, metskirsi, lehise ja toomingaga. Ja saare ja vahtraga ka. Võimalik, et veel millegagi, mis praegu meelde ei tule... Aa, punase leedri roikad lähevad kindlasti ka tarbeks.  Kuna Keskmine vabanes täna hommikul tarkusehammastest ega tohi nüüd nädalakese suurema...

 Taustaks:  https://www.youtube.com/watch?v=bpA_5a0miWk Igal aastal on septembrialgus olnud kõige intensiivsem aeg üldse. Hoolimata sellest, et meil on sel aastal ainult üks laps üldhariduskoolis... ja Suure Suvelõpupeo asemel pidas Keskmine väikest muhedat grilliõhtut paari parima sõbraga.  Kahe viimase nädala sisse on mahtunud, oeh... kaks ja pool haigeolemist. Minu pahkluud avastasid selle väikese viiruse käigus, et oo, kehas on liigesepõletik ja me polegi veel osaleda saanud... Laseb elada, aga on vähem mõnus kui peaks. Üks lastevanemate koosolek. (Esimest korda on meil gümnaasiumis klassijuhataja, kelle eesnimi ei alga M-tähega. Samuti esimest korda loendasin teel parklast koolimaja ukseni kuus nikotiinipadjakest, neist pooled uksest paari meetri kaugusel.) Neli väliüritust. Üks emmede palvekas meil. Üks koolituspäev. Üks kirikukoristamine noorteka järel. Kuus neist sündmustest juhtusid nelja päeva jooksul, kolm lausa samal päeval, nii et...  *** Murekoht on, et...

Eelmise postituse sabas märkis KK, et lahutused ei tule kergekäeliselt. Olgu ametlik abielu või pikaajaliste lubadustega kooselu... kergekäelisust esineb palju rohkem kui me oleme nõus uskuma. Ma ei jälgi palju suunamudijaid, aga mul tuleb pähe vähemalt kolm... printsessipulmad, imeilusad lapsed (kamba peale kokku vist kaheksa), maailma kõige õnnelikum mees. Ühise kodu ostmine, laste eest hoolitsemine... ja siis järsku käib mingi jõnks ja naine jalutab minema. Ilma igasuguse tõsise põhjuseta, lihtsalt "aga mul ei olnud enam tundeid". Kui oleks tõsine põhjus olnud, küllap oleks nad seda maailmaga ka jaganud. Ka mu lähikonnas on selliseid naisi - või mõnel juhul on olnud, tähendab, meie väärtushinnangud on liiga erinevad, et suhtlus saaks tõsisemalt kesta. Tänaval tere ütleme ikka.  Nojah.  Tööalaselt olen kohanud mitmeid tegusaid inimesi. Töö, õpingud või täiendkoolitused, pere. Vabatahtlik töö, seltskondlikud hobitegevused a, b ja c, sõbrad. Ja siis istuvad nad psühholoogi ju...

Aeg-ajalt kirjutab leht Eesti kahanevast sündide arvust. Sageli on need artiklid mõistlikud, aga sama leht kirjutab ka selle või teise staarikese untsuläinud suhtest või uuest armastusest, viimastest tihtipeale mõnenädalase või -kuise vahega. Ma siin kirjutan omaette, lehte ei trügi. Pühapäeval rääkisin natuke meie koguduse kõige noorema kihlapaariga. Olin kunagi ammu nende mõlema juunioridetunni õpetaja ja muidu oleme ka kokku puutunud, ega meil ju nii palju rahvast ka ei ole. Noormees on nüüd meie Noorima vanem kolleegi gümnaasiumis ja tütarlaps meie hambaarsti pisike õde. Tulevaastaks plaanitud abiellumise ajal saavad nad olema 19 ja 20. Muuhulgas küsisin, mida kevadel kooli lõpetanud neiu edasi teeb, plaanide vahele rääkis ta ka oma riigieksamite väga headest tulemustest... ja sel hetkel säras noormees uhkusest nii, et ruum läks kohe valgemaks.  Vend Professor (või peaks tema hiljutise staatusemuutuse tõttu edaspidi nimetama Vend Emeriitprofessoriks?), kes on lutsumaja peremehe...