Kolakogumisest

Jaaniõhtule minema hakata on vara ja ma ei viitsi midagi muud teha. Ritsik inspireeris. 

Mõnes mõttes saan ma oma kadunud vanematest aru - nende tegusad aastad langesid aega, mil kusagilt suurt midagi osta ei olnud, seega tuli hoida alles seda, mida oli. 

Teisest küljest, oeh... Eriti ema oli asjaarmastaja. 

Kapis oli õige mitu serviisi, aga ta ostis ikka ja aina nõusid juurde. Midagi kuhugi ära ei andnud, ainult mulle... Nüüd ma võiksin nõudega varustada paar supikööki ja vähemalt ühe väiksemapoolse kohviku. "Aga need keraamilised tassid on aialaua jaoks!" Jah, aialaua taga istuti tõesti palju, eriti kuna nii emal kui vanaemal oli sünnipäev suvel. Nii mõnigi kohvetaja tassi plumpsatas õunapabul ja varjus istudes laisaks jääda ei saanud, sest sääsed. Aga kas on vaja eraldi tasse õue ja tuppa, kui neid tubaseidki on oikuipalju...

"Need pesud siin sahtlis on sulle!" Eee, minu ihu soovib puuvillast aluspesu. Läksid otse sõbrapodi, kandmata, sildidki küljes.

"Kas sa siis ei hakkagi minu noorepõlveaegseid kleite kandma?" Minu keha on oma parimail päevil herilasetüüpi. Ema oli laiade õlgade ja lopsaka rinnaga, talje... ee, misasi? Lisame kümme sentimeetrit kasvuvahet. 

Raamatutest õnnestus lahti saada. Õnneks on trükimuuseum. 

Isa kolakogumist on näha eelkõige neljakümne kruvikeeraja kujul, aga kõiksugu muid tööriistu on ka... Mees ja poisid pole töökojaga veel tegelema hakanud, see tundub hoomamatu. Selles, vabandage, mina ei osale, niigi vaatasin läbi ja sorteerisin ära kuus autotäit raamatuid (või rohkem, kesse teab).

Siin on meil, nojah. Mõned asjad tahan välja vahetada, näiteks sattusid meile eiteamis põhjusel Tarbeklaasi maasikalihviga klaasid, mida me ei kasuta, sest nõudepesumasinat nad üle ei ela. Võiks ju need ära müüa ja kui kangesti vaja on, siis ma olen nõus masinakindlate klaasidega. 

Ajalehed ja näiteks köögipaberinutsakad lähevad kõik hoiule, sest meil on ahiküte ja ühel talvisel hetkel on tulehakatust tarvis. 

Ühel päeval ma sorteerin ära oma kangakudumise-värgid. Kolmed teljed pluss kahele neist lisa-vahepuud ja maeiteamisveel... Palju on. 

Garaažist avastasin surnud värvipurkide koloonia. Mees lubas need suve lõpuks likvideerida. Kehvem on, et just siis, kui otsustasin kahandada oma puhaste moosipurkide varu kohe mitme kärutäie jagu... viidi meie klaasikonteiner minema, küllap ei kogunenud sinna piisavalt klaasi. 

Ideaalis võiks ette võta koristamise-aasta, mil vabaneda tuhandest esemest - aga kas lootusetult auklikud sokid loevad, ma eile suunasin kaks sokki kaltsumaterjaliks, juba esimesed linnukesed kirjas...

Minu kirjandusmuuseumi toanaaber kuulas minu majatühjendamise-ohkimist ja märkis, et tema juba viskab asju ära - noh, temale loodame veel paarkümmend terava mõistuse ja hea tervisega elatud aastat, aga iseenesest võiks puhtakujulist kola küll inimesest võimalikult vähe maha jääda. Eriti, kui suuta üles kasvatada laps, kes keraamikat ja klaasi kohe üldse mitte ei armasta...