Reede hommikul

Kohv on olemas ja allergiarohi sisse võetud, aga kõik mehed alles magavad... No pole minu mure, kui kohv ära jahtub. 

***

Siiamaani pole seda õiget suvevaheaja tunnet. Ehkki see on juba alates esmaspäevast korralikult käes - Keskmisel olid ju tantsupeo asjus kooliga seotud kohustused. 

Tantsupidu vaatasime Delfi abil. Liiga palju kaugvaateid, ma ütleksin. Mõned korrad vilkus Keskmine siiski otse kaamera eest läbi, aga Tuuletütart ei näinud üldse. Ka Postimehe piltidel oli Tuuletütar ainult hägusena. Urr. Keskmisest oli seal küll mitu kena pilti, aga näiteks Tõelise Koera omanikust, kes samu tantse oma kooli koosseisus tantsis, mitte ainsatki. 

***

Raamatutest vabanemine õnnestus hästi. Eile läks kaks autotäit minema ja nüüd on veel ainult siia-sinna jäänud üksikeksemplarid pluss mis iganes keldris Vanaisa töökoja nurgas on... 

Klaasist vabanemine pole enam edenenud. Tarvis on ikkagi teha pildid ja panna uus kuulutus. Üks antiigihai tahtis veel tulla, aga ma nüüd ei teagi, see eelmine edasimüüja oli omas omapäras veidi pelutav. 

Kuni Mees Vanaisa toa akent värvis - sest seda oli ka vaja teha -, tegutsesin mina aias. Vilju täis mirabellipuu alune on nüüd esmaselt heinast puhastatud ja trepp temani samuti. Kompostikast ainult ei taha enam kinni minna, aga lendavaid lehmi-lambaid meil pole ja vareseid minu teada hein ei huvita. 

***

Nädala, kuu ja aasta ette teada suursündmus toimus ka ära. Meil on nüüd hõbedane Keskharidusega Poeg. Tunnistuste üleandmine toimus TÜ Muuseumi valges saalis, mitte kirikus, nagu mina lootsin... aga ilus oli ikka. Ainult mikrofon hakkas poole ürituse pealt linnuhäälselt luksuma ja teise poole jutte polnud seetõttu kuigi hästi kuulda. Legendaarne muusikaõpetaja, minu endine kolleeg tuli ka kätt suruma ja tubli poja puhul õnnitlema - on tubli küll. Me tegelikult ei osanud väga medalit oodata, oleme isegi seda alles nädalajagu teadnud (Vanim tuli oma toast äraseletatud näoga ja ütles, et klassijuhataja just helistas ja rääkis hõbemedalist...). Klassijuhataja jällegi ütles, et tema oli juba sisseastumisintervjuul tundnud, et siit tuleb medal. Võta sa kinni... aga kui lapsel on hinnetega ja valikkursustega asjad korras, ega siis väga ei kipu hindeid analüüsima, süda on rahul ja medal on puhtalt boonus. Uhkem kui minu oma... kus iganes see vedeleb. 

***

Ükspäev käisin metsas maasikaluures. Midagi sain ka, aga loodetavasti saan lähipäevil veel ja palju, pole ilmaski nii palju maasikaõisi näinud. Oma kodumaasikad on nii ja naa, kausitäie saan iga päev, aga see ei ole just kuigi suur kauss. Kuiv oli ja üks peenar vajab tungivalt uuendamist, marjad on tillukesed nagu vanadel puhmastel ikka. 

Kuskilt põllult isekorjamisega on nii, et kolmeeurone kilohind nagu väga ei kutsu korjele. Minevaastast rabarberi-banaani-maasikamoosi on ka veel küllalt alles. Aga asjakohane on vanast blogist üks sissekanne üle tuua. 

***

Uno-nimelise sauna ehitus hapneb, kuna katuse valmisssaamiseks on vaja kolme mehe mitmetunnist koostööd, aga poisid pole ilmaski piisavalt kaua korraga kodus. Äkki uuel nädalal. 

***

Keskmine koges oma elu esimest autosõidutundi ja pärast seda sõitis meid endisest vallakeskusest koduni (Mehel on miski juhendajatunnistus olemas), püsis tee peal küll. Järgmisel korral tahtis veel, aga oli prillid koju jätnud, ilma me ei luba. Selle kõige peale lahkus elust Monsieur Picasso kesklukk, nii et lukuremondini hoiame tema uksi lahti... aga ega seal midagi väärtuslikku sees olegi. 

***
Just praegu saabus üks pojake, unine ja sassis. Nii, nagu nad olid armsad pisikestena, on nad ka praegu, minust pikemate ja mõnevõrra habetunutena. Ainult et isegi unesoojadena ei mahu nad enam kuidagimoodi sülle ära.