Neljapäeval
PLN oli ka täna Linnamaja remondiga tegeleda, aga peamisel remontijal on tablettidele allumatu migreen...
Eile oli põhjust saada Väga Kurjaks. Ootasin inimesi korterit vaatama, aga midagi ei juhtunud... ei juhtunud... ei juhtunud... Kasisime senikaua ja sättisime, põhitegevusega ei saanud alustada, sest äkki kohe tulevad... Lõpuks helistasin. "Oi, ma unustasin ära, aga me juba saime koha..." Oli esimeses telefonivestluses ka pirts, kas ikka pliit ja pesumasin on ja oi, miks ahiküte... Mh, üürikorter on neli seina, lagi ja mingisugune põrand*, külm vesi, küttevõimalus, elekter ja kusagil kemps, kõik. Mööblit ja mingit tehnikat peaks ikka inimesel endal ka olema. Aga korteriotsingukuulutustes olen näinud isegi selliseid tudengipiigasid, kes nõudsid nõudepesumasina olemasolu. Millega niisugune inimene tagaks a) minu poolt ostetud kalli tehnika heaolu ja 25 aastat vastupidamise ja b), et absoluutselt mitte iialgi mitte keegi minule kuuluvas kinnisvaras ei tarvitaks alkoholi, tubakatooteid ja nendega võrdsustatud jäledusi ega annaks järele kergetele elukommetele? Kas mina kui majaomanik peaksin hakkama ootama soovitust pastorilt?
Vingumise lõpp. Mida täpselt üüriline korteris teeb, pole minu asi, ehkki alkoholi- ja suitsuvabadus peaks nagu elementaarsed olema... aga mitte keegi ei keela vastu võtta külalisi, pidada hästikäituvat väiksemat looma (mul ei ole pakkuda nii suuri ruume, kuhu saksa lambakoer saba liputama mahuks vms, corgi oleks okei) või edendada oma eraelu nii, nagu südametunnistus ja terve mõistus lubavad. Ainult ahjukütmist, jah, ei tohi karta.
Kui ma olin pahameelest puhisedes poes käinud (sest lapsed võõpasid aknaraame ja lage jne ja olid näljased), värvisin põrandaliiste ja aknaraame ja ukseraami ja laealuseid nurki ja pahteldasin ja pesin vist sada korda pintsleid... Mehed panid samal ajal verandas klõpsparketti maha. Näeb välja nagu tuba, kui ainult radiaatori ka saaks vahetatud - aga torumees lubas järgmisel nädalal öelda, millal tal aega on...
***
Õuntega on umbes sama seis, mis Ritsikul pirnidega - neid on liiga palju. Mina olen nüüd ka see naine, kes paneb viletsa vana tabureti tänavale ja selle peale kasti õuntega... kaks kasti. Lähevad üsna kenasti.
Ainult et siin kodus pole kedagi, kellele õunu tänavale panna, ka tänavatega on siin raskusi...
Väike pirnipuu pole oma pirne veel söödavaks küpsetanud, eks ma siis hiljem vaatan, mis me nendega teeme, kui küpsema hakkavad. Suure puu viljad pole õieti kunagi süüa kõlvanud.
***
Mirabellidest tegin kahte sorti moosi ja ühte kompotti. Õuna-mirabellimoos sai maitse poolest kena. Tomati-mirabelli vürtsmoos tšilliga võiks kah kena olla... aga mina ja moosisuhkur ei saa endiselt omavahel läbi. Või on viga Maxima moosisuhkrus, ma seda igaks juhuks rohkem ei osta, järgmise laari keedan äraproovitud variandiga, aga sellest vürtsmoosist saame ilmselt ahjuliha jaoks kastme või midagi taolist, igavesti vedel on teine.
***
Tudengist poeg tunnistas juba ootusärevust. Ikkagi tundmatu kõrgkool ja loodetav vabadus paljudest üldhariduskooli õppeainetest...
Täisealiseks saav poeg luges ette pidustuseplaani ja loodetavad osalejad, aga pole siiani suutnud välja mõelda, mida sünnipäevaks soovida.
Põhikooliealine poeg on teist päeva kiriku lastepäevadel tiimijuht või midagi... Tähendab, vastutab 10+ 5-12-aastase lapse eest ja on vist suutnud kõiki elus hoida. Ühtlasi on ta lõpuks minust pikemaks kasvanud. Naudin väga perekonna kõige lühema ja kõige väiksemate käte-jalgadega inimese staatust - kesse teab, millal mulle mõni Pöial-Liisi miniaks tuuakse (sedasorti kandidaate on olnud küll) ja pean positsiooni loovutama...
***
Paar varahommikut tagasi nägin lõpmata õudset unenägu. Kõigepealt läks kuhugi kaotsi Mees, siis minu telefon, vana-aastaõhtu Linnas oli hirmus lumine ja üle silla tulid kapates üle-elusuurused mammutid... bussis pidin taga ajama oma pruunisilmset 12-aastast poega Karli (pruunid silmad on meie peres välistatud ja seda nime me pole iial isegi mitte kaalunud), kes püüdis ühineda pätikambaga, poes rahamaksmise hetkel selgus, et ka rahakotti ei ole ja ilutulestik osutus tuumapommide plahvatuseks. Oeh.
***
Väike vilks Ritsiku FB-postituse kommentaaridesse veenis mind praegu, et tuleb minna pirnipuualust korjevalmiks tegema, hetkel on seal surmaeelses seisundis floksid, lootsin trimmerioperaatori peale, aga see saunatab Laenulapse pool... Küll ma saan need floksid ilma trimmerita ka likvideeritud. Selbst ist die Frau.
***
Mõtlesin veel pahurdada glamuuri-ihaluse, edevuse, rahaahnuse ja valede väärtuste teemal (kas lugupidamisevääriline on inimene, kes käib kord kuus teatris/kontserdil, aga rikub abielu, või see, kes kultuurisündmustel ei käi, aga on truu ja aus?), aga ilmselt pole see vaeva väärt, vähemalt mitte täna. Täna ootavad floksid halastuslõikamist.
___________
*kui mina noorespõlves... tähendab, minu elu esimene ja eelviimane üürikorter - kööktuba - oli sellise põrandaga, et vaipadega oli paras pusletamine, et see õudus ära katta - aga siis ei olnud ka klõpsparketti olemas - ja korruse kempsus tavatses naabrimees suitsetamas käia. Tudeng olemise juurde kuulub lihtne elu ja leplikkus! Mitte nagu üks mu kursusekaaslane, kes
Üürilised on nõudliku maitsega. Järjest enam. Turg on muutunud. Mittenõudlikke ei taha keegi üüriliseks ka, hoolimata, et korterid on retro ja kaotada ei ole eriti midagi. Muidu kirjutaks üürisoovijate välimääraja, aga maaklerina ei tahaks sellist vallatust ette võtta, võib valesti aru saada.
ReplyDeleteInimest, kes juba eelnevas vestluses pirtsutab ahiküttega, ma üüriliseks ei võtaks, sest ta ilmsesti ei ole iial elus varem ahju kütnud ja ma ei tahaks, et ta seda minu kinnisvaras õppima hakkaks - selleks peaks ikka inimesel endal selge valmisolek olema vastutada ja ära õppida. Tehnika tänapäeval ilmselt 25 aastat paraku ei kesta, ka kodus mitte (vähemalt mitte see tehnika, mis viimase kümne aasta lõikes soetatud). Toas suitsetamise keeld kirjuta igal juhul üürilepingusse sisse (ehkki tõsi, mul suitsetajana ei tuleks elus pähe seda toas teha, aga inimesi on...erinevaid).
ReplyDeleteEeldusel, et üürileandja kirjeldab üürikuulutuses olukorda objektiivselt, on teatud pirtsutamine pigem funktsionaalse lugemisoskuse puudumise näitaja. ahiküttega elamist vaatama minnes ahju kütmise üle kurtmine minu loogikasse ei jookse. Aga noh, hiljuti just küülsn kuidas korteriomanikuga kontakteerus üürnik, kes ootas, et omanik tuleks elektripirni vahetama. Ja üürniku näol ei olnud tegemist "abitu neidise"* vaid pealtnäha tegusa meesterahvaga.
ReplyDelete*mitte, et elektripirni vahetamine või muude tööde tegemine naisterahvale ülejõu käiv oleks, lihtsalt vahel tüdrukuid kodus ei õpetata kodus erinevaid eluks vajalikke asju tegema kuna "tüdrukud".
Senimaani on tegu olnud tuttavate tuttavatega, kellele ilmselt elementaarseid fakte pole tutvustatud - miks peakski? Aga et Tartus elatakse Supilinnas, Karlovas, Tammelinnas ja Ülejõel, mitte iialgi vabatahtlikult Annelinnas (või üldse nõukogudeaegses korrusmajas), peavad nad kõik veel omal nahal teada saama...
ReplyDelete