Tähelepanekuid ürituselt, kuhu ma ei tahtnud minna
Nojah. Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma lihtsalt ei tahtnud kodust välja minna. Hetkel on remont Linnamaja eluruumides (trepikojast me sel aastal ei räägi) lõpusirgel ja see tähendab, et sõltumata päeva muudest kohustustest tuleb minna Linna ja muudkui pintseldada. Palju on saanud ja kuna minu tass täitub eelkõige kodus, koduseid asju tehes*, on see üpris tühi.
Aga hea seltskond ja võimalus kaasa rääkida ja... Ja Mehega kahekesi kuhugi mitte-poodi minek ei ole ka päris tavaline sündmus.
Niisiis, me ikkagi läksime koguduse tööharujuhtide ja nende perede ja nii edasi väljasõidule. Lapsed pluss Noorima Sõber jäid koju magama ja saunatama. Linnast võtsime auto peale veel kolm sõpra kogudusest.
Esimene tähelepanek. Mustjärve matkaraja leiab üles guugli abil, siltide peale ei maksa loota, neid pole. Matkaraja alguspunkt koos infotahvli ja väikese parklaga on ka täpselt nii kaugel metsa sees, et tee peale ei paista. Muidu tundub olevat hea rada, kui mets natuke liiga soiseks pöörab, on kena laudtee ja puha. Mina ümber järve ei matkanud, selle asemel aitasin vene päritolu ameerika misjonäril seeni tuvastada ja kuulasin lugu sellest, kuidas tema vanaema kusagil Nižni Novgorodi kandis sadade liitrite kaupa seeni sisse tegi. Tundub, et oli väärt vanaema. Misjonär kiitis, et pole väga ammu seenel käinud, ja tundus iga riisika üle rõõmustavat nagu poisike.
Teine tähelepanek. Võrtsjärv, mida olen kogenud peamiselt mudase ja kõrkjase, lauge kaldaga veekoguna, on limnoloogiajaama juures kõrge, järsu kaldaga ja ilus. Nagu päris rand paistis kaldast allpool - me vaatama ja vett katsuma ei läinud, sest ukerdamine polnud nagu päris plaanis ja tuul oli merevääriline.
Kolmas tähelepanek. Limnoloogiajaam ise on vägev kalaloomaaed. Akvaariumikalade heaolu küsimuses ma sõna ei võtaks, aga nende mitmekesisus oli... hariv, vähemalt. Meie seminariruumis olevat olnud Amazonase kalad, aga allkorrusel tegutsesid kohalikud ja Venemaa kalad (servjuuga nimi kõlab ju venepäraselt?), 20-aastane kilpkonn Mari ja kaks imenunnut aksolotli. Viimastel ei olevat millegipärast nimesid, aga äkki nüüd kunagi tuleb. Lisaks kaladele on seal kohvik ja võimalus osta pehmeid, sooje kaisukalu.
Neljas tähelepanek. Isegi kui tahaks olla kodus, puhata ja mängida pesu triikida ja maasikapeenart uuendada, on mõtet koguduse asjus kodust välja minna. Need on minu inimesed. Omad. Tänulik.
__________
*muidugi, kusagil puhkusel täituks ka, aga puhkus - isegi tsikaadilauluga - jääb alati liiga napiks ja neil päevil pole meil lihtsalt aega üheks-kaheks päevaks kuhugi hingama sõita. Võimalik, et kolme nädala pärast tekib aega.
Comments
Post a Comment