Kuidas korraldada lõpureisi
Neil päevil tundub, et olen osaline farsis "Kuidas mitte korraldada lõpureisi", tegu on jandiga kahes pildis, üks neist põhikool, teine gümnaasium.
Mõlemas on laste käest - ehkki Keskmine on väärtushinnangute ja üldise arusaamise poolest vaieldamatult täiskasvanu, on tema teadmised rahaasjadest ja suuremast korraldamisest ikka veel väga lapselikud, kardetavasti pole paljudel klassikaaslastel isegi mitte väärtushinnaguid - kõigepealt küsitud, kuhu ja kui kauaks tahetakse minna. Soovitakse neljaks-viieks päevaks Hispaaniasse, Itaaliasse, Londonisse...
Nojah, Noorima koolis käis paar aastat tagasi üheksa õpilasega klass tõesti Londonis ja Keskmise paralleelist mingi rahvas suvel Šveitsis (CERNis, muide, kui Rohelohe juhtub lugema)...
Mõlemad klassijuhatajad on väga toredad, aga vähemalt üks neist on esimest korda üldse lõpuklassiga...
Lapsed üldjuhul ei tea, mismoodi pere rahaliselt kombineerima peab (kui peab). Sellest ei räägita kodudes palju ja isegi kui räägitakse (khm), siis ei pruugi laps aru saada, leib on ju laual ja kui lisaks pintsakule ja viigipükstele on šikk olemiseks vesti vaja, siis see ostetakse (Prismast 30 eurot, mitte Kaubamajast, 130 eurot, eilne kogemus, rohkem me hästiistuvaid veste ei leidnud, aga päris kõikjal ei käinud ka).
Lapsed üldjuhul ei tea, milline stress ja vaev on grupi ülelugemise ja koordineerimisega. Sellest arusaamine tuleb ainult kogemusega. Kui me kolme või nelja täiskasvanuga kunagi 2000. aasta paiku kahepäevast linnalaagrit korraldasime ja lapsed ühtlasi ujuma viisime, oli täiesti tõsiselt arutlusel, kas peaks kõigile ostma võimalikult erksamustrilised ujumismütsid, et peade ülelugemine lihtsam oleks...
Niisiis, maailmatark mina pakuks välja - et vähemalt järgmistel aastakäikudel farss ära jääks -, et kõigepealt teeb klassijuhataja näiteks huvijuhi abil ära eeltöö. Vanematelt uuritakse, millised on perede ootused ja võimalused. Siis tehakse mingi mõistliku keskmise põhjal valik pakutavatest õpilasreisidest. Ja alles siis tutvustatakse lastele mõeldavate reiside olemust ja lastakse hääletada.
Nimelt... klassireisile, isegi mitte lõpureisile ei minda ei vaatamisväärsusi vaatama ega kuhugi peesitama. Minnakse olema, ruigama, lõbutsema. Et oleks koos tore. Möödaminnes võib kuhugi muuseumi ka sisse astuda, aga meelde jääb ikkagi see, kuidas suured muuseumisussid libisesid ja kuidas Andrea ja Aron khm, mähkusid. Samuti elatakse mitte fäänsis hotellis, vaid hostelis või puhkekeskuses. Kuidas muidu saaks emale rääkida elamusi öise magamise juhuslikust risti-rästisusest (lükkasime kõik neli voodit kokku ja magasime siis seal kuuekesi ja Teele või Liina oli veel kuskil jalutsis) või ema vastu rääkida sellest, kuidas 1992. aasta suvel Berliini hostelis* oli dušikabiin iga toa keskel ja tüdrukud avasid poiste toa ukse just sel hetkel, kui Abd el Rahman duši alt tuli... Ja kuna öösiti ei magata, on arvatavasti juba kolmanda päeva elamused üsna hägused.
Kui Noorima klassijuhataja lõpuks küsis, mida te lapsed seal Hispaanias siis teha tahate, oli vastuseks kostnud tähelepanuväärne ja harvaesinev vaikus. Üks tubli isa on võtnud ette olukorra klaarimise - ma arvan, et tema vääriks lõpetamisel eraldi tänamist - ja saavutanud laste soovide maa peale tagasisaabumise, aga lahendus on arvatavasti veel kaugel. Õnneks on seda ka lõpetamine.
Hetkel väljapakutud Läti-reisi kõrval mõtleksin mina ka Leedu või minupärast Helsingi linnareisi (viimasesse pole rendibussi tarvis) ja lõbustuspargi peale, aga eks nad ise teavad ja näevad.
_________
*pedagoogilise vahetusteenistuse ehk PAD ringreis eriti tublidele saksa keele oskajatele, kuus gruppi noori üle maailma, vanused 15-20...
sry, ma räägin nüüd, kuidas meil oli :) ( mitte et see kuidagi aitaks). Meie lapse koolis oli algusest peale teada, et toimub reis Peterburi, Pariisi ja Londonisse. teada oli ka peale millise klassi lõpetamist ja väiksemaid lapsi kombineeriti suurematega. Ette oli ka teada, et kultuurireisid- kuulsad muuseumid jms. Vaba aega jäeti ka. Teada oli ka et elamine on ühistoas hostelis jne.
ReplyDeleteRaha hakati kohe koguma alates 2. klassist. Iga kuu. Sh kinni tuli maksta ka õpetajate osalemine ( ma kahtlustan, et midagi siiski maksid ka õpetajad ise kinni st enda eest). Neile, kellele ka skeem käis üle jõu- tasuti see kooli hoolekogu poolt ( see kurikuulus- ebaseaduslik"õppemaks"). Alla põhikooli oli kohustuslik, et paar- kolm lapsevanemat tulevad ka kaasa.
Meil toimis. Ja kuna mu lapse sõbranna oli 5- lapselisest üksikemaga perest ning ka tema sai kaasa, siis oletan, et süsteem ka toimis.
See on väga mõistlik, aga ilmselt oli tegu juba traditsioonidega kooliga. Noorim on oma koolis vist neljas lend...
DeleteMeil on seekord esmakordselt nii, et reisi(de)raha on hakatud koguma juba mitu aastat tagasi (võimalik, et juba 5.klassiski), aga laste (ja muidugi perede) endi panustamisega: tehakse kohvikuid üritustel ja ka klassiga töötades ühe pere juures. Osaliselt on teenitud raha juba ka kasutatud reisidel 8. ja 9. klassis. Põhikooli lõpus minnakse Ahvenamaale, seal on plaan rattad rentida ja ringi liikuda.
ReplyDeleteAga eelmisel aastal lahenes abiturientide plaan 5-ks päevaks kuskile võimalikult kaugele Euroopa teise serva bussiga reisida nii: klassijuhataja palus õpilastel teha kirjaliku küsitluse lapsevanemate hulgas, kui palju on nad nõus maksma reisi eest ja mida nad peavad mõistlikuks reisiajaks. Hispaania reis muutus Lääne-Eesti saarte reisiks (4 päeva) ja hindki mõistlikuks, kusjuures ööbimiskohad olid mõnusad ja söödi nii väljas kui isetehtud toitu ja külluslikult. Nauditigi klassiga viimast korda koos olemist ja ülitihe kultuuriprogramm timmiti sujuvalt hõredamaks.
Ja just hiljuti käisime üheksandikega kultuurireisil Helsingis, väga soovitan! Suvisel ajal kindlasti lõbustuspark, loomaaed jm võimalused juures. Liikuda saab sadamast kesklinna jalgsi ja trammiga kaugemale väga mugavalt. Kusjuures lastele on tasuta sissepääs muuseumidesse jm asutustesse.
Gümnaasiumilõpetajad on ju minu meelest vanuse poolest juba täiskasvanud. Nad ei pruugi kooligi minna siis "kui ema ütleb" :) Mu ristikaõde just lõpetas juunis ja sai eelmisel kuul 20. Talt ei saa isegi nõuda, et ta õhtul välja minnes ütleks, kuhu ja kellega... Mingid kokkulepped on, aga üldiselt elab juba oma elu. Kuidagi jube vanad on need lapsed tänapäeval lõpetades.
ReplyDeleteMuidu on vist olnud pigem jah lähiriikidesse, Soome ja Rootsi peamiselt. Põhiaur läheb ju läbule ja lollustele, eriti kui mõni smuugeldab alkoholi kaasa. Jube tüütud on need lõpetamised aga tolles vanuses väga ei saa eristuda ka ja ellimineerida. Ristika klass käis Rootsi kruiisil ja vaene pedagoog, kes neid seal laevas pidi ohjes hoidma. Piltide ja kommentaaride järgi võib arvata, et kukupai polnud sel tripil keegi...
Gümnaasiumilõpetajad on enda meelest täiskasvanud, aga ebaküpsuse tundemärk number üks ongi ju alkoholihuvi... Ja number kaks on kujutlus, et raha tuleb kuidagi iseenesest. Keskmine kahjuks ei ole suveti tööd leidnud ega päevagi üksi elanud, tema suhe rahaga on hetkel veel päris lapselik. Olulised asjad, tundub, on siiski praeguseks paigas (rahateema on nii mõnegi muuga võrreldes tühine, ausalt).
DeleteRootsi kruiisid olevat kõige hullem reisilahendus. Meil on Noorima klassile praegu üsna mõistliku hinnaga (natuke kallim kui meie eelarve, aga kraabib kokku) Läti pakkumine, ehkki see tundub kuidagi segiläbine, Jurmalast kõigepealt Siguldasse ja alles siis Riiga ja... aga eks vaatame, mis lahendus tuleb. Ma arvaksin endiselt, et Helsingi ja Leedu variante tuleks ka kaaluda, aga eks nad vaatavad ise.
Ma oma teismelisest piigast olen aru saanud, et tänapäeval on õnn, kui see huvi üksnes alkoholiga piirdub ja kõik muu on märksa ohtlikum ja ettearvamatum (ja paraku järjest lihtsamalt kättesaadav). Ega siin muud olegi, kui tuleb loota, et miski kodus räägitust on kahe kõrva vahele pidama jäänud. Meil õnneks on esimese lõpetamiseni veel mõni aasta aega, aga teid üldse ei kadesta... Usun, et siin pealinna külje all ma veel saan kuulma Hispaaniast, Londonist ja millest iganes... :)
Delete