Esmaspäev

Ilm on neil päevil saksa keeles öeldult usselig. Lumi sulab, mis õnn ja rõõm. Aga pime on ja märg... Sellegipoolest vain ma igal juhul niisuguse talve külma ja/või lumerohkuse asemel. 

***

Proovisin just ja avastasin, et ei taha midagi öelda valitsuse ja uute maksude kohta. Nad ei ole seda väärt. 

***

Vähemalt on meil praegu olemas elekter. 

***

Vahepeal tabas meie perekonda kaks sünnipäeva. Vanim sai 20. On eakohasel moel tudeng, elab üsnagi eakohatul moel endiselt laste raamides (st autojuhiluba pole ära teinud). Kooliasjad on korras, lähedasi sotsiaalseid suhteid pole viimase aasta jooksul juurde tulnud, üldiselt on tore noor inimene, vanusenumbri vahetumise järel pole puberteedijäänuseid ka enam vilkunud - ehkki kardetavasti peab mõne teema ja arusaamisega veel tegelema. 

Mina sain siin natuke rohkem kui 20. Äääähh... Suur osa elust tundub kah olevat eakohane. Lapsed kallistasid sünnipäeva puhul, tundsin ennast kahe vanema poja embuses kohutavalt pisikesena. Noh, kunagi mahtusid nad mulle korraga sülle... 

Emmedelt sain kaks nädalat varem palveka raames potiroosi ja kinkekaardi. Aitäh, läheb tarbeks, see roos õitseb endiselt imeilusasti. Kogudusest sain ettehaaravalt lillekimbu ja Paabulinda käsitöökaardi. Perekonna poolt sain kallistused, kilo šokolaadi (lapsed aitavad seda hävitada) ja kahed lilled. PLNi kohaselt läheme varsti perega kinno ka, Paddingtoni vaatama - nagu ma juba aasta tagasi soovisin. Tööl tahtsin olukorda maha vaikida, aga sõbrannaga samas asutuses töötamisel on oma varjuküljed... Sain elu kõige vägevamad roosid, pildiraamatu, kommikarbi ja asutuse kirjadega turukoti. Viimasest on kõige rohkem praktilist kasu. Olin väga tänulik, et keegi mind kallistama ei tulnud, tööalaste kallistuste suhtes olen ma senises elus natuke nagu traumeeritud või nii. Isegi ootamatu tähelepanu järel on ikka tunne, et nad on seal hirmus armsad. (südame sümboli koht)

***

Linnamajas oleme natuke sorteerinud. Tulid välja minu vanaema tehnikumiaegsed disanitööd - filigraanse teostusega, muidugi -, hulk kopitanud lõngu jms sodi, ema lapsena surnud õe* esimese klassi vihikud ja nagu fotode järgi sain tuvastatud, mu ema pulmakleit. Ma pole seda veel selga proovinud, mingil hetkel ju võib... aga see on 60 aastat vana kunstsiid vms ja tal on peal mingisugused arvatavasti 60 aastat vanad plekid, kas on üldse mõtet alles hoida ja plekieemaldust katsetada? Kes seda ikka kannaks...

***

Must Mimi võttis aastavahetusel ette jääda käpahaigeks. Mingit nähtavat vigastust polnud, mudimise peale nuttis ainult natuke, aga käppa maha ei pannud. Loomaarsti juures käimine ei tundunud traumatekitamist väärivat, kuna käpp ikkagi liikus (sirutades ja nii), pealegi ei ole garantiid, et 16-aastane kass uuringute jaoks vajaliku narkoosi üle elab... Nüüd kasutab jälle käpakest, vahepeal veel lonkab pisut, aga iga päev ei tule meelde ka. Tänu Jumalale. Ükspäev jäi küll küüntpidi diivanikattesse kinni ja ise lahtipusimise asemel hakkas nördinult kisama - mina ja Noorim olime samas ruumis ja häbematul kombel ei tormanudki kassile appi! Milline vilets teenindus! Kardetavasti ei pärsi talvine käpahäda Mimi suviseid rännuhooge, ta pole oma east endiselt teadlikuks saanud. 

***

Lumikellukestel on 2,5 cm ninasid väljas.

Jaanuari toiduarved on püsinud peaaegu eelarve piirides.

Veebruar on lühike kuu ja märtsis on juba kevad. 

Kui seda valgust ometigi juurde tuleks... 

____________
*sõjajärgne aeg, teetanus... Elas vist 8-aastaseks. Arvatavasti on praeguseks alles alla 10 inimese, kes teda üldse elavana mäletavad.