Teisipäeva hommikul

Asjad siinkandis... on nagu on. 

Eelmisel nädalal käisin kohvikus koos armsa Ayaga. Oli kena. 

Veel käisime kahe noorema lapsega Eesti karikavõistlustel. Esimese päeva lakkamatu vihm poisse ei seganud, tõime koju kaks kuldset karikat. Mida oligi tarvis tõestada, eks ole. Teisel päeval oli ilm ilus, aga täiskasvanute arvestuses jäi Keskmine umbes seitsmendaks ja Noorim neljandaks (erinevad vibuklassid, endiselt). Ka selles ei ole midagi uut.

Võistlustel sain muuhulgas teada, et Järvakandi Cinema kohviku hamburger ei kõlba süüa, vähemalt mitte see, mida nad seal vibuplatsil müüsid. Sai oli hea, pihvi oleks võinud otse komposti visata (öäk), salati formaat oli näpu vahelt söömiseks sobimatu ja kastet uhati korralik kapatäis... ikka näpu vahelt söömiseks! Järgmiseks korraks tuleb ikkagi oma toidukott kaasa võtta. 

Lisaks võistlustele külastasime Mehe isa, sest siitkandist minnes on Järvakandi ja Pärnu teineteisele päris lähedal. On kena inimene nagu alati, aga tervis... on vist eakohane. 

Nagu ma siin juba mainisin, läks Keskmise Hooandja projekt üles. On edenenud hoogsalt, peab märkima. Aitäh, vähemalt üks mittetuttav blogilugeja on ka toetajate hulgas... (vähelevinud eesnime järgi tuvastasin)

Kahtlusi külvab küsimus, kas Keskmine üldse universiaadile pääseb, sest just nimelt vibulaskjate hulka tahetavat kärpida. Soovijaid olevat liiga palju. Oeh... Reedeks pidavat teada antama. Keskmisel lennupileteid pole, kuna ta soovib, et me viiksime teda ise kohale - aga mida teevad need, kes on juba lennukipiletid ära ostnud, sest registreerumisel nõuti täpset reisiplaani? Selles mõttes, et igavene sekeldamine, ebaõiglus niikuinii. 

***

Ühel pühapäeval oli meil emmede palveka väljasõiduistung koos matkaga. Laenulapse Ema ja Pastoriproua on ümber järve kõndimisel sama armsad kui muul ajal, tähendab, vaatavad põhjalikult iga lindu ja taimeliiki... Piula ja Lutsumaja Minia marssisid jällegi kiirel sammul matka ära ja ootasid meid siis... kaua. Mina oleksin valinud vahepealse tempo, veel ühe matkalise kohta ei tea. Muidu oli jah kena ja teiste poolt kuuldud karu piirdus ka ainult eemal mõmisemisega, mina teda õnneks ei kuulnud. 

***

Aiast on tulnud natukehaaval rediseid, murulauku ja ühel korral ka põdrakanepivõrseid. Viimased mu meestele kahjuks eriti ei meeldi. Naati ja nõgeseid ma pole neile veel söötnud. Õnn ja rõõm on, et rabarber on sel aastal arvestatav, eriti üks seni kiratsenud põõsas - noh, tema kõrval kasvas varem "see vaher seal", ilmselt see rabarberile ei meeldinud. Meil on nüüd rabarberikookide teemanädal või midagi taolist, võimalik, et lausa teemakuu. 

Veel on üsna selge, et suveõunu me sel aastal eriti ei saa, nad lihtsalt ei õitse. Õnn ja rõõm, sest õunu on meil alati kaugelt liiga palju. Taliõunapuud õitsevad küll. Ka väike pirn paistab peamiselt puhkavat, ladvas on natuke õisi. Pähklipuu õitseb kenasti ja loodan väga, et sel aastal ta öökülmaga pihta ei saa. Luuviljalised õitsesid Linnas... mingil määral. Loodan väga, et õnnestub ära kasutada kõik hea, mida aiad pakuvad. 

Meie magamistoa akna kohal on pääsupesa. Elanikud lendavad rõõmsalt edasi-tagasi ja tunduvad olevat heas toitumuses. 

***

Sain Vanima abiga üles kanga ja olen sellesse kudunud juba kaks oranžitoonilist vaipa. Sel aastal koon vähe, aga natuke ikka. Järgmiseks koon kollaseid, neid tuleb sellesse kangasse arvatavasti kolm. 

Käsitööesemete valmistamise ja müümisega on praegu üldse nii, nagu on... või pigem ei ole. Isegi seebimüüjatel ei paista edenevat, muust rääkimata. Inimesed on vaeseks maksustatud, mis teha. 

***

Tõlge edeneb tasahaaval. Teen endiselt igal kodupäeval kolm lehekülge, tundub, et saan nädala lõpuks esimese ringi peale. Jooksvalt märkan õnneks ka trükivigu, neid saab parandada, aga kogu asja veel vähemalt kaks korda läbilugemine ja Dudeni abil ülekontrollimine saab olema... oeh. No aga kui klient soovib...

***

Noorim käis vahepeal klassiga Ruhnus. Muljetest sain teada, et minusugune laevapelgur ei saa sinna mitte kunagi minna (alati väike laev ja alati kõigutab, mul hakkab ka Saaremaa praami peal paha), aga olevat olnud tore. Selline rahulik niisama-olemine, nagu põhikooli lõpus kohane. 

Veel sai Noorim lihtsalt niisama sisse ühte Linna lähedal asuvasse gümnaasiumi. No loodame ikka logistiliselt paremate valikute peale, aga vähemalt kusagil on jalg ukse vahel.

***

See maikuu on olnud muidu päris meeldiv, aga kuidagi intensiivne. Ega juuni ei saa parem olema, tuleb kaks lõpetamist, Noorima sisseastumisvestlused (ma arvan), Sõber Juustumeistri juubel (see on küll kindlasti hästi rahulik ja tore sündmus), Keskmise Rooma-reis... midagi oli kindlasti veel. Oletatavasti ka mõned koolitumised minu võimaliku uue töö asjus. Loodetavasti tuleb ka suvi ja suveilm.