Laupäeval

Siinblogis tekib ilmselt mingit teine rütm kui vanas. Tahaksin sellegipoolest üles kirjutada sündmusi ja mõtteid, ainult et... siis, kui. Praegu on siis. 

Vanast blogist sissekannete ületoomine pole siiani selgeks saanud, tähendab, ületoomine küll, aga mitte veel avaldamine nii, et järjekord kapitaalselt käest ära ei läheks. Hm, kas umbes nagu üleeilseks saab ka avaldamisaega panna? Kui jah, siis see iseenesest lahendaks probleemi. Ühel hetkel ma tegelen sellega. 

***
Uno-nimeline saun tuli oodatust päeva võrra varem. Hiigelsuur haagisega asi tagurdas vingeri-vongerdi bussipeatusest saadik, sest autojuht arvas, et nii on lihtsam - tegelikult saaks siin ümber poole küla ja metsa sõites suure tee peale tagasi ka, kui ümberkeeramisruumi pole. 

Lapsed, kes üllatuse olemusest ei teadnud, reageerisid erinevalt. Keskmine vaatas haagisetagurdamist uudishimulikult pealt ja küsis, kas see on mingi ise kokkupandav saun või... Pärast monteerimisjuhendit uurides märkis, et ta ei teadnudki, et tema lapsepõlvekirg 3D-puslede vastu meile nii hinge on läinud. Vanim võttis asja väga rahulikult. Noorim, kes kodust ära oli, sai teada järgmisel päeval, silmad läksid väga suureks ja ta oli rõõmus. Sõbranna kiitis heaks ja tema soovituse järgi sätime siis esikülje suuna. 

Keeruline on, et meie aias on maapind pehmelt öeldes ebatasane. Vundamendikivide loodi saamiseks otsustati lõpuks kogu saunaalune läbi kaevata, et oleks lihtsam kõrgust sättida... praegu on aias korralik läbiküntud nelinurk. Täna läheb siis pusletamiseks. 

***

Veel käisin neljapäeval perearsti juures tunnistamas, et olen siin millalgi kümme aastat elanud mingi tuleviku arvelt... ja tulevik on nüüd käes, ressursid on otsas. Ilmselt on tulevik juba paar aastat käes, ma ju minevaasta esimesel septembril diagnoosisin endal mõõduka depressiooni. Tegelikult on sellest saadik elu isegi natuke paremaks läinud, aga et läheks paremaks kiiremini ja paremini... on mul nüüd tabletid. Eesmärgiks on saavutada võimalikult palju stabiilsust ja jaksamist võimalikult väikese ravimikogusega. 

Ressursside otsasaamise üks osa on kindlasti ka ealine iseärasus, ilmselt peaks viiekümne kandis naised olema õnnelikud, pühendunud vanaemad - väikesed lapsed annavad elu sisse nii palju elu -, aga minu lapsed on ise lapsesaamiseks peaaegu liiga noored ja nii ma pean korraga tegelema enda üleminekuea ja laste puberteediga. Paljuvõitu nagu. 

***

Muidugi, jaksamisele aitab kaasa, kui lastega saab rasketest asjadest rääkida ilusasti ja nad ei põrgi... kui hädavajalik elu siiski toimib... kui õues antakse päikest. 

See kõik andis eilsel päeval tulemuseks toitva  söögi kuuele - Laenulaps on ka siin - (ei olnud küll hernesupp, karjasepirukas ja kaneelisaiakesed olid), aiakiige küürimise ja peamiselt minu poolt kuuri veetud paar ruumi kõige märjemaid ja raskemaid ahjupuid, mida kunagi nähtud. Nimelt tahab üks meie naabrimees omale saada juba õige mitu aastat garaaži ees seisnud "Chryslerit" - see on see kohustuslik autovrakk, mis vähemklantsitud maamajapidamises ikka õue peal seisab - ja lubas Mehele, et maksab küttepuudes. Esimene ports nüüd eile tuligi, paar ruumi... Nimelt on naabrimehe metsatüki sees oja ja selle kaldal toimetab agar kobras. Värskelt langetatud kased, hambajäljed kenasti sees ja mõne halu ots ka koonusjaks näritud, pane või klaasi taha. Viimase kandmisjupi ajaks tulid appi Mees, Keskmine ja Laenulaps, ehkki noored olid juba pool päeva maad kaevanud ja ma ütlesin, et minge teie tuppa puhkama ja mängima. Selline sõnakuulmatus mulle meeldib! Igatahes on meil nüüd juba kaks riita puid... sügiseks 2025, enne need notid küll kütmiseks ei kõlba. 

***

Veel aitab jaksamisele kaasa mõtteviis, et mõnd asja tohib teha, mitte et peab. Nüüd kohe tohin viia juba ammu lambi vastu kasvanud tomatitaimed verandasse. Homme tohin teha kohvikut. Heade asjade tegemine on privileeg. Seespidine tõukab, tablett tõmbab (või kuidas see asi käiski) ja ongi alanud minu teekond rahumeelseks, leebeks vanainimeseks, kelle ainus patt on oma toas peenikese häälega kirikulaulude laulmine.