Reede hommikul

Vanas blogis tavatsesin kirjutada igal pühapäeval nädalakokkuvõtet ja iga kuu alguses lootusrikast postitust asjadest, mis uuel kuul juhtuma hakkavad... Siin ma seda nüüd ei teinud ja see oli kuidagi vabastav. Ju siis enam ei olnud minu jaoks õige.

***

No aga siin vahepeal on toimunud...

On olnud soe. Täitsa õige kevade moodi. Meile sobib, elame suurema osa vabadest päevadest õues. 

Tegin kirikus kohvikut, lapsed aitasid. Tuli välja küll. 

Tegin Alfa sööki. Ei tea, kas sobis, aga vast ikka...

Uno-nimeline saun muudkui kerkib, olevat nagu suur Lego, arvasid lapsed. Mees tellis sauna jaoks vajalikke lisasid - katusesoojustus ja saunalavaõli ja..., aga jupipood ei saa kuidagi tellimust komplekteeritud. Urr. 

Koos Noorimaga harvendasime ploomipuid. Nimelt on nii-öelda emapuu ära surnud, aga jätnud meile paarkümmend lapsukest, kõik kenasti ringis kasvamas. Lapsukesi on nüüd vähem ja emapuu surnukeha ootab mootorsaagi, tüvi on jäme. 

Käisime kuulamas Tim Halli. Pauluse kirik on küll väga ilus, aga rõdule kostab halvasti. Mees ütles, et kõlarid on paigutatud rõdulviibijatega arvestamata. Teenistus ise oli vägev, kõigepealt harjumatult pikk, aga ilus ülistuse-aeg ja siis kõne koos tervendamistega. Inimesed langesid nagu loogu, ilmselt kuulub see karismaatilisemate konfessioonide tavapärasesse praktikasse. Meie vaatasime ja imestasime. Meiepere tervishädadele märgatavat kohest leevendust ei tulnud - need pole ka nii kergesti märgatavad nagu ortopeedilised mured -, aga Püha Vaimu ligiolu oli tuntav, jutlustaja rääkis õiget juttu ja tuttavaid nägusid oli kohal rohkem, kui me märgata jõudsime - nii et pidi õige asi olema, vaevalt et keegi meie kogudusest valeõpetajat kuulama läheks. Olen ise kogenud leevendust käte pealepanemise ja palve järel (päris terveks ei saanud, aga põletikust liikumatud randmeliigesed hakkasid valuvabalt 15 nurgakraadi jagu liikuma ja tol hetkel oli see väga suur muutus), seega pole põhjust tervendamise võimaluses kahelda. 

Linnamajas tuvastasime klaasi... Mulle ei meeldi klaasnõud kuigivõrd, eriti mitte kuskiltpidi disainitud klaas. Juba poole tunni järel oli nii kõrini, et tundus parem see kõik puruks visata - aga tegelikult on seal üsna mitmeid Tarbeklaasi asju, mille eest saaks kusagil raha küsida. Tuleb ainult aru saada, kui palju ja kuskohas.

Linnamaja aias jäigi toomingas maha võtmata... ta heidab juba oma musta varju kõigele, mis tema all. Mitte et seda all midagi eriti elus oleks. Vähemalt tema arvuka järglaskonna tahan juure pealt maha võtta, jätkub ühest lõhnavast monstrumist. 

***

Nädal aega poolt antidepressanditabletti on olnud... huvitav. Ööuni ei ole veel korda läinud, küll aga olen hakanud märkama, et tõepoolest, vahepeal ma ei teinud asju, mis mulle tavaliselt meeldivad. Eriti on seda näha söögitegemise puhul, olen ju varem katsetanud erinevaid retsepte ja teinud huvitavamalt süüa... viimase aasta-paari jagu on meie menüü olnud üsna igav. Mitte halb, üldse mitte, aga korduv küll. Ja kui see ravimikübe hoiab mind iga puberteedi-ilmingu peale koost lagunemast, siis on temast kindlasti kasu. 

Huvitavatest toitudest valmistan täna karulaugupestot, otsisin eile linna-aias naadi vahelt kohe palju lauku.

Flylady suur elutarkus on, et maja ei lähe segi ühe päevaga... pole mõtet seda proovida ühekorraga korda saada. Sama lugu on meeleoluhäirega, see ei tekkinud ühe päevaga, võtan praegu sammukese korraga ja loodan jõuda tagasi sinna, kus ma mõne aja eest olin, ainult et mitte enam mingi tuleviku arvelt elades. Nii nagu see elevandisöömine ikka käib, üks amps korraga. 

Esimene amps täna on mitmesegaste arvete maksmine, oeh...