Teisipäeva hommikul

Mitteblogimine on endiselt vabastav. Sellegipoolest hakkab mingil ajahetkel sisimas närima... et võiks ju midagi kirjutada. No ma siis kirjutan. 

On pöördunud mitmed tuttavamad ja võõramad lugejad, et kuhu ma kadusin ja tahaks edasi lugeda... Jah, vabandage, kõik ei tulnud kohe esimese hooga meelde ja võõramaid muidugi ei teadnud ka. Keegi küsis, kas ma tahtsin soovimatutest lugejatest lahti saada... no kui on avalik blogi, siis loeb see, kes tahab. 

***

Vahepeal juhtus siin, jah... Seda ja teist ja kolmandat. Eurovisiooni vaatasin kümme minutit ühe silmaga, vist esimest poolfinaali. Tagantjärele kuulasin võidulugu ka. Kui silmad kinni panna, siis polnud laulul iseenesest väga vigagi, kostüüm ja lavaline liikumine on iseasjad ja vaevalt et see vaene lauljapoisu isegi aru sai, mis temaga tehtud oli - ajupesu ja disainerid ja kõik... 

Proua Malle Pärn (oli vist tema? seda teemat on neil päevil mitu korda olnud) küsis ajalehes, kas keegi on üldse soosegaduses inimeste abistamiseks võimaldanud neil võtta sünnipärase soo juurde kuuluvaid hormoone... Hea mõte (idee tasandil, ma tegelikult ei tea, kui paljudel juhtudel on hormonaalne nihe mõttemaailmaga seotud - aga inimese lepitamine tema kaasasündinud kehaga oleks kindlasti paljudel juhtudel kasulikum kui keha õgvendamine), aga kes seda julgeks, praeguseid poliitilisi suundi arvestades? Ja ilmselt on praeguses maailmas väga keeruline teha vahet tõelisel transsoolisusel ja woke-kultuurist tuleneval soosegadusel. 

***

Juhtus Laat. Erakordselt külm ja tige tuul oli, mistõttu liikus erakordselt vähe rahvast. Urr. Natuke ikka õnnestus... ja vähemalt ei sadanud. Kuna juulis on korraga Hansalaat, Lossi laat ja koguduse laager, valin vast Lossi laada, siis jõuab koos lastega laagerdada ja kogu ettevõtmine ei ole liiga kurnav, Hansalaat, mille hansalikkus on viimastel aastatel olnud ainult nimes, ei ole üldse nii mõistlik kui võiks arvata.

***

Juhtus emadepäev. Kuna paar päeva enne seda oli Mees ära ostnud planeeritud murutraktori, sain kingituseks suure hulga niidetud pinda ja kasvuhoonetäie niidust. Siis sai bensiin otsa, sest meie mätaste niitmine vajab palju kütust. Lapsed olid muidu ka päev otsa head. 

***

Millie-Miu tähistas emadepäeva haigeolemisega, oksendas terve pärastlõuna ja õhtu, kõhuke oli pinges ja katsumise peale nuttis... Tänaseks on tavapärasest rahulikum, aga siiski üsna tegus ja kõht enam kõva ei ole. Vast saab terveks, kassidel ikka juhtub kõhuhädasid.

***

Terveks ei saa mirabelliõied, need said ikkagi külma. Linna-mirabell tundub olevat terve, eks me peame siis sealse puu alt rohima, et kõik viljad ilusti kätte saada. Muude puude ja põõsaste seis selgub hiljem, vähemalt osal neist ei olnud õied eriti avanenudki, äkki pääsesid.

***

Ja siis või õigemini seal vahepeal juhtus, jah...

Me oleme harjunud, et surevad eakad. Või juhtuvad kohutavad õnnetused... või jõuavad inimesed ränkade haigustega väga kaua võidelda, enne kui lõplik kojukutse tuleb. Et 43-aastane läbinisti rõõmus ja tore inimene märkab tervisehäda ja paari nädala pärast tuleb leinateade... ei ole harjumuspärane. Jäävad mängimata kümned lauamängud, valmistamata paljud kohupiimakreemid, imetlemata arvukad kingapaarid (tal oli eriliselt armas jalatsimaitse). Koguduses on nüüd Kadri-kujuline auk ja meile jääb jahmatuse ja igatsuse kõrvale ainult tänumeel, et me tohtisime teda tunda. Ühel hetkel me kohtume kõik, aga sinnamaani tuleb nii mõnelgi pikalt oodata.

Kangesti tahaksin minna ärasaatmisele, aga samal päeval on lastel võistlused ja Järvakandi asub Järvakandis. Ehk siiski õnnestub... aga küllap ütleks Kadri isegi, et elavate laste sündmused on olulisemad kui surnud - pealegi on seal ju ainult tema ihu, hing on valguses ja armastuses, mida meie ainult aimame ja loodame, aga näha pole veel saanud.