Niisama

 Eile juhtus... Kuna olin tavapärasest erinevalt kuus päeva jutti pikka päeva kodust ära olnud, otsustasin kodusolemise-päeva tähistada natukese puukandmisega. Esimene riit* läks hästi. Siis mõtlesin, et võiks teise riida ka... no ja mis see kolmaski ära ei ole... ja nüüd oli nii vähe jäänud... Ära väsisin 10-20 sületäit enne puuhuniku otsasaamist ja siis oli juba imelik pooleli jätta. Kodusolevad mehed niitsid samal ajal muru, mina veel selle traktoriga sõita ei oska. 

Nojah. Pärast autokoormatäie puude äraladumist ja umbes kaheksa kärnkonna kohtamist/ärapäästmist - no mis on konnal arus, et ta kuuma päikese käes aina päikeselisemasse kohta ronib? mul tekkis sireliheki alla konnade ärapoetamise koht - läksin pessu ja hakkasin süüa tegema... ja siis tuli Noorim, kes ütles, et sajab. Ma ütleksin, et see oli vist kuu aja parim uudis. Sadas korralikult, ainult et lühikest aega. Sellegipoolest sain poolteist vihmaveetünnitäit kastmisvett ja täna hommikul oli imetore peenraid rohida, muld oli ikka veel vaimustavalt niiske. Hernepeenras kohtasin isegi mitut taimekest, eile oli neid ainult üks... 

Mirabellide otsas on siiski mõned peotäied marju, natuke tundub tulevat kirsse ja pirne, loodetavasti ka maasikaid. Vararealiseerimiskeskusest peaks vaatama punaseid jõuluehteid, kui neid maasikapeenrasse panna, äkki linnud jätavad siis maasikad rahule...? Meil ei ole nimelt veekindlat kivikesevärvi. 

***

Täiesti muust asjast - mis hullud emad need on, kes lasevad oma allaneljastel tänaval kõndida, ilma et neil käest kinni hoiaksid? Lausa teed ületavad nii, et väikelaps tuterdab, lutt suus ja mõmmi kaenlas,  kusagil sabas, ema isegi ei vaata, mis laps teeb... Nojah, võib-olla mõned valvavadki ainult neid lapsi, keda tahavad näha suureks kasvamas, 

Minevanädalasel laadakesel ostis minu kõrval pirukaid üks isa kahe imeilusa lapsega, üks vast viiene, teine kahe-kolme vahel... ja lapsed läksid jooksu. Isa hõikas järele, röövlid, kus te nüüd... ja loivas rahulikult järgi. Laat toimus kahe suure, tiheda liiklusega maantee ristmikul, paarikümne meetri kaugusel sõitsid kogu aeg autod... Pärast õnneks leidis perekond üksteist üles, ema oli ka... aga no tõepoolest. 

***

Käisin üle hulga aja Pauluse raamatupoes. No ma töötan praegu seal enam-vähem vastas. Sain soovitatud raamatukese, M. Basilea Schlinki "Minu palve". Pean tunnistama, et mulle väga ei meeldi ameerika vaimulik kirjandus, liiga palju oleks justnagu mingi jutuajamise transkriptsioon... et Laura on nüüd sellises olukorras ja ta peab mõtlema... stiil on minu jaoks sageli kohmakas. Aga ema Basilea kirjutab nagu sakslane ikka, konkreetselt ja arusaadavalt. Isegi üsna pealiskaudselt lugedes kõnetab väga, olen siiani põhjalikumalt lugenud paari peatükki ja korduvalt laulunud eestpalvet, väga kosutav ja armas. Kuna see teos maksab ainult kaks eurot ja on imepisikeses formaadis (ongi lühike, aga sisukas), soovitan edasi. 

***

Vist natuke rohkem kui kahe nädala eest kukkus mu vasaku pahkluu peale servaga - muidugi - mulda täis aiakäru. Tänaseni on jalg paistes, aga juba nädal aega ei ole hommikune voodist tõusmine tulivalus. Hakkab juba ära tüütama...

***

Üleeile sain koos Vanimaga Linnamajast ära viidud umbes pooled raamatud. Siis ütles Trükimuuseum, et tegelikult neile ikka nii palju ei mahu... oeh. Pealegi on nüüd olukord selline, et nii mõnestki sarjast osa on seal ja osa Vanaema toas kastis. Lubati, et tohin uuel nädalal helistada ja küsida, kas on pisut ruumi tekkinud. 

Vähemalt Vanaisa tuba edeneb, Mees on seal elektrisüsteemi tavainimesele kohasemaks teinud, lagi on esimest korda värvitud ja sein poolest saadik ka (aeg sai otsa ja ülejäänud seina peal oli tol hetkel elekter veel tegemata. 

***

Eile vihma ja kartulikoorimise vahele helistas pastor ja küsis, kas ma olen valmis Kirikute Ööl kohvikut tegema. Ma siis olen. :)

___________

*meie puukuur on jaotatud viieks pikaks üsna kitsaks hm, kambriks, eks see on sellest ajast, kui Majas oli neli korterit pluss metskond. Üks riit on reeglina risti kuuri laotud, nii kõrgeks, kui mina kohevarsti pere kõige lühema inimesena ulatun.