Appi Herbertile!
Meil juhtus... nagu sotsiaalmeediavideos.
Olime teel Linna. Raadi ringtee peal Mees pidurdas järsku. Pidurdamise põhjust oli kohe ka näha, autode vahel jooksis tilluke hall kera, kõhuke maadligi ja kogu olemine hirmu täis. Mina jooksin ka, autost välja - selja taga andis keegi signaali - kerakesele järele. Üle kraavi ja läbi heinamaa Grossi poe ukse ette, seal tuli ette üks nurk ja nurgast sain kiisupoja kätte.
Oli selline nunnu kassipeotäis, triibuline ja värisev. Üritas mind isegi hammustada, aga piimakikudel polnud veel teravust.
Autos tagasi oli küsimus, mis me temaga nüüd teeme. Peotäis värises. Mehel oli vaja Monsieur Picasso remonti viia, aega palju ei olnud.
Ma viin teid Linnamajja, pakkus Mees, ootad temaga seal ära.
Kussa, vehkisin mina vaba käega, seal on kapialused ja eiteamis, midagi vär9vida ei saa, läheb käppapidi purki ja üldse...
Viime Feliveti kliinikusse, otsustasin. Nemad teevad Tartu Kassikaitsega head koostööd, vaatavad üle, annavad edasi... Meie külakass Findus sai sealt ka abi.
Riia mäel hakkas värisev peotäis mulle uurivalt otsa vaatama - kes sa selline oled? Mina sügasin kõrva tagant, aga ise muretsesin, sest peotäie karv oli kohati maas ja käpakesed jätsid mu sülle taskurättidele veriseid laike.
Felivetis oli kohal ainult vastuvõtja - või kes see daam oligi. Vaatas, uuris. Mina sain käsi pesta.
Peotäis olnud poiss, panin talle nimeks Herbert. Vastuvõtja kiitis, et päris sõbralik, ainult natuke susiseb. 760 grammi ja tagakäpa varvaste vahel kole vana haav, muidu oleks nagu millegi kuuma peal käinud või...
Tänaseks on Herbert jõudnud kassikaitse FB lehele. Üleni nunnu, aga olevat ikkagi seenelaike täis ja vajab ravi. Kõhuke pidi ka haige olema. :(
Comments
Post a Comment