Elus.

 Vägagi. 

Pilt.


Kunagi edaspidi räägin ka.


Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Muid mõtteid

Et kui siin juba oodatakse, et teisipäeval... Leht kirjutas, et laupäevane massimusitamine olevat olnud oodatust väiksema osavõtuga. Mnjah, üks meie koguduse inimene nimetas seda mitu kuud varem lausa orgiaks - eks me kõik pelgame erinevaid asju. Registreerimisega ja kampaania korras ma ka ei osaleks, toimivas suhtes pole sellise asja jaoks kampaaniat tarvis... ja üldse võiks kogu kurr jääda rohkem kahe inimese vahele.  *** Unenägudes öeldakse mulle mõnikord midagi. Ei teagi, kellele või kuidas need sõnumid mõeldud on. Tänahommikupoolses unenäos öeldi, et kui rumal olla ja see asi untsu lasta, siis ei vaata keegi enam sind selliste silmadega... Noh, oma abielus saab rumal olla, nii et sõnum sobib mulle endale, noorpaarile kulub selliste asjade meelespidamine alati ära ja iseenesest saab mõelda ka sõprussuhete untsumineku peale.  Üks minu hilisteisme-ea sõprussuhteid lagunes niimoodi, et nojah, vist 25 aastat pole kokku puutunud. Ei läinud vist isegi tülli, lihtsalt... triivisime laiali
Read more

Niiskusest

Kunagi väga ammu lugesin kas mingist palju ammusemast asteajakirjast või lausa -raamatust konnapreili armastusavaldust kallimale. Meelde jäid sõnad: "Mu armas, niiske peigmees/ mull' laulab õhtu eel." On täiesti võimalik, et see teos on kaks ruumi edasi riiulis, aga ülesotsimine võtaks ülearu palju aega (loe: olen laisk).  Konnade puhul on niiskuse positiivseks pidamine täiesti loomulik, ilmselt lausa soovitatav.  Mina ei ole kahjuks konn.  Tänases lehes kiideti vihmarõivaid, millega olevat märja ilmaga õues igati mõnus. Ehkki ma oma kunagise õpilase K.-A. K. psühhedeelseid mustreid ilmaski selga ei paneks, oleks mõistlik ühevärviline vihmamantel ju täiesti asjakohane... kui seda niiskust ei tekiks.  Ma ei tea, kas vastumeelsus niiske õhu ja niiske ihu vastu tekkis mul Iirimaal elades (26 aastat tagasi - iga päev sadas!) või juba varem, aga ehkki ma isegi vihma käes märjakssaamist ei karda, tahan ma pärast ligunemist kohe sooja ja kuiva. Vihmamantli või mingite kilepükste
Read more

Isetekitamise seletus

Image
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama faktist, et minu isa ja vanaisa kandsid ainult viigipükse või tööpükse. Isa puhul (bloginimega Vanaisa, see, kes jaanuaris suri) kujunesid tööpüksteks tõesti teksapüksid, aga ta oli oma äiast ka ligi kolmkümmend aastat noorem ja elas tegusa pensionäri elu jupi maad hilisemal ajal.  Kui mu vanaema Mahtit mingil talvisel hetkel kiirabiautosse tõsteti ja tema öösärgi alt paljad sääred välkusid, oli keegi meedikutest soovitanud ometi dressipüksid jalga panna. Järgnes perekondlik hämming, sest majas polnud ainsatki taolist eset. Mina olin jälgist koolikehalisest tuttava arsti abil juba vabanenud ja oma viimastest dressipükstest välja kasvanud - isegi kui need oleks alles olnud, oli mu vanaema sama kerajas kui mina olin vilajas...  Mina ja meie pere teised naisterahvad kandsime kodus kleite ja seelikuid. Kittelkleite ka, aga need olid ikkagi kenamat sorti, nii kena, kui nõukogudeaegne kaubandus võimaldas. Minu ema hakkas püksikandjaks kunagi käeso
Read more