Natuke raamatuid

"Düüni" ülejäänud osadega oli nii, et nojah... Läbinärimine ja poolelijätmine. Ikkagi liiga palju poliitikat ja intriige minu lihtsakoelise mõistuse jaoks. Kunagi selle aasta teises pooles tahan filme ka vaadata, pole ime, et need sarja alguseotsa põhjal tehtud on, seal vähemalt juhtub midagi... Või tegelikult, kõik need intriigid... nagu "Troonide mäng", aga mõtlevatele inimestele?

Eve Laur "Vend Kaspar". Imeline. Eesti oma "Roosi nimi", ma ütleksin. Keskaeg, Kesk-Euroopa, kloostrid ja saladused. Aitäh, andke veel. 

Lucinda Berry "Täiuslik laps". Ameerikalik ja üle võlli, aga see võiks olla kohustuslik kirjandus absoluutselt kõigile, kes lapsendamisega kuidagimoodi seotud on. Lapsendajatele, lapsendatutele (kui nad on täisealiseks saanud), lastekaitsjatele, psühholoogidele (khm), lasteülistajatele. Kõik tegelased on isegi oma üle-võlli-olekus absoluutselt tõenäolised. Goodreadsis ütles keegi välja selle, mida mina olen ka mõnes olukorras öelnud: "Ehkki tahan rohkem lapsi, ma ei lapsenda... sest tahan oma juba olemasolevaid lapsi kaitsta." 

Lexa Hillyer "Külmunud kaunitar". Pigem nagu noortekas, aga paremat sorti. 

Stephen King "Muinasjutt". King on King on King. Üks poiss sõlmib Jumalaga lepingu, see viib ta paikadesse, mille olemasolust ta lepingutegemise ajal midagi ei teadnud, sest peale selle on veel teisigi maailmu. Mõtlesin, kas mina oma natuke hädisemaks muutuva musta Mimi pärast võtaksin sellise teekonna ette... vabandust, Mimi, ei võtaks. Kui aga keegi Empise maailma filmis kujutaks, siis ma arvan, et see näeks välja umbes... "Sõrmuste isand" kohtub aurupungiga või midagi taolist. Tõlget on kiidetud, aga mind natuke segab, et koera kutsutakse "neiuks". Ma originaali pole näinud, aga kui seal peaks Radarile hõigatama "lass" või "girlie", siis need oleksid minu arusaamist mööda rohkem "plika" või "tüdrik" või "piiga" ja kõik kuidagi loogilisemad hellitusnimed.