Septembri alguses

Mõni asi on septembrikuus uus. 

Vanim läks täna Lennuakadeemia aktusele. Selle esimese nädala elab ta ilmselt veel kodus. 

Nii Noorim kui Keskmine alustasid oma kooliastme viimast aastat. Noorimal oli aktus juba eile - mis siis, et kirikus ja seeäbi pidulikumalt kui tavalises kooliaulas, ikkagi on pühapäeval kooliasjadega tegelemine kõige viisakamalt öeldes ebakohane. 

Mina kirjutasin alla töölepingule ühe Eesti suurima tööandjaga. Mida ma lähiajal seal täpselt teen, pole teada, sest osakond kolib remondi asjus ühest majast teise ja minu jaoks pidavat asukoht tekkima alles kuu lõpus... aga ma olen siis lihtsalt hüppevalmis, lubati vajaduspõhiselt töötamiskoht leida, kui olukord nõuab. 

Linnamajas oleme hetkel ilma üürnikuta, sest meie lemmiküüriline liikus oma eluga pealinna. Natuke vajavad ruumid veel vuntsimist (vaja on värvida esikupõrand ja köögikappide sisemus, terve hulk uksepiitu ja oeh, see torumees pole ikka veel tulnud...), siis saab kuulutuse päriselt üles panna. Köögipõrandat pandi igatahes laupäeval kella üheksani õhtul ja maha see sai. 

Alates tänasest on Noorim meie peres ainus alaealine. Keskmine sai, jah, 18, kujutage ette. Päris täiskasvanud tundus ta mulle juba juunis, Kirikute Öö ajal. Eks muidugi vahepeal vilgub lapselikku lusti ja vendadega kaklemine on ikka päevakorral (kolme väikese vanusevahega poisslapse kasvatamine on nagu puntra Nac Mac Feegles'itega kooselamine), aga mõistus ja süda on õigel kohal ja muidu on ka armas poeg, kellest meil on hea meel. 

Leidsin Decorast Linnamaja jaoks prügikastid, mis sobiksid meilegi. Peab ainult vaatama, kas neil on netipoes ka midagi muud kui kahvaturohelised, fui. 

***

Mõni asi jätkub ikkagi täpselt nii, nagu oli. 

Pärast tänast päeva lubatakse jälle suveilma, aitäh. 

Õunu on jätkuvalt liiga palju. Pirnipuu näeb ka nii välja, nagu mul ei olekski seitset purki pirnimoosi (sidruni ja rosmariiniga) ja nagu ei oleks suur hulk pirne paraku hukka läinud, sest pole aega olnud neid menetleda. Või nojah, vilju korjates pomisen aeg-ajalt: "Ise oled pots," sest kusagilt puu otsast... tuleb midagi. 

Sünnipäeva puhul valmistan õhtusöögiks muidugi lasanjet. 

Esmaspäev ei ole mul tööpäev, nagu juba palju aastaid - ka suurema tööandja juures olen pool nädalat ja see meie perele sobib. 

***

Muudest asjadest veel - 

väike Herbert, kellest ma siin kirjutasin, on nüüd terve ja loovutusvalmis. Ja ülinunnu. Kindlasti vajab keegi mu lugejatest triibulist kõutsikest, eksju. Meie pere piir on kahjuks neli kassi (pluss teist niipalju külas käimas). 

Kantseleist leiti reedel suuremal hulgal surnud ja elus herilasi. Kantseleist järgmises toas elab Keskmine, kes on teatavasti ülimal määral herilaseallergik (jah, tal on Epi-Pen kogu aeg olemas, aga ega selle kasutamine ka eriline nauding oleks). Selgus, et kusagilt aknaliistu vahelt käivad nad sisse ja välja. Vanim ronis redelile ja laskis mürki, sest vabandage... Siis nad surid topeltakende vahele (meil on väga vanad aknaraamid, ei mingeid pakette), päev hiljem oli seal liikvel üksainuke, kes ilmselt surmapäevapeole hiljaks jäi... Mees tegeleb nüüd millalgi selle palgiga, mida nad arvatavasti puresid, ja üldse kogu kupatusega, mina kasin prahi. Kui tahta elada putukavabalt, tuleb ilmselt kolida mingile poolusele, aga koos putukavabadusega tuleb ka taimevabadus ja päikesevabadus... ja nii mesilased kui liblikad kui kiilid on armsad. 

Me ei ole käinud mitte ainsalgi Tartu 2024 üritusel. Moodne kunst ei tõmba, õhtused kontserdid pole meie rida, autovabadus veel vähem. Ma nüüd ei teagi, kas see teeb meid eriliselt kultuurituteks või mis... Ilmselt on elu sees praegu liiga palju liiga erinevaid asju, mingi kultuurisündmuse nautimine lihtsalt enam ei mahu. Vast siis jälle, kui midagi taas paika loksub.

Mu maasikataimed, mis on igal aastal olnud väga poegimishimulised, olid sel aastal kuidagi... viljatud. Igas mõttes. Jaanipäevatalu perenaiselt saan vast peenrauuendamiseks taimi, tal pidi olema. 

Kange kiusatus on minna seenele. Mehed tulevad alles õhtul...