Kuidas korraldada lõpureisi

Neil päevil tundub, et olen osaline farsis "Kuidas mitte korraldada lõpureisi", tegu on jandiga kahes pildis, üks neist põhikool, teine gümnaasium.

Mõlemas on laste käest - ehkki Keskmine on väärtushinnangute ja üldise arusaamise poolest vaieldamatult täiskasvanu, on tema teadmised rahaasjadest ja suuremast korraldamisest ikka veel väga lapselikud, kardetavasti pole paljudel klassikaaslastel isegi mitte väärtushinnaguid - kõigepealt küsitud, kuhu ja kui kauaks tahetakse minna. Soovitakse neljaks-viieks päevaks Hispaaniasse, Itaaliasse, Londonisse...

Nojah, Noorima koolis käis paar aastat tagasi üheksa õpilasega klass tõesti Londonis ja Keskmise paralleelist mingi rahvas suvel Šveitsis (CERNis, muide, kui Rohelohe juhtub lugema)...

Mõlemad klassijuhatajad on väga toredad, aga vähemalt üks neist on esimest korda üldse lõpuklassiga... 

Lapsed üldjuhul ei tea, mismoodi pere rahaliselt kombineerima peab (kui peab). Sellest ei räägita kodudes palju ja isegi kui räägitakse (khm), siis ei pruugi laps aru saada, leib on ju laual ja kui lisaks pintsakule ja viigipükstele on šikk olemiseks vesti vaja, siis see ostetakse (Prismast 30 eurot, mitte Kaubamajast, 130 eurot, eilne kogemus, rohkem me hästiistuvaid veste ei leidnud, aga päris kõikjal ei käinud ka). 

Lapsed üldjuhul ei tea, milline stress ja vaev on grupi ülelugemise ja koordineerimisega. Sellest arusaamine tuleb ainult kogemusega. Kui me kolme või nelja täiskasvanuga kunagi 2000. aasta paiku kahepäevast linnalaagrit korraldasime ja lapsed ühtlasi ujuma viisime, oli täiesti tõsiselt arutlusel, kas peaks kõigile ostma võimalikult erksamustrilised ujumismütsid, et peade ülelugemine lihtsam oleks...

Niisiis, maailmatark mina pakuks välja - et vähemalt järgmistel aastakäikudel farss ära jääks -, et kõigepealt teeb klassijuhataja näiteks huvijuhi abil ära eeltöö. Vanematelt uuritakse, millised on perede ootused ja võimalused. Siis tehakse mingi mõistliku keskmise põhjal valik pakutavatest õpilasreisidest. Ja alles siis tutvustatakse lastele mõeldavate reiside olemust ja lastakse hääletada. 

Nimelt... klassireisile, isegi mitte lõpureisile ei minda ei vaatamisväärsusi vaatama ega kuhugi peesitama. Minnakse olema, ruigama, lõbutsema. Et oleks koos tore. Möödaminnes võib kuhugi muuseumi ka sisse astuda, aga meelde jääb ikkagi see, kuidas suured muuseumisussid libisesid ja kuidas Andrea ja Aron khm, mähkusid. Samuti elatakse mitte fäänsis hotellis, vaid hostelis või puhkekeskuses. Kuidas muidu saaks emale rääkida elamusi öise magamise juhuslikust risti-rästisusest (lükkasime kõik neli voodit kokku ja magasime siis seal kuuekesi ja Teele või Liina oli veel kuskil jalutsis) või ema vastu rääkida sellest, kuidas 1992. aasta suvel Berliini hostelis* oli dušikabiin iga toa keskel ja tüdrukud avasid poiste toa ukse just sel hetkel, kui Abd el Rahman duši alt tuli... Ja kuna öösiti ei magata, on arvatavasti juba kolmanda päeva elamused üsna hägused. 

Kui Noorima klassijuhataja lõpuks küsis, mida te lapsed seal Hispaanias siis teha tahate, oli vastuseks kostnud tähelepanuväärne ja harvaesinev vaikus. Üks tubli isa on võtnud ette olukorra klaarimise - ma arvan, et tema vääriks lõpetamisel eraldi tänamist - ja saavutanud laste soovide maa peale tagasisaabumise, aga lahendus on arvatavasti veel kaugel. Õnneks on seda ka lõpetamine. 

Hetkel väljapakutud Läti-reisi kõrval mõtleksin mina ka Leedu või minupärast Helsingi linnareisi (viimasesse pole rendibussi tarvis) ja lõbustuspargi peale, aga eks nad ise teavad ja näevad. 

_________
*pedagoogilise vahetusteenistuse ehk PAD ringreis eriti tublidele saksa keele oskajatele, kuus gruppi noori üle maailma, vanused 15-20...