Naine metsast

Noh, nagu Vakumisu klubi, ainult et mitte vana. Polnud nagu midagi erilist öelda.  Või kuidas võtta... Juhtunud natuke nagu on.  Laupäeval käisime head traditsiooni järgides kahe noorema pojaga medalite järel. Ametisolev Eesti meister jätkab, teine on taas pärast vahepausi meister. Ehk siis, Noorimal oli see kaheksas ja Keskmisel kuues meistritiitel, Keskmisel teist aastat järjest. Korraks tundus küll, et seekord meistrit ei tule, leppisin olukorraga, teised võivad ju ka võita... ja selgus, et tundumise põhjuseks oli punktiarvestussüsteemi viga, Ianseo lihtsalt ei näita alati kõiki seise õigesti.  Meistritamise ajal puhus tugev tuul ja õhutemperatuur oli suvevõistluste kohta ebaharilikult madal. Vähemalt puhus sääsed minema... Aga ilmaga on meil siin nii, et taga-aias, kus Keskmine oma niitmisprojekti arendab, on ebaloogilistes kohtades veelombid. Meil siin teeb maapind muidu iga vihma peale lllllürps ja juba viis minutit pärast vihma on kuiv... sel aastal on nii märg, et...

 Koolilõpetamisi on meil siin aja jooksul kogunenud.  Isiklikku põhikoolilõpetamist 35 aastat tagasi ma lihtsalt ei mäleta. Riideid ja kingi ainult, aga need olid siis kõigil kohustuslikud mustvalged või sinised-valged (minul), ei midagi erilist. Mingil aktusel rääkis paralleelklassi juhataja, et nende kaotused on väga suured - olid jah, hulk poisse ei lõpetanud põhikooli... aga ma ei tea, mis aktus see oli.  Isiklik gümnaasiumilõpetamine kolm aastat hiljem toimus samas kohas, uue direktori ja ootamatu aktusekorraga. Kõigepealt avastasin poolel aktuseteel, et minu must lõpukleit on vale valgusenurga puhul täiesti läbipaistev - mitte keegi polnud sinnamaani selle nurga alt vaadanud, isegi mitte kogenud õmbleja... Koolimajja jõudes selgus, et lõpetajad pannakse istuma lavale ja sealt tuleb tunnistuse järele ronida mööda hööveldamata laudadest ehitatud treppmoodustist (sest lavatrepid olid külgedel, need ei passinud). Mul olid 12-sentimeetrised tikk-kontsad ja juba siis anti...

Maksin just ära ebaõiglase maksu. Jõle.  *** Gümnaasiumidega on nii, nagu on. Või pigem ei ole. Vanima Koolis on Noorim ilusti sees. See oleks minu- ja Noorimat tundes iga mõtleva täiskasvanu - esimene valik. Noorim ei soovi olla koolis Vanima väike vend, mis on täiesti loomulik soov, juba vestlust olevat alustatud selle teemaga... Keskmise Kool Noorimat ei soovinud ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis sain umbes aasta tagasi vestelda selle kooli esindajaga... kes toetas tõesti niisuguseid väärtusi, mida mitte ükski haridusasutus ei tohiks taluda (et autonoomia ja iseotsustamine on tähtsam kui äärmuslik labasus jne). Ja kui Keskmine on labasuste ja muude õuduste suhtes pigem nagu teflon, asjad ei jää külge, siis on Noorim, nojah... kleeplint. Ainult et Noorimat soovib väga Linna Kõige Kaheldavama Kuulsusega Gümnaasium (see Magalarajooni servas), mis pakub üht Noorima huvidega hästi sobivat programmi... ja võtab massiliselt vastu õpilasi, kellel kindlasti gümnaasiumi üldse asja ei ole...

2009. aasta 4. oktoobril - loomakaitsepäeval - saabus meile valge nooruke kass. Loomaarst ütles, et emane ja kõhukelme puruks, muidu terve kass. Arvatavasti autolt löögi saanud. Arvatavasti kellegi suvekass, meil siin paari kilomeetri kaugusel on suvilad... Kass lapiti loomakaitsjate kulu ja kirjadega ära. Olime jupp aega ametlikult hoiukodu, aga mitte keegi tema vastu huvi ei tundnud... siis arvas Keskmine, et see on tema kiisu, ja jätsime Valge Mini endale. Peale kõhukese oli ilmselt ka mõistus pihta saanud, ta pissis läbi kogu pehme mööbli, liivakasti mõttest ja pealekraapimise ideest ei saanud kunagi päriselt aru. Oli paar aastat jutti kogu aeg ärev, pupillid hiigelsuured ja muidu ka närviline. Ka hiiretööga oli asi niru, parimal juhul tõi ta tuppa elusa hiire, lasi selle lahti ja kaotas huvi. Ei mäleta, et ta oleks mänginud nagu teised kassid, või üldse kuidagi aktiivne olnud. HEV-kass. Samas oli ta erinevalt loomaarsti määramisest täiesti kuulja kass, muidu peaks lumivalged heles...

Oli see vast nädalavahetus... Mitte et varem poleks olnud intensiivseid päevi, aga tavaliselt ei kuhju samadesse päevadesse nii ülierinevad tegevused.  Laupäeva hommikul sõitsin Põhikooli Lõpetaja Ema riietuses bussiga Linna. Kleit muidugi, tavalised kontsaga viisakad tänavakingad, pärlid, sest Sündmus. Ja just selles mundris kasisin kirikuhoone teist korrust. Oli tarvis - eelmisel hilisõhtul oli olnud Kirikute Öö koos kohvikuga, aga kohvikualale aetakse alati midagi maha... ja laupäeva lõuna paiku oli ühe lahkunud ärasaatmine ja pühapäeval nelipühateenistus, kui võimalik, siis võiks põrand ikka puhas ja mittekleepuv olla. Nädala sees koristab maja palgaline inimene, aga nädalavahetus on tal vaba...  Ei Kleit ega Pärlid mingit traumat ei saanud, bändiproovi tegev Saunaõhtu Gäng ka mitte.  Teel aktusepaika kohtasin üht ammukohtumata tuttavat, jutustasime. Oli rõõm.  Aktusepaigast leidsin Mehe. Peasüüdlane ajas toas mingit asja, suured vennad viibisid poes. Meie läksim...

 Kolm päeva on veel kiire, alates pühapäeva õhtust on osa pingest kindlasti maas.  Nimelt.  Täna on üks päevane Zoomi-koolitus.  Homme on kiriku koristamine, Noorima lõpetamine ja Sõber Juustumeistri juubel.  Ülehomme on üks pisike tegevus koguduse tarbeks, lõpetajate õnnitlemise jumalateenistus ja Keskmine lendab lõpureisile. Hingamine tuleb siis, kui ta õnnelikust kohalejõudmisest teada annab, eksju.  *** Ja miks seni veel kiire - sest vahepeal on olnud ühel lapsel poolplaaniline operatsioon, ühel lapsel sisseastumisvestlused, üks gümnaasiumi lõpueksam, kas väga ülisuurepärast koolituspäeva ja ma ei mäleta, mis veel... *** Operatsioon läinud väga hästi, arvas laps, aga koju tulles olid tal ikkagi tõsised valud ja meeleolu selline, et võttis ropendama. Mu pojad teavad minu labasustundlikkusest, meil ei ropenda mitte keegi mitte kunagi... Panin käed peale ja palvetasin, pool tundi hiljem oli pojake vägagi reibas ja valu kadunud.  *** Sisseastumisvestlu...

Olen viimasel ajal nii laisk, et loetud raamatutest teen ka valiku. Mittemidagiütlevad kriminullid või naisteromaanid jätan lihtsalt välja, sest tegelikult ei mäleta neist nädal hiljem ise ka midagi. Kes tahab seepeale tagajalgadele tõusta, balansseeriga rahuga, mina ei pea vajalikuks iga loetud raamatut tähendusrikkana mäletada, me loen selle jaoks liiga palju ja valimatult.  Kirsten Bakis "Hiidkoerte elud" - omapärane, loetav, aga kindlasti mitte lemmik. Goodreads ütleb, et autor on eesti päritolu ja raamatu kirjutas teismelisena... sobib kokku küll, aga kindlasti on see raamat parem kui paljud muud esikteosed.  Benedict Wells "Hard land". Kas sajandivahetusel teismeline olnud sakslane tohib kirjutada romaani Ameerika noortest ajal, mil ta ise oli aastane, on iseasi. Kas noortest tohib kirjutada väga head raamatut, on selge, jah, tohib. Kui mõni mu lastest peaks veel kooli asjus noortekat lugema, siis ma sunniksin teda lugema seda raamatut. Ehk - lõpuks ometi üks ...