Naine metsast

 On olnud suveilm, aitäh, andke palun veel. Sündmusi on ka olnud.  Neli (mitte pool) praamipiletit Kuna ühel pojal on välismaine külaline, aga pojake on eakohatul moel endiselt juhilubadeta*, viisime noored Saaremaale - sest külaline nii väga soovis. RMK Meiuste telkimisala on imeline, külalisel oli otse telgiaknast merevaade ja puha. Minu ja Mehe õhkmadrats tegi ka imelisi tegusid, nimelt ärkasime mitu korda öö jooksul lapiti vastu maad olles... Kui kunagi tarvis on, ostame uue. Hea ruumikas prügikast oli seal ka.  Veel külastasime suuremat hulka vaatamisväärsusi (külaline saab nüüd muuhulgas öelda, et on näinud üht Euroopa kuulsaimat auku ja läbi mere laiule jalutanud) ja mina isiklikult sain aru, et kümme korda Saaremaal käimist on, aitäh, piisav. Kui meil seal sõpru ei teki või mingil muul heal põhjusel asja ei ole, siis ma läheks edaspidi turistitama kuhugi mujale.  Laagrid Üks teine poeg osales lugupidamiseväärilisel moel nii poolmisjonimeelses purjelaagris (s...

Kujunes nii, et ehkki ma pidanuks lõppeva nädala juba puhkusel olema, selgus, et nädalajagu tööpäevi on vaja asendada juulis... aga juunis tööandjal mulle palju ülesandeid polnud. Ma siis looderdasin juunis pühendunult ja käisin sel nädalal hoopis tööl. Mingeid erilisi plaane polnud ja mis siis ikka, eksju. Aga nüüd on sellega ühel pool ja kokkulepped sellised, et enne augustit ma tööasju ei tee. Loodetavasti.  Aed Maasikaid tuleb tasapisi, aga ilmselt hakkab läbi saama. Esimesed vaarikad näitavad värvi ja suhkruherneid korjan salatisse. Sõstrapõõsastes ja kirsipuude otsas toimub ka areng, tikrite kohta ei tea, sest nendeni jõudmiseks tuleks läbida palju märga rohtu. Olen tänulik.  Kuri Mees tellis mõned aknaklaasid, on tarvis. Täna hakkas paika panema ja avastas, et kaks tükki on vales mõõdus. Oeh.  Nõudepesumasin sai ajuoperatsiooni järel tööle, aga mingi ümberlülitus vajab siiski tähelepanu. Tarvis uurida, mis selles ajus veel vahetamist ootab... Leidsime lennupiletid ...

 Pärast suuremaid uputusi ja külma on olnud mõned päris mõnusa õueilmaga päevad. Mulle sobib - ehkki praegusel hetkel kostab metsa tagant kõuemürinat ja tunni eest välja minnes oleks keegi nagu kuuma ja niiske padjaga vastu nägu vajutanud... ka see kuulub suve juurde.  Tööasjad Osalesin natuke suveseminaril imelises Esna mõisas . Kes saab, külastagu! Otsustasin võtta hoopis teisest paigast tööd juurde, sest Vanima nelja-aastane bakalaureus kestab veel kolm aastat, Keskmine alles alustab oma kolmeaastast... ja nagu näha ühe kaugema tuttava, Vanima ülikoolivenna pealt, pole ka väga tublil ja toredal inimesel tööelu ja kõrghariduse omendamist kuigi lihtne omavahel kombineerida (nimetatud noormees teeb tegelikult juba ammu poolerialast tööd, aga sellevõrra on lõpetamine edasi nihkunud, tahaksin oma lastele luua olukorra, kus nad võivad tahtmise korral õppimise kõrvalt töötada, aga ilmtingimata ei pea; ise vaatavad, kui kaua õpivad). Uue lisatöökoha logol on raamat ja must kass. :)...

Või kuidas see Bilbo ütleski. Igatahes täna käisin sügismantliga kirikus ja lahtiseid kingi pole sel aastal veel jalga saanud... aga sirelid lõhnavad ikkagi ja esimesed iirised on avanud õied. Autasud Eelmisest nädalast jäi raporteerimata, et Noorim sai välikatikavõistlustel seekord pronksi. Nüüd võib vibuliit oma karikamudelit vahetada, Noorimal on samast mudelist kõik kolm versiooni olemas...  Vanim tuli koju, taskus tänumedal Kevadtormilt. Olevat antud mõnedele valitutele... tema siis oli vääriline.  Mimi Vahepeal hakkas must Mimi käituma eakohaselt. Ikkagi kohevarsti 18, aga siiamaani on ta olnud kebja sammu ja ärksa olemisega - arengupeetusega, nagu iseenda kohta üks ligi 90-aastane proua märkis (no ta nägi välja nagu veidi äravajunud 75-aastane). Võimalik, et viga oli külmas ilmas, aga maganud pole see kass nii palju... mitte kunagi oma elu jooksul. Nii viletsa olemisega pole ka siiani olnud. Nüüd lubatakse soojemat ilma ja Mimi on jälle erksam ja rõõmsam, praegugi istub...

Tööl tuli katusasutuse töötajaga jutuks, mis maksab turvakodu toidupäev ja mis rahaga ma kodus arvestan. Kuidas sa seda teed, küsis ta suurisilmi.  Ritsik jällegi tituleeris mind oma Rohepöörduja-lehel säästukuningannaks.  Tegelikult on nii, et soovitud toiduodavust ma ikkagi ei saavuta või saavutan harva ja ideaalini on pikk tee minna. Aga kes tahab üldiselt toidupoes kokku hoida, siis palun, järgnev on see, mida mina teen. Olen seda varem ka kirjutanud, aga äkki mõni ei mäleta. Arvestame palun, et ma räägin praegu ainult täiesti tavalisest inimestetoidust, ainsad tegelikud piirangud on meil kaeravabadus (sest mina olen allergiline) ja poegade valgu- ja rauavajadus, sest ühel on hirmsasti sporti ja teisel aneemiakalduvus. Muud valikud on pirtsutamise küsimus, nt kuna Mehele ei meeldi mitte ühegi kala maitse, siis kala on meil kodus üliharv nähtus. Samuti ei propageeri ma tegelikult amneesiat.  unusta aated. Kui eelarve on piiratud ja pere vajab toitmist, pole tähtis, mis...

Kell on pool üheksa ja väljas on ikka veel peaaegu täiesti pime. Võeh. Otsisin just ühe armsa sõbra blogist üht vana artiklit... ja nägin, et kaks aastat tagasi oli samal ajal väga suurtes kogustes lund. Oli vist jah.  *** "Kui ma järgmisel nädalal tulen, on siin vist kuusk," seisis Keskmine laupäeva õhtul elutoa akna all. Arvatavasti tõesti. Meie toome enda oma ikka RMK aladelt, sest lähem ja kiirem, aga teie, kes te Tartus elate, minge Kolme Juure istandusse kuuske valima. Pidavat olema ilusad - ja firmat valitsev pere on väärt.  *** Keskmine ja Vanim olid nädalavahetusel kodus. Üks paguniga, teine ilma. Vendadevaheline auastme-erinevus lahendati minu silme alt eemal. Vanim oli ka rännanud 90 kilomeetrit ja seetõttu üsna lontis. Mõned muud väeosad pidavat isegi rohkem rändama... Kõigi poegade kodusolemise puhul käisime pühapäeval Operas pitsat söömas - kodusele lõunale oleks hädapärast jõudnud, aga eriti kaugelt nurga mehel oleks läinud ülearu kiireks. Hea pitsa oli, lapse...

Sel aastal olin tubli ja hankisin advendiküünlad juba suvel, Saksamaalt - sest juhtusin poodi, kus neid oli. Mees jällegi riputas köögiakna ette jõulutulukesed, mida meil pole ka varem ilmaski olnud. Sellega meil kaunistamine piirdub, kuni tuleb Kuusk. *** Eelmises postituses mainitud jõuluehted sõidavad täna välismaale. Keegi Leedu kollektsionäär soovis saada neid ja paari natuke uuemat ehet ka. Müüki panime ikka need, mis endal erilisi emotsioone ei tekita - aga ilmselt siis temal tekitasid. Loodetavasti jõuavad ilusti tervetena kohale ka.  *** Pühapäeval käisin laadakesel. Imeilus pastoraat imeilusa (väljast vaadates) kiriku kõrval, külas, kuhu viib imeilus maantee. Oli peaaegu tore, ainult et ürituse alguse kaaperdas seltskond hobifotograafe. Sellised 60+ vanuses härrad, igaühel välklambiga aparaat näpus, muudkui trügisid rahva seas (põhiline laadaruum oli 30-40 ruutmeerti suurune, tundus mulle) ja välgutasid. Pimestas hirmsasti. Pealegi ei ole mulle vastuvõetav, kui puruvõõrad...

Kõigepealt küsisin siin nõu. Lausa kaks inimest soovitasid vaadata Pepcosse. Varem jäid tee peale IKEA ja Prisma... polnud päris seda, mis tarvis. Siis tuli viisteist vaba minutit Kvartali kandis. Pepco, miks mitte...  Ja kastid. Kenad kastid segadusseajava hinnasildiga, aga selgus, et ongi ütlemata odavad.  Panin kõik saadud kastid täis ja tahtsin veel. Palusin Mehel tuua. Tegin tema jaoks õigest mustrist pildi ja puha.  Kõigepealt oli Mees kuri, sest seda värvi kaste, nagu pildil, polevat olemas, on ainult tavalise pappkasti värvi kastid. Läks õige mitu minutit seletamist, enne kui Mees lõpuks soostus ostma need õige värvi ja mustriga... pole ausalt minu süü, et telefonid pildivärve moonutavad. Ainult et kui mina teadsin, et kaste on kahes suuruses ja paluks üks komplekt (ehk kaks ühikut) seda suuremat... siis leidis Mees kolmanda suuruse, mille olemasolust minul aimugi polnud, ja ostis neid kaks komplekti. Ka teda ajas silt segadusse. Kolmas suurus oli SUUR. Ja raskete...

Ükspäev saabus meile lumi. Täiesti mitte-seaduspäraselt öösel, salaja. On ju üldteada fakt, et esimene lumi peab sadama koolitunni ajal, keset päeva.   Nüüd on õues valge, aga märg, sest päris külmaks pole veel läinud.  *** Vahetult enne lumesadamist käisin metsas kuuseokste järel, sest roosid. Selgus, et olin meie roosikogust alahinnanud... aga veel selgus, et meie endi krundil on ka piisavalt vales kohas kasvavaid ja seega väheväärtuslikke kuuski.  Lisaks roosikatmisele tekitasin uksele sassis soenguga pärja. Kas ma ilusa jõulupärja tegemise kunagi ära õpin, on küsitav... aga kesse teab.  *** Veel panime ühe ukse vaikselt kinni. Kui algusest peale on takistusi ja keerukusi ja kui ukse kinnipanekusoovi peale ei öelda isegi mitte viisakusest, et oi kui kahju... Siis ilmselt ei olnud õige asi. Ja kui koostöötegemise all mõistetakse pimedat kuuletumist, mitte spetsialistidevahelist võrdset kommunikatsiooni...  Eriti kuna on avanenud üks teine uks. Asjad veel ...

Vabandan juba ette, et järgnev sissekanne on kuri.  Kui me kakskümmend neli aastat tagasi Maja ostulepingu allkirjastasime ja 185 000 Eesti krooni müüjale üle kandsime, oli meil "oma" kindlustusagent. Või nõustaja. Või mis tema ametinimetus oligi, igatahes oli tegu minu ema ammuse tuttava, väga armsa ja kompetentse, kliendile orienteeritud inimesega. Tema kindlustas ka linnakorteri ja mu lapsepõlvekodu ja... Ja tema isiku tõttu me IF kindlustuse klientideks sattusimegi. Koos linnakorteriga 27 aastat, vist. Paraku on selle daami maine elu vist juba ammu otsas.  Linnakorteris oli üks kahjujuhtum küll - müstilistel viisidel korduvalt ümber ehitatud ja funktsiooni muutnud majas (minu elutoas oli kunagi olnud kohtusaal, muide) oli keegi Keenius tekitanud esimese korruse lae ja teise korruse põranda vahele veetorud eikuhugi... ja jätnud sinna sisse veevärgisurve. Nii et kui minu laest vihma sadas, selgus, et keegi ei ole süüdi ja keegi ei teadnud sellisest ohust... Tubli torumees, ...

 Koolilõpetamisi on meil siin aja jooksul kogunenud.  Isiklikku põhikoolilõpetamist 35 aastat tagasi ma lihtsalt ei mäleta. Riideid ja kingi ainult, aga need olid siis kõigil kohustuslikud mustvalged või sinised-valged (minul), ei midagi erilist. Mingil aktusel rääkis paralleelklassi juhataja, et nende kaotused on väga suured - olid jah, hulk poisse ei lõpetanud põhikooli... aga ma ei tea, mis aktus see oli.  Isiklik gümnaasiumilõpetamine kolm aastat hiljem toimus samas kohas, uue direktori ja ootamatu aktusekorraga. Kõigepealt avastasin poolel aktuseteel, et minu must lõpukleit on vale valgusenurga puhul täiesti läbipaistev - mitte keegi polnud sinnamaani selle nurga alt vaadanud, isegi mitte kogenud õmbleja... Koolimajja jõudes selgus, et lõpetajad pannakse istuma lavale ja sealt tuleb tunnistuse järele ronida mööda hööveldamata laudadest ehitatud treppmoodustist (sest lavatrepid olid külgedel, need ei passinud). Mul olid 12-sentimeetrised tikk-kontsad ja juba siis anti...

Oli see vast nädalavahetus... Mitte et varem poleks olnud intensiivseid päevi, aga tavaliselt ei kuhju samadesse päevadesse nii ülierinevad tegevused.  Laupäeva hommikul sõitsin Põhikooli Lõpetaja Ema riietuses bussiga Linna. Kleit muidugi, tavalised kontsaga viisakad tänavakingad, pärlid, sest Sündmus. Ja just selles mundris kasisin kirikuhoone teist korrust. Oli tarvis - eelmisel hilisõhtul oli olnud Kirikute Öö koos kohvikuga, aga kohvikualale aetakse alati midagi maha... ja laupäeva lõuna paiku oli ühe lahkunud ärasaatmine ja pühapäeval nelipühateenistus, kui võimalik, siis võiks põrand ikka puhas ja mittekleepuv olla. Nädala sees koristab maja palgaline inimene, aga nädalavahetus on tal vaba...  Ei Kleit ega Pärlid mingit traumat ei saanud, bändiproovi tegev Saunaõhtu Gäng ka mitte.  Teel aktusepaika kohtasin üht ammukohtumata tuttavat, jutustasime. Oli rõõm.  Aktusepaigast leidsin Mehe. Peasüüdlane ajas toas mingit asja, suured vennad viibisid poes. Meie läksim...

Asjad siinkandis... on nagu on.  Eelmisel nädalal käisin kohvikus koos armsa Ayaga. Oli kena.  Veel käisime kahe noorema lapsega Eesti karikavõistlustel. Esimese päeva lakkamatu vihm poisse ei seganud, tõime koju kaks kuldset karikat. Mida oligi tarvis tõestada, eks ole. Teisel päeval oli ilm ilus, aga täiskasvanute arvestuses jäi Keskmine umbes seitsmendaks ja Noorim neljandaks (erinevad vibuklassid, endiselt). Ka selles ei ole midagi uut. Võistlustel sain muuhulgas teada, et Järvakandi Cinema kohviku hamburger ei kõlba süüa, vähemalt mitte see, mida nad seal vibuplatsil müüsid. Sai oli hea, pihvi oleks võinud otse komposti visata (öäk), salati formaat oli näpu vahelt söömiseks sobimatu ja kastet uhati korralik kapatäis... ikka näpu vahelt söömiseks! Järgmiseks korraks tuleb ikkagi oma toidukott kaasa võtta.  Lisaks võistlustele külastasime Mehe isa, sest siitkandist minnes on Järvakandi ja Pärnu teineteisele päris lähedal. On kena inimene nagu alati, aga tervis... on vi...

Kõigepealt oli ebaharilik närvilisus. Minul. Lõpuks taipasin katsuda meelekohti... ai. Mul käivad viimastel aastatel sellised imelikud peavalud, et justnagu pole midagi tunda, ainult meelekohti katsudes taipan, et tegelikult ongi õudne. No ja kuna on paha olla (ehkki ma seda otseselt ei taju), on ka muu olemine rabe. Pereõde, kelle juures ma autojuhi tervisetõendi asjus käisin, tuvastas tavapärasest kõrgema vererõhu. Kas need kaks asja saavad omavahel seotud olla ja kui, siis kuidas sellest eemal püsida, st vererõhuga peaks tegelema, aga mismoodi, kui ma olen terve elu olnud madala vererõhuga inimene? Aadrilaskmine ilmselt ei aita.  *** Lapsed olid vähemalt paid.  *** Siis olid Võistlused. Kord oli Piibeleht peal ja siis Vestmann all... Keskmine sai hõbeda. Vaatasin vanast blogist järele, ta on sisemeistrivõistlustel kaks korda ka kulla saanud, aga viimati kolm aastat tagasi... No mis teha. Noorim sai pronksi, mis on suurepärane tulemus, arvestades, et mandlioperatsioonist on ...

Kuna ma ei viitsi asjalikuks hakata, kirjutan taas kokkuhoidlikkusest, toidupoeteemal. Püüame vältida igapäevast poeskäimist.  Meie elukoha asukoht ei võimalda minna poodi, kui keegi tahab "midagi head". Lähimad (10 km ja 14 km) poed on ka... niisuguse valikuga, nagu külapoed ikka. Võib olla häid leide, aga pigem sobivad piima ja leiva ostmiseks. Kodus on kogu aeg midagi, millest midagi muud teha või midagi kohenäksimiseks, ehkki see viimane ei pruugi olla ühe või teise pereliikme esmane valik.  Kogu aeg on olemas pannkoogi- ja omletimaterjal. Mingisugune puuvili. Küpsised. Küpsetamiseks ostetud, aga tihtipeale hädaolukorranäksiks sobiv šokolaad. Jogurt. Võileivakraam. Toorelt söömiseks sobiv aedvili (hetkel peamiselt porgandid). Hapukurgid, oliivid, kui keegi tahab soolast näksi. Laua peal on komme, mõnikord harva pähkleid, aga kokkuleppel võib rüüstata minu küpsetamisvarusid, soolapähklite mõttest mina aru ei saa, neid ostetakse, kui mõni laps ekstra küsib.  Käime erine...

Ma olen peale unenägude nägemise ikka elanud ka.  Oli selle talve kõige külmem öö. Öäk. Miinus seitseteist ei ole väljaspool sügavkülma aktsepteeritav. Nüüd on päike ja päevased plusskraadid, loodetavasti tulevad kohevarsti ka ööpäevaringsed plussid ja päris kevad. *** Maailmapoliitikas toimub eiteamis. Muidu mõistlikud sakslased on oma valimistulemuste peale ära suremas. Mida üldse saaks olla halba meie Isamaa sarnase partei valimisvõidus?  Ameeriklaste valitsus näitab päris nägu... nojah. Ma pole detailselt jälginud, sisepoliitilises mõttes peaks iga president kaitsma oma rahvast ja riiki (ehkki ameeriklaste immigratsioonipoliitika on nagu kandiline ratas, ikka partsaki ja partsaki vale külje peale külili - mis mõttes on seal siiani olnud võimalik illegaalide lapsi ilma adekvaatsete dokumentideta kooli panna, näiteks? nad on seal aastate jooksul ise loonud igas mõttes ebaõiglase süsteemi ja mina küll nii tark ei ole, et öelda, mismoodi seda õgvendama peaks), aga välispoliiti...

Pilti pole pakkuda, aga loen üles, mida ostsin lootuses, et mõneks päevaks midagi jätkub. Ritsik inspireeris. Peaaegu igapäevaselt söövad kaks keskealist, üks tudeng, üks tippsportlane (spordiarst ütles, et vajadus on 3000 kalorit päevas) ja üks iginäljane teismeline. Kuivainekapp, sügavkülm ja paar riiulit koduhoidiseid on ka täitsa kasutuses.  Maximast.  4 l piima, üks joogijogurt, üks pakk allahinnatud kanafileed, kilo porgandeid, teine tomateid, kolmas õunu. Kaks purki purustatud tomateid omas mahlas, tavaline sai, röstsai. Neli tuutut kohupiimakreemi, pool kilo Hiirte juustu, suitsuvorst, karp Merevaiku, viinerid. Pakk taskurätikuid.  Lidlist. 6 pakki võid, üks kahekilone jahu, kaks potsikut jogurtit, pool kilo pirne, teine pool sidruneid, kilo kurki, kahed munad, üks salaami, kaks piimajooki trennist tulijate näljasurmast päästmiseks.  Kahed parkjuureseemned Noorima jaoks.  Kahe poe peale kokku läks ligi 45 eurot. Suur osa sellest kõigest oli soodushindade...

Käisin neil päevil töötervishoiu asjus. Mulle ei sobi see asi kohe üldse mitte. Mõtlesin, et sundus käia arsti juures, keda ise valida ei saa, ilma ühegi kaebuseta ja siis, kui kästakse, võib olla meie riigis üks pärisorjuse-aja jäänukeid. Ehkki, jah, toitlustuses oleks asi kindlasti veel hullem, eiteamis haigustes nad inimesi peavad kahtlustama...  Seekord oli suhtumine väga inimlik ja minuga vestlev õde väga meeldiv. Kunagi aastaid tagasi, teise asutuse alt ja teises firmas pidin pikalt vaidlema, et mul ei ole kindlasti seisev töö - "Aga te olete ju õpetaja, kogu aeg tahvli ees!" - "Ei ole õpetaja..." - "Mis mõttes te ei ole õpetaja, teile on võetud õpetajapakett!" Ma arvan, et õpetajana töötamine on üks neid asju, mida inimene märkaks ja ära tunneks...  Sain teada, et veri on korras - nagu pidigi olema -, rüht ei ole korras - jah, ma tean seda juba väga kaua - ja et silmadega võiks igaks juhuks ikkagi silmaaarsti juurde minna. Käisin. Oli hea lähike min...

Ehkki täna hommikul olid Staadioni ja Liiva tänava nurgal sirelipungad rohelised ja minu arusaamist mööda pakatamisvalmid, on aasta kõige masendavamaks kuulutatud nädal alles ees ja kevadeni rohkem päevi, kui ma arvutada viitsin. Vähemalt sulab lumeuputus aktiivselt, mis muidugi tähendab, et Vanimale tulevanädalase jubileumi puhul lumepargi kinkekaardi kinkimine - las valib kaasa mõne sõbra ja läheb lustima, eksju - ei pruugi olla hea mõte.  *** Olen esimest nädalat tööposti otsas teistsuguse graafikuga ja sessioonõppe tudengid - kelle tarbeks graafikut muudeti - pole mind veel avastanud. Iiigav.  Vähemalt nautisin kolmapäeval väga esimest korraliku elektriga päeva. Praadisin perekonnale hommikusöögiks vaeseid rüütleid, elektripliidil. Avasin ja sulgesin sügavkülma. Pesin nõusid ja villaseid esemeid. Küpsetasin õhtuseks maiuseks kaneelirulle. Vaimustav! Muidugi, vahepeal tegin puupliidi abil kotlette ja kudusin täiesti loomulikus valguses akna all villavaibakesi - aga põhimõtt...

Neil päevil tundub, et olen osaline farsis "Kuidas mitte korraldada lõpureisi", tegu on jandiga kahes pildis, üks neist põhikool, teine gümnaasium. Mõlemas on laste käest - ehkki Keskmine on väärtushinnangute ja üldise arusaamise poolest vaieldamatult täiskasvanu, on tema teadmised rahaasjadest ja suuremast korraldamisest ikka veel väga lapselikud, kardetavasti pole paljudel klassikaaslastel isegi mitte väärtushinnaguid - kõigepealt küsitud, kuhu ja kui kauaks tahetakse minna. Soovitakse neljaks-viieks päevaks Hispaaniasse, Itaaliasse, Londonisse... Nojah, Noorima koolis käis paar aastat tagasi üheksa õpilasega klass tõesti Londonis ja Keskmise paralleelist mingi rahvas suvel Šveitsis (CERNis, muide, kui Rohelohe juhtub lugema)... Mõlemad klassijuhatajad on väga toredad, aga vähemalt üks neist on esimest korda üldse lõpuklassiga...  Lapsed üldjuhul ei tea, mismoodi pere rahaliselt kombineerima peab (kui peab). Sellest ei räägita kodudes palju ja isegi kui räägitakse (khm), si...