Kuidas see ikkagi võimalik on

Kuna ma ei viitsi asjalikuks hakata, kirjutan taas kokkuhoidlikkusest, toidupoeteemal.

Püüame vältida igapäevast poeskäimist. 

Meie elukoha asukoht ei võimalda minna poodi, kui keegi tahab "midagi head". Lähimad (10 km ja 14 km) poed on ka... niisuguse valikuga, nagu külapoed ikka. Võib olla häid leide, aga pigem sobivad piima ja leiva ostmiseks. Kodus on kogu aeg midagi, millest midagi muud teha või midagi kohenäksimiseks, ehkki see viimane ei pruugi olla ühe või teise pereliikme esmane valik. 

Kogu aeg on olemas pannkoogi- ja omletimaterjal. Mingisugune puuvili. Küpsised. Küpsetamiseks ostetud, aga tihtipeale hädaolukorranäksiks sobiv šokolaad. Jogurt. Võileivakraam. Toorelt söömiseks sobiv aedvili (hetkel peamiselt porgandid). Hapukurgid, oliivid, kui keegi tahab soolast näksi. Laua peal on komme, mõnikord harva pähkleid, aga kokkuleppel võib rüüstata minu küpsetamisvarusid, soolapähklite mõttest mina aru ei saa, neid ostetakse, kui mõni laps ekstra küsib. 

Käime erinevatest poodidest erinevaid asju ostmas. 

Kui elada tõmbekeskusest piisavalt kaugel ja igapäevane autoring mööda linna on niigi logistiline õudus, ei ole probleemi ka möödaminnes erinevatesse poodidesse sisse astuda. 

Näiteks. 

Prismast ostan sukkpükse, vedelseepi, Marie küpsiseid, lemmikajakirja ja villapesuvahendit, mõnikord ka muud, sõltub pakkumistest. 

Rimist ostan pesuvalgenduspulbrit, seal on miski roosas purgis, teised minu meelest ei toimi kuigi hästi. 

Coopist ostan pesupulbrit ja teisi Säästu tooteid.

Maximast kempsupaberit, aed- ja puuvilja, soodushinnaga liha. Coopis ja Maximas on sageli ka vanillikohupiimakreem soodsam kui mujal, seda läheb meil palju. 

Lidlist... kõike. Võid, jogurtit, liha, aed- ja puuvilja, makarone. Mida iganes.

Selveris reeglina ei käi.

Kassitoitu tellib Mees viimasel ajal K-Rauta veebipoest. Neli kassi tarbivad neliteist kilo krõbinaid ära küll, ehkki sealt on kaks korda saadetud vale kassitoidupakk, umbes homsest hakkavad meie prouad sööma kassipojasööki - aga kevade saabudes käivad nad rohkem õues ja püüavad endale ka hiirtoitu. 

Enne poodiminekut tutvun sooduspakkumistega.

Üldiselt on ikkagi ennustatav, millist last kuskohast kui kaua ootama peab, siis tuleb valida ootamiskohta jõudmise teele jääv pood ja enne sinnaminekut vaadata, kas on üldse mõtet millelegi vajalikule loota. Soodushindadesse tuleb muidugi suhtuda kriitiliselt, sest...

Teatud kaupade jaoks on mul piirhinnad, millest rohkem ma ei ole nõus maksma. 

Meile pole mingit kasu, kui maheveisefilee on 50% alla hinnatud, ilmselt on ta ka niimoodi ikkagi kallim, kui minu lihahinna ülempiir 5 eurot kilo eest. Pealegi ei maitse meie lastele veiseliha eriti. Allahinnatud liha läheb mul koju jõudes otsekohe sügavkülma ja tuleb sealt välja äraküpsetamise päeval, hakkliha sageli otse külmana pannile, puupliidil sulab aeglaselt ja rahulikult küll. 

Puu- ja aedvilja leiab ka Maxima allahindluse-kastist - õunakoogi sisse läheb ka plekiga õun, kilohind 24 senti, aga tänu sellele kastile oleme saanud tutvuda feihoa (tore) ja küdooniaga (mitte nii tore). Ja üleküpsete banaanidega tehtud banaani-šokolaadikook on laste püsilemmik. 

Mõningaid kaupu me ostame üliharva. 

Mul on küll kapis rummikoogirumm ja veinikastmevein, aga need seisavad väga, väga kaua, sest joomiseks me neid ei tarvita. Rummipudelist jätkub tavaliselt aastateks, veinipudel vahetub rutem, sest hiljemalt suvel teen ma imelisi õli ja veiniga marineeritud kukeseeni. Punasesõstrakastmega lihale läheb ka veini, vahel kuhugi mujale ka. 

Veel ostame kala harva, kahjuks - Mees ei söö kala selle mitte üheski vormis. Tädi Berta kodusoolatud lõhet kalasalatis sõi, aga tädi Berta ei tee enam lõhet... kui ta üldse midagi teeb (oli mu isa kooliõde vms ja minul temaga isiklikku sidet polnud, sidemehoidjaid enam pole). Vahel sööme lastega suitsulatikat või kalakonserve. 

Soolapähklite kohta ma juba kirjutasin. 

Kindla ja ettemääratud menüü asemel teen sageli süüa sellest, mida kodus juba on. 

Nii, sügavkülmas on soodushakkliha ja üleeile haarasin ka ühe kapsa kaasa... Kartuleid on... Täna tuleb kapsas hakklihaga. Nii ongi. 

Vahel kipub see muutuma toidupäästmiseks, sest kuupäev kukub või on mõni tomat juba üleküps... aga mis sellest. 

Mõned toidud ei olegi nii kallid, kui paistab. 

Neil päevil on olnud...

• sealihašnitsel koos lisanditega
• makaronid punase hakklihakastmega
• kana-klimbisupp ohtra aedviljaga
• ühepajatoit kanakintsudega (kartul, sibul, porgand, kana)
• ahju-aedvili vorstidega
• praekartulid saksa talupoja hommikusöögi stiilis. 

Viimane käib nii, et eile keedetud kartulid ja sibul pannile, küpsetamise lõpupoole seltsi mune ja vorsti, võib soovi korral juustu ka. Pluss salat. 

Kõik söövad ja keegi ei virise. 

Kodused hoidised on väärtus omaette. 

Ma olen kirjutanud boršist, mis on meie pere ainus purgisupp. Kodumoos sellest, mida aed annab. Kodune paprikasalat. 

Hapukurgid mul eriti ei õnnestu, tomatihoidiseid teen siis, kui tomateid tõesti palju on. Lihakõrvased tšillimoosid ka eriti ei kõneta. 

Me ostame poolfabrikaate üliharva. 

Vahel juhtub kananagitsaid. Purgisuppi, nagu öeldud, ei juhtu. Pihve ega "kotletisegu" ma majja ei lase. Pole veel saavutanud ise hakkliha tegemise kunsti, aga näiteks valmistainastest ostan ainult lehttainast vahel harva (Coopis on Ukraina lehttainas sügavkülmas, odavam kui kohalikud... ja Ukraina tööstust tuleb toetada). Sügavkülmasaiakesed on mõnel juhul küll imelised... 

Me ei telli mitte kunagi toitu koju. 

Ega Linnamajja, kuhu tellimine oleks puhas narrus, sealt on kolm poodi viieminutilise jalutuskäigu kaugusel... ja kesklinna kümme minutit. 

Kui eelarve on piiratud ja pere tuleb toita, pole tähtis, mis rahvusest oli kana, kes muna munes. 

Kahjuks nii ongi. Põhimõtteliselt on valikud, kas osta kohalikku toitu või lubada endale näiteks ka elektriarve äramaksmist... Kohalikest ostan vahel harva talusinki, hernesupi jaoks (kui Keskmine ära on, talle hernesupp ei meeldi), suvel tänavatoiduks turult hapukurki, muidugi mett otse mesinikult ja mõnikord midagi põnevat veel. 

Annan endale aru, et vähemalt pooled nendest põhimõtetest ei pruugi paljudele sobida. Mulle nimelt väga meeldib süüa teha ja väikestviisi "prepper" olla. Ja IKEA (mida loetakse meil I K E A, mitte IGEA!) looja arukas kokkuhoidlikkus meeldib ka. Soodushindade otsimine on teatud määral isegi huvitav. Ja kui mul on valik, kas käia mingitel kummalistel aegadel hea palga eest tööl või olla lausa kodune, siis ma valin igal juhul koduse elu, sest see on vähemalt lühema aja jooksul stressivabam - ja ma tunnen väga väheseid inimesi, kes kasumile orienteeritud asutustes töötaksid, sotsiaalvaldkonnas on palk alati pisike, aga sellega seotud olemine kuidagi palju loomulikum... No ja kui meie kõige suurem igapäevaselt külastatav asula* olekski see lähim, endine vallakeskus... siis me elaksime kohaliku poe hindade ja valikutega. 

Keegi nüüd küsib, kas selle närutamise juures mitte mingit luksust ei olegi...

Luksus nr 1 on reisimine. Jah, oma autoga, jah, ise söögitegemisega, AGA meie lapsed on käinud Veneetsias ja Londonis ja Amsterdamis ja Prahas ja veel terves hulgas vähemtuntud paikades. 

Luksus nr 2 on meie kodu. Pool Maja on valmis ja see tähendab, et meil on 200 ruutmeetrit elamispinda. Meil pole muide mitte kunagi olnud kodulaenu. 

Luksus nr 3 on soe toit kojusaabujatele. Laste tüüpiline tervitus on: "Lõhnab hästi." 

Ja kui teie seal teisel pool ekraani saate küll kahe täiskasvanu peale kokku 5000+ eurot palka, aga unistusteks ikka ei jätku, siis tuleb vist midagi üle vaadata. 

Meie selleaastane unistustetäitmine sisaldab endas Keskmise saatmist universiaadile (1000+ eurot) ja Linnamaja edasiehitamist nii, et oleks parem välja üürida. Ja maakeldri sissepääsu remonti, mis läheb kah midagi maksma. Kõike saab, kui tahta. 

________

* esiteks ei ole siin töökohti, aga hullem veel, terve valla peale pole ühtegi põhikoolijärgset õppeasutust! Ja bussiga koolipäeva alguseks kohale ei jõua. Nii et autoga linnaskäimine on paratamatus.