Naine metsast

Kõigepealt - ma ei hakka iga päev kirjutama, sest nii palju mul ka öelda ei ole. Jätkan nii, nagu siiani, tähendab, siis, kui parajasti tuju tuleb.  *** Eile helistas Keskmine ja rääkis muuhulgas, et need, kellel külas käiakse... Misasja, küsisin mina, kas teil on veel külastuspäevi olnud? Keskmise pea sees oli teadmine, et ta rääkis meile järgmistest külastuspäevadest kindlasti, kui me teda vaatamas käisime. Ei mina, Mees ega Noorim ei teadnud sellest üleüldse mitte midagi. Nüüd tuleb taas lappida ja klaarida, et meie mitteilmumise taga ei olnud hoolimatus, lihtsalt infosulg.  Temaga on mõned korrad varemgi juhtunud, et sõnu ja vajalikke teemasid ette mõeldes on ta asja enese jaoks nii selgeks saanud, et tekib mälestus rääkimisest... ainult et rääkimist pole juhtunud. Ükskord - natuke vähem kui kaks aastat tagasi - tuli selle tõttu hirmus pahandus. :( Ega see ka ei aita, et Ämaris pole külastuspäevi üldse. Ikka eeldaks, et sama organisatsiooni sees on kord ja süsteem sarnane....

Vahepeal oli siin, nojah... Koolivaheaeg läks küttepuude tähe all, võiks öelda, et läks puid vedama. Noorim osales muuhulgas meie ja Saaremaa Siioni koguduse (vabakogudustel ongi sellised nimed, sionistidega pole siin minu teada mingit seost) ühisnoortekal. Oli olnud väsitav, tähendab, edukas - aga vähemalt ei kukkunud keegi läbi kirikusaali lae (sest mingi punt oli käinud kiriku pööningut avastamas).  Koolivaheaja viimasel päeval oli koguduse aastapäev. Suur pidu, loomulikult. Palju rahvast. Maeiteamitu kooki - koogid olid sel aastal hämmastavalt lihtsad, tavaliselt on rohkem õisi... aga ehk selle võrra maitsvamadki. Teenistuse ajal ütles Ekklesia ülistuskoori juht, et nüüd laulab meiega vend Tõnis... ja kui vana hallipäine mees eestpingist püsti tõusis, olid kõik natuke aega tõsises segaduses. Oligi (kunagine) rokkstaar Tõnis, ei laulnud õnneks "Veenust" ega kahjuks "Palvet", aga ma sain vist üle pika aja aru, miks kontsertidel käiakse - see hääl, see jõud, see kõ...

Kui me kunagi septembris - vist? - teada saime, et selleaastane küttepuuplaan ei saa juhtuma, olime päris õnnetud ja teadmatuses, kuidas olukorda lahendada. Täna võin raporteerida, et 10 ruumi kuiva leppa on kuuris ja... tegelikult natuke vähem, sest esimene ahjutäis on juba tarvitatud ja põles hästi.  Kuuri alla saamine toimus kahe ja poole täiskasvanu jõul, nimelt ohverdas Noorim pool päeva oma koolivaheajast. Meil on vaja uut, korralikku, vastupidavat, aga kerget aiakäru. Esimese ettejuhtuva ehituspoe koduleht andis tulemuseks... et valik on tohutu. Milline neist kõige kergem ja vastupidavam on? Olemasolevatega läks nii, et see üherattaline isegi teatud määral toimis, aga kippus viltu vajuma... ja need alumised toed, noh, ma ei tea nende nime... said varbaga otseks lükatud. Nii pehmest metallist ongi. Kaherattaline vana on katki. Minu isa konstrueeritud kolmerattaline peab kindlasti vastu kauem, kui me elame, aga kaalub seetõttu tühjalt rohkem kui enamik tavalisi kärusid koormag...

Laupäeval võimaldas Viru pataljon (või misasi seal Jõhvis ongi) värskeid noorsõdureid külastada. Korrektselt, etteteatamise ja ID-kaardi alusel. Sinnasõidul oli ilm väga ilus. Kudusin.  Parkimist juhatasid vestide ja vormidega noormehed. Väga hea korraldus. Noorim küll märkis, et tundub, nagu peaks venda vanglasse külastama minema...  Ootajate hulgas oli vanemaid, väikesi õdesid, pruute. Keskmine nägi vormis väiksem ja paksem välja kui normaalsetes riietes... sest sõjaväevorm on disainitud funktsionaalseks - aga suurepäraselt läbi mõeldud! -, mitte Michelangelo Taaveti figuuri rõhutama. Mingi imeasi oli taskute kasutamisega, mingid kuuetaskud pidavat olema teatud auastmeteni keelatud... Möh. Natuke mõistetavam on mütsikorrektsuse nõue.  Kasarmu oli... kasarmu. Funktsionaalne, puhas, ilma igasuguse iluta. Vist Lübeckis nägime kunagi kortermajadeks ümberehitatud kasarmumaju, vanad, ilusad... Mis teha.  Õues näitasid kompetentsed ja viisakad noormehed relvi ja masinaid....

 Aga et oleks huvitavam, mitte sellest mustast, mis raamimist ootab.  Müügi-info on selline:   Retrokiri. Kirja autor Siiri Reimann. Mõõt umbes 60 x 165 cm. Materjal Austria villane. Hind 120 eurot pluss vajadusel saatekulu. Sall tuleb värvilises kinkekarbis, koos hooldusjuhistega eesti, saksa ja inglise keeles. Meie kogudusemajas on ilusa seinaga väike saal - ehk mõnekümnese seltskonnaga ürituste pidamise ja lastega perede teenistuse-aegse olemise koht - ja meil on ilus pastoriproua ka. :) Ehk siis: kunagi veebruaris, pärast miskit sõbrapäevast üritust  - paremas servas on südameõhupallid näha - olid mul sallid kaasas ja mõned emmed* nõus modellirolli võtma, Keskmine pildistas. Muist neist sallidest, mis tookord pildile said, on juba kandja juurde liikunud, ühele on lausa asemik olemas, Saksamaal kudusin... aga see eksemplar läks täna Instagrami ja FB käsitöömüügigruppi**, näitan siin ka. Ei või ju iial teada, kellel tarvis oleks.  Tasapisi tuleb ju harjutada s...

Mõnel päeval on ilm ilus ja mõnel päeval on pime. Täna on see teine sort.  FB käsitöögrupis hüppasid ette heegeldatud lumehelbed, jõulupuu tarbeks. Tuli meelde, kuidas üks tuttavapoolne proua, kes praeguseks on vist juba igavikus, soovis, et ma kooksin sallilõngast lumehelbeid, need olevat palju õrnemad ja... Kudumine on ikka tore, aga kui see helves maksab 1-2 eurot tükist, aga tööd on seal sees tegelikult rohkem kui sama silmuste arvu puhul Haapsalu sallis... siis nagu ei kutsu. Nimelt on igasuguse kootud liniku (sest helves käib samal põhimõttel, ainult väike) alustamine paras rist ja viletsus, kaheksat silmust juba ringvarrastele ei paiguta. Muidu oleks nunnu töö küll, jah, ja hea viis viimaseid sallilõngariismeid ära kasutada, ikka ju jääb mingi vales toonis tokiots alles... Tuleb mõelda.  *** Siis tuli üks vaikne leinateade. Vaikne selles mõttes, et kuulutust pole talle keegi pannud... Olen siin ja seal maininud vend Argus Filchi. Noh, tema oli see mees, kes eelmisel näd...