Naine metsast

 Kuidagi ei jõua selleni. Natuke vast ikka (sest midagi paremat ei taipa praegu teha). Eesti ulme antoloogia, 2002. Lühemad jutud ja mina, oeh... Aga mõnus lugemine oli, kuidagi köitvam kui nii mõnedki muud taolised kogumiikud.  "Eestid, mida ei olnud", koostaja Indrek Hargla. Alternatiivajalugu on peaaegu alati tore lugemine. Õige mitmed jutud meeldisid hästi, ehkki eriti ei mäleta... Noh, muinasajast võiks alati rohkem lugeda.  Philip K. Dick "Mees kõrges lossis". Mäletan, et püüdsin seda kunagi päris noorena lugeda, ei õnnestunud. Nüüd jõudsin vähemalt poole peale... kahjuks pole minu tüüpi autor.  Daphne du Maurier "Maja rannal". Väga eredana meelde ei jäänud, aga iseenesest oli päris tore lugemine.  Philip K. Dick "Poodud võõras". Lühemad jutud minu jaoks keerukalt autorilt sobisid paremini.  Zane Daudzina "Lapsepõlv kommunaalias". Mulle meeldis hästi. Ise pole ma küll iial ühiskorteri õudustega kokku puutunud, aga millegipärast tu...

 Üleskirjutamisjärg on päriselust maas. Saab napilt nagu ikka.  Charles De Lint "Südame metsad". Omavahel kombineeritud põlisameeriklaste ja iirlaste legendid, huvitagv lähenemine, tore lugemine, kui ainult seda tagakaanekujundust ei oleks... (ämmelgas, suur ja jõle) "Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia". Nagu ikka, ei jää mulle lühematest juttudest midagi mõistlikult meelde. Oli mitmekesist stiili, midagi võiks sobida erinevatele fantaasiasõpradele. James Daschner "Labürindijooksja". Ja need teised osad ka. Saan aru, et omas düstoopilisuses on see sari köitev, aga ausõna... Võiks punti siduda nii mõnegi teise ulemraamatuga, kus ülemaailmse katastroofi järel toimubki kogu elu ainult Põhja-Ameerikas ja just seal peab superkangelane maailma päästma... Ehkki peategelasest, kes esimesel loogilisel hetkel otsa saab, poleks kirjanikul ilmselgelt mingit kasu.  Emilia Hart "Weyward". Maagiline realism, kui ma õigesti mäletan.  Bree Despain ...

 ... sest eelmisel korral jäi mingi hulk üles kirjutamata ja üldse. Pealegi ei viitsi ma osaleda blogosfääri arutelus teemal "Saame kokku Tomi juures" ja kestev tuim peavalu (võtan sel nädalal apteegis aega ja nõuan endale allergiaravimi, mille esmaseks kõrvaltoimeks ei ole peavalu, sest praegu valida peavalu ja lämbumise vahel) tundub olevat küllalt hea vabandus, et mitte teha tervet hulka muid asju.  Niisiis.  Michael Crichton "Sauruste park". Loed ja mõtled, mismoodi film nii loogiline välja kukkus... Raamat on chrichtonlik segapuder, nõuab õudselt palju süvenemist, et normaalselt suudaks järge pidada.  Michael Crichton "13. sõdalane". Hmmm... Mingi viikingisaaga oli, mõnes mõttes huvitav, aga minu maitsele kaugtl liiga pornograafiline.  Blake Crouch " Geenilõks". Veel üks geeniulme, neid juhtus järjest kuidagi palju... ei jätnud erilist muljet. Tempokas ja loetav küll, jah.  Kate Foster "Neitsi". Ajalooline romaan, mõnes mõttes väga...

 Oeh, pole jälle väga ammu midagi kirja pannud.  Michael Crichton "Järgmiseks". Crichtoni suur häda on hüplikkus. Õudselt raske on järge pidada ja aru saada, mis tegelase vaatenurgast parajasti räägitakse. Muidu on päris kena geeniulme.  Monika Hunnius "Minu onu Hermann" - imeline. Ajalooline Liivimaa ja sama ajalooline Eestimaa kunagi 19. sajandi teises pooles. Soovitan väga.  Cressida Cowell "Olid kord võlurid". Ma olen selle raamatu jaoks umbes täpselt nelikümmend aastat liiga vana, ei suutnud jälgida. Varateismelisele isegi pakuks lugeda.  Eoin Colfer "Artemis Fowl". Umbes sama.  Arthur C. Clarke "Comarre'i lõvi". Sama... Ernest Cline "Valmistub esimene mängija". Suurepärane. Teema ja ülesehitus ei peaks minusugust tädi üldse köitma, aga oli haarav, huvitav ja nii edasi. Eks asi on selles, et lisaks seiklustele oli palju tähelepanu ka tegelaste isiksustel. Inimesteulme võib minu puhul olla vist ükskõik mis kastmes... K...

Ma siin ikka vahepeal loen ka.  Damon Galgut "Lubadus" - ühtpidi huvitav, sest Aafrika. Teistpidi igavesti masendav. Miks -vist - tagakaanel on kirjas, et naljakas, ma ei tea. Inimliku viletsuse ja valede otsuste tegemise kirjeldamisel võiks nagu mingi piir ka olla.  Jim Butcher "Tormirinne" - ee, ma ei olnud ilmselt sihtgrupp.  James Rebanks "Inglise pastoraal". Natuke ökom kui ma oleksin oodanud, aga "tagasi juurte juurde" on minu jaoks alati köitev teema.  Elizabeth Jane Howard "Selgusetus" - Cazalet' kroonikate kolmas raamat. Isegi kõigi valede otsuste ja sõja tõttu pealesunnitud muutuste keskel on ühe tõelise inglise perekonna lugu väga nauditav. Aitäh, andke veel. Maite Carranza "Emahundi klann" - Üks neist paljutõotavalt algavatest ja siis iseenda piiratusse suubuvatest fantaasianoortekatest, mis köidab kindlasti varateismelisi, aga sarnaneb nii kohutavalt terve hulga muude taoliste raamatutega... Francis Carsac ...

 Jälle peaaegu kaks kuud pole ühtegi raamatut üles kirjutanud. Muist seda muidugi ei vääri ka...  Hanna-Maria Laanet "Minu Prantsusmaa" ehk kuidas eestlased veinispetsialistideks õppisid. Need viimasel ajal loetud "Minu-" raamatud on kõik ühtlaselt huvitavad olnud. Mulle palju meeldib!  Leigh Bardugo "Kõver kuningriik" - teine osa. Ma tahaksin selle maailmaga natuke rohkem tutvuda, ehkki mõni surm ja mõni armulugu pole just päris minu teetassike. Igatahes on ilmne, et grišamaailmas on rohkem kui selles raamatus ja "Vareste kuues" kokku.  Claire McGowan "Lase mind sisse" - psühholoogiline või müstiline või ikkagi perekonnasaladuse kriminaallugu. Muidu ma enam ei viitsi kriminulle üles kirjutada, aga see oli selgelt meeldejätmist väärt.  Peter V. Brett "Kõrbeoda" ja "Päise päeva sõda". Mnjah. Paljutõotavalt alanud sari läks juba "Kõrbeodas" niimoodi "Troonide mänguks" kätte ära, et kuskiltmaalt ei k...

 Vaatasin järele, viimati kirjutasin midagi üles rohkem kui kaks kuud tagasi. Järjepidevus käuib kuidagi teisiti... Aleksandr Beljajev "Viimane inimene Atlantisest". Vabandust, ei jätnud kuigi tugevat muljet. Oli selline rahulik ja mitte kuigi üllatav... aga neid Atlantise-lugusid on muidugi ka juba hirmus palju loetud ja enamasti on nad üsna ühesugused.  Veiko Belials "Ashinari kroonikad". Oijah. Millegipärast ma selle autoriga ei haaku. Tundub nagu kõik teisedki madinafantaasiad, aga minu jaoks kahjuks sellest sordist, mis pooleli kipub jääma.  Maria Adolfsson "Paratamatu kurjus". Doggerlandi sarjaga haakun ma vägagi. Aga mis seal juhtus, enam ei mäleta...  Sigrid Undset "Madame Dorthea". Kahtlustan, et tegu on minu lemmikkirjanikuga. Loetagu! Karen McQuestion "Tuvisaba". Pidasin seda üleskirjutamisevääriliseks, aga mis selles nii head oli...? Mingi viide maagilisele realismile? Oli heatahtliku alatooniga romaan küll jah. Leigh Bardug...

 Pole jälle kaua üles kirjutanud. Endiselt kõiki ei viitsi... noh, umbes pooli või nii.  Lucinda Berry "Parimad sõbrad". Põhimõtteliselt hoiatusromaan sellest, miks ei tohi teismeliste purjutamist ja hulkumist normaliseerida. Kogu jama oleks olemata, kui vanematel oleks oma lastega normaalne kontakt. Nojah, siis poleks raamatut ka olnud... Iain M. Banks "Mõtle Phlebasest" - alguses oli nagu huvitav, siis läks liiga madinatehniliseks ära. Banks vist ei ole minu tüüpi kirjanik.  Andy Weir "Ave Maria" - vaat see on kena lugu eri liikide koostööst ja lahendustest. Kuidas see oligi, et peategelane sai endale eriliselt veidra, aga heatahtliku toanaabri... Meeldis.  Catherine Banner "Kuninga silmad" ja "Pimeduse hääled" - täitsa nunnu noortefantaasia. Paralleelmaailmad ja emotsioonid ja kohustused ja lootusetus... Kolmas peaks ka olema? Murile Barbery "Haldjate elu" - jäi pooleli, sest stiil kuidagi ei sobinud. Kahju.  Elly Conway ...

Olen viimasel ajal nii laisk, et loetud raamatutest teen ka valiku. Mittemidagiütlevad kriminullid või naisteromaanid jätan lihtsalt välja, sest tegelikult ei mäleta neist nädal hiljem ise ka midagi. Kes tahab seepeale tagajalgadele tõusta, balansseeriga rahuga, mina ei pea vajalikuks iga loetud raamatut tähendusrikkana mäletada, me loen selle jaoks liiga palju ja valimatult.  Kirsten Bakis "Hiidkoerte elud" - omapärane, loetav, aga kindlasti mitte lemmik. Goodreads ütleb, et autor on eesti päritolu ja raamatu kirjutas teismelisena... sobib kokku küll, aga kindlasti on see raamat parem kui paljud muud esikteosed.  Benedict Wells "Hard land". Kas sajandivahetusel teismeline olnud sakslane tohib kirjutada romaani Ameerika noortest ajal, mil ta ise oli aastane, on iseasi. Kas noortest tohib kirjutada väga head raamatut, on selge, jah, tohib. Kui mõni mu lastest peaks veel kooli asjus noortekat lugema, siis ma sunniksin teda lugema seda raamatut. Ehk - lõpuks ometi üks ...

Epp Annus "Tere, Aleksander". Nimetatud ökoutoopiaks, aga tundus, et kaante vahele oli saanud pool raamatut. Mida edasi, seda vähem oli ulmekomponenti ja rohkem perekonnalugu... ja seegi jäi täiesti lõpetamata. Muidu oleks olnud mõnus.  Suzanne McLeod "Vere magus lõhn". Nagu "Kummalised sõnumid", aga vampiiridest ja stiili poolest nagu fanfiction (mis selle eestikeelne vaste on?).  Kohati oli vist vaimukas. (juhtus mingis muus riiulis kogemata näppu, sest ma loen ulmet ja fantaasiat ka tähestikuväliselt). Jennifer Armintrout "Ümbersünd". Jälle vampiirid, aga seekord pornograafilises võtmes. Intiimstseenid, kus iga ihukarva roll on täpselt ära kirjeldatud, võiksid jääda siiski kahtlastes keldriurgastes althõlma müüdavatesse ajakirjadesse... Asimovi jätsin teadlikult vahele. Kahjuks.  Siis õnnestus laenutada kolm raamatut, mis olid kõik liiga igavad, et lõpuni lugeda.  Asa Avdic "Surmamäng". Ma olen seda vist kunagi lugenud... ühest korr...

Mairi Laurik "Grathelia". Põhimõtteliselt täiesti minu maitse järgi raamat. Ulmekirjanike järgi ristitud linnad häirisid alguses natuke, aga pikapeale harjusin ära. Rännak eluks enam-vähem kõlbulikul, aga siiski veel inimvaenulikul planeedil on muidugi mujaltki raamatutest tuttav, aga see... oli kuidagi armsam. Lootuspunk, nagu selle kohta kusagil mujal öeldi. Ja siis... oli seal see geniaalne, (arvatavasti) ainult fännidele mõeldud vihje, et trepist allatulekuks võiks ju ka muid võimalusi olla. Ei ole võimalik mitte jumaldada raamatut, kus on viide üleüldse parimale lasteraamatule. Tänulik.  Marion Andra "Algolagnia". Mnjah. Ehkki vampiiride kodulooma seisukohast kirjutatud raamatuid pole mulle vist eriti ette sattunud, pidin ennast üsnagi sundima seda lugema. Stiil ei sobinud, või ei sobinud keel, ei teagi. No ja see polüamoorne vampiirikommuun oli kah nagu oli.  Andrei Anisimov "Euroopa tango". Ka siin oli keeleküsimus, mingi jama komadega ja üldse. Aut...

Maksin ära suurema osa selle kuu arvetest pluss Keskmise klassilõpureisi. 1200 eurot läks, nagu kits oleks sabaga löönud. Võeh.  *** Eile said korraga kokku ilus ilm, mina Linnas ja aeg. Selgus, et ka Linnamaja aias on jaanuarilumi suurt pahandust teinud (kaks kreeki olid murdunud üle naabriaia, naabrid on lahkesti ülemurdunud oksad ära lõiganud ja meie poolele tagasi visanud, et tegelegu me ise oma roigastega - täiesti loogiline ja väga kena neist, et nad ei pahandanud), pluss ilma igasuguse lumemõjuta on üks vilets õunapuu nii õõnes, et orav upuks sinna vett täis õõnde praegu ära... Ühel päeval lähema kuu jooksul peab tegema hoogtööpäevaku koos kõigi meeste, mootorsae ja oksapurustajaga. Käsisaega sain kallastelt - sest aias on 12 meetrit langust, terrassid ja kaldad - maha rlknd viis* noort ploomi, mirabelli ja vahtrat. Umbes neli korda niipalju oleks veel teha - no aga ma väsisin ära, palav hakkas ja hambaarstiaeg tuli peale.  *** Imeliste ilmaolude asjus on juhtunud aiatö...

Ma olen peale unenägude nägemise ikka elanud ka.  Oli selle talve kõige külmem öö. Öäk. Miinus seitseteist ei ole väljaspool sügavkülma aktsepteeritav. Nüüd on päike ja päevased plusskraadid, loodetavasti tulevad kohevarsti ka ööpäevaringsed plussid ja päris kevad. *** Maailmapoliitikas toimub eiteamis. Muidu mõistlikud sakslased on oma valimistulemuste peale ära suremas. Mida üldse saaks olla halba meie Isamaa sarnase partei valimisvõidus?  Ameeriklaste valitsus näitab päris nägu... nojah. Ma pole detailselt jälginud, sisepoliitilises mõttes peaks iga president kaitsma oma rahvast ja riiki (ehkki ameeriklaste immigratsioonipoliitika on nagu kandiline ratas, ikka partsaki ja partsaki vale külje peale külili - mis mõttes on seal siiani olnud võimalik illegaalide lapsi ilma adekvaatsete dokumentideta kooli panna, näiteks? nad on seal aastate jooksul ise loonud igas mõttes ebaõiglase süsteemi ja mina küll nii tark ei ole, et öelda, mismoodi seda õgvendama peaks), aga välispoliiti...

Ma pole siin jälle üldse suutnud loetud raamatuid üles kirjutada... ehkki mõned olid head ja mõned viletsad.  Kuna Raamatukogu juures on parkimisaeg 15 minutit (teisel pool maja poolteisetunnises parklas on pidevalt vähemalt kaks autot ringi tiirutamas ja otsimas kohta, kuhu saaks...) ja mulle tegelikult ei meeldi lõputult riiulites sorida ja mõtiskleda, mis oleks loetav... otsustasin närida ennast läbi kõigist ulme- ja fantaasiakirjanduse riiulitest. Piisavalt suur osa sealt on loetud ja mõne autori raamatuid ei hakka narrimagi - või siis jällegi ennast narrima -, aga võtaks järjest neid, mida pole katsetanud... või olen unustanud. Ja kui mäletan, lisan jooksvalt loetute hulka ka neid, mida ole juba varem lugenud.  Niisiis. Ben Aaronovitch "Londoni jõed". Seda ma lugesin tegelikult kunagi varem, aga mäletan, et oli vaimustav. Midagi Pratchetti moodi pluss kriminaalromaan. Google ütleb, et autor on sel teemal terve seeria kirjutanud... aitäh, andke veel. Neid ostaksin koju*....

Tegelikult loen ma palju ja kogu aeg, aga üleskirjutamisega on viletsasti. Goodreads minu jaoks ei toimi, aitäh soovitamast.. Tavaliselt pildistan loetud raamatud üles enne, kui nad raamatukokku tagasi annan... no ja siis jääb kahe raamatusissekande vahele poolteist kuud - nagu siit näha. Nii et nüüd tuleb palju raamatuid, paarilauseliste arvamistega nagu ikka. Kardetavasti mitte eriti informatiivsed Maggie O'Farrell "Hamnet". See on ilus raamat. Natuke maagilist realismi ja ports oletatavat ajalugu - ega ju keegi täpselt ei tea, mismoodi see Shakespeare'i pereelu täpselt käis. Lugege ka, väärt raamat on.  Katarina Widholm "Soojad käed". Esimene osa "Südametuksed" oli kena, teine osa... paraku oli peategelane siin minu maitsele juba liiga rumal. Kaugelt liiga rumal, hani, võiks öelda.  Robert Bryndza "Viimne hingetõmme". Täpselt selline mittemidagiütlev võigas kriminull nagu Bryndza ikka. Üldse ei mäleta, millest täpsemalt oli.  Rhys Bowe...

Tillie Cole "Tuhat poisimusi". Ilmselgelt ei ole ma sihtgrupp, aga... See teos on järjekordne segapuder wannabe -romantikast ja noorte ebaloomulikes suhtesuundades mõjutamisest. Ma hakkan varsti juba arvama, et kogu teismelistele tüdrukutele ja noortele naistele suunatud kirjandus on osa woke -kultuuri vandenõudest... Ühesõnaga, kaks viieaastast naabrilast saavad tuttavaks ja otsustavad olla parimad sõbrad. Kolm aastat hiljem sureb tüdruku vanaema ja jätab talle sedeleid täis purgi sildiga "Tuhat poisimusi", sedelitele pangu laps kirja kõik olulised suudlused elus... Vanaema. Kaheksa-aastasele. Vanaema perest, kus surma kirjeldatakse kui kojuminekut, tähendab oleks nagu kristlik kontekst... Ma mõtlesin IM ja TT peale, kes mõlemad varsti kaheksa saavad, ja hakkas nagu natuke imelik. Noh, esimesed sedelid leiavad samal päeval kasutust. Siis hakkab poiss salaja tüdruku aknast sisse ronima, et kaisus magada (viide ühele varasemale väga halvale noorteraamatule) ja mingil...

 Ursula K. Le Guin "Maailma sünnipäev". Le Guin nagu Le Guin ikka. Üksikud jutud, mida oleks hea lugeda koos vastavate muude juttudega... ehk enam-vähem igast planeedist ja selle elukorraldusest on mujalt juba põhjalikumalt loetud, aga kogu segadik muidugi meeles ei ole... Rohkem nagu fännidele mõeldud, kellel muud planeedikirjeldused kohe riiulist võtta? Nino Haratischvili "Kaheksas elu". Teine osa, esimest oma lugesin kunagi varem. Piinlik küll, aga esimene osa oli kuidagi parem. Teise osa toimumise ajaks on juba kõik tegelased oma elud läbi mitme põlvkonna puntrasse elanud ja on selline... masendav. Maagilist šokolaadi esineb ka vähe.  Samuel Bjork "Hitra" ja "Valge nagu lumi". Need lühilaused. Igal real.  Nagu milleks? Richard Coles "Mõrv enne õhtupalvust". Võluv, lihtsalt võluv. Paluks veel. Kohe esimesel leheküljel on lõik imelisest jutlusest, kus pastor ühendab Moosese veeime vajadusega kirikusse kemps paigaldada, selline raamat ...

"Düüni" ülejäänud osadega oli nii, et nojah... Läbinärimine ja poolelijätmine. Ikkagi liiga palju poliitikat ja intriige minu lihtsakoelise mõistuse jaoks. Kunagi selle aasta teises pooles tahan filme ka vaadata, pole ime, et need sarja alguseotsa põhjal tehtud on, seal vähemalt juhtub midagi... Või tegelikult, kõik need intriigid... nagu "Troonide mäng", aga mõtlevatele inimestele? Eve Laur "Vend Kaspar". Imeline. Eesti oma "Roosi nimi", ma ütleksin. Keskaeg, Kesk-Euroopa, kloostrid ja saladused. Aitäh, andke veel.  Lucinda Berry "Täiuslik laps". Ameerikalik ja üle võlli, aga see võiks olla kohustuslik kirjandus absoluutselt kõigile, kes lapsendamisega kuidagimoodi seotud on. Lapsendajatele, lapsendatutele (kui nad on täisealiseks saanud), lastekaitsjatele, psühholoogidele (khm), lasteülistajatele. Kõik tegelased on isegi oma üle-võlli-olekus absoluutselt tõenäolised. Goodreadsis ütles keegi välja selle, mida mina olen ka mõnes olukorr...

Tegelikult ma loen ikka jah, kogu aeg. Ainult üleskirjutamiseni ei jõua. C. W. Ceram "Jumalad, hauakambrid, õpetlased". Lapsena loetud. Endiselt huvitav ja informatiivne. Eriti märkasin seekord Schliemanni geniaalsuse kirjeldust - teha endale võõrkeeli kuue nädalaga selgeks, katsuge järele teha... isegi Duolingo abiga tundub see ületamatu ettevõtmine. Muidugi, praeguseks on arheoloogias igasuguseid asju juhtunud, küllap nii mõnigi seisukoht on ümber lükatud või mingeid asju täiendatud... aga kui lugeda tolle ajastu seisukohtade ja teadmise kontekstis, siis on ikka põnev.  Frank Herbert "Düün", "Düüni lapsed" ja "Düüni jumal ja keiser". Teist osa ei olnud raamatkogus õigel hetkel, eks ma loen hiljem. Noh, esimene osa oli huvitav. Kolmanda osaga sain hakkama. Miks neljas osa nii pikaks kirjutatud on, ma ei tea, sama jutu oleks saanud vähemalt poole õhema teosega ära rääkida. Ebasümpaatne. Sellegipoolest kavatsen kogu kupatusega lõpuni jõuda.  Kuido...

 Eile juhtus... Kuna olin tavapärasest erinevalt kuus päeva jutti pikka päeva kodust ära olnud, otsustasin kodusolemise-päeva tähistada natukese puukandmisega. Esimene riit* läks hästi. Siis mõtlesin, et võiks teise riida ka... no ja mis see kolmaski ära ei ole... ja nüüd oli nii vähe jäänud... Ära väsisin 10-20 sületäit enne puuhuniku otsasaamist ja siis oli juba imelik pooleli jätta. Kodusolevad mehed niitsid samal ajal muru, mina veel selle traktoriga sõita ei oska.  Nojah. Pärast autokoormatäie puude äraladumist ja umbes kaheksa kärnkonna kohtamist/ärapäästmist - no mis on konnal arus, et ta kuuma päikese käes aina päikeselisemasse kohta ronib? mul tekkis sireliheki alla konnade ärapoetamise koht - läksin pessu ja hakkasin süüa tegema... ja siis tuli Noorim, kes ütles, et sajab. Ma ütleksin, et see oli vist kuu aja parim uudis. Sadas korralikult, ainult et lühikest aega. Sellegipoolest sain poolteist vihmaveetünnitäit kastmisvett ja täna hommikul oli imetore peenraid rohid...