Naine metsast

Mõne asjaga siin ilmas on nii, et nende söödavaksmõtlemine tundub vajalik... ja siis paneb Jumal ikkagi ukse kinni.  Ühe eile käidud uue töömõttega tundub nii olevat. Kaotada polnud midagi ja ega ma praegu ka parem ega halvem inimene ei ole kui eile intervjuule minnes... aga jah, ma uurisin seda asja päris põhjalikult ja leidsin, et vana hea jesuiitide põhimõte on mulle alati meeldinud, imetoreda osa pärast võiks vähemtoredaga ka hakkama saada... aga vist ikka ei ole õige asi. Vähemalt ei olnud sündmus ebameeldiv, ainult üks küsimus tekitas minus mõtte, kas ma ikka olen päris olukorras (kui lõpetad enda meelest küsimata, aga seletuse vajadust teades seletamise, et vat just see asi sobib hästi ja eesmärgid on niisugused... ja küsitakse, kas sa üldse oled mõelnud, et eesmärkide saavutamiseks on ajad sellised... Nagu oeh?), ja eks seda karjääripöördeküsimust küsiti ka. Tegu oli elukestvat õpet ja ümberõpet jutlustava asutusega! Järgmise vestuse jaoks, mis iganes see saab olema, peaks ...

Kui ilm on laulupeonädalavahetuse kohaselt hall, märg ja külm, asendusauto kasutamise tõttu* olnud vaja koju jääda ja must Mimi tahab sülle... siis võbi kirjutada ka, eriti kuna on mõni mõte.  Otsisin lehest muud lugemist peale laulupeoteema, mis on muidugi aktuaalne, aga hetkel varjutab kõik muud uudised ja mõtted. Leidsin artikleid lasteaiatasust. Ei viitsinud põhjalikult süveneda, kes mida ütles, aga... Eesti lasteaed ei anna normintellektiga, tavaliselt arenevale, loomulikult rikkalikus kodukeskkonnas kasvavale lapsele suurt mitte midagi, kui hariduse nurga alt vaadata. Alushariduse õppekava on sellise lapse jaoks, andke andeks, mõttetu ja pigem loomulikku arengut pärssiv. Alice on oma imelised kirjeldused Inglismaa nelja-aastaste kooliprogrammist peitu pannud, aga mul on hästi meeles, kui suurepäraselt sealmaal lapsi arendatakse. Vanima rühmakaaslaste puhul märkisid meil ka lasteaiaõpetajad, et viieaastased poisid ikka ei taha enam ainult autosid veeretada, huvi on ka ülejäänu...

Kõik algas tegelikult sellest, kui "Kooperaator" seitsmekümnendatel oma territooriumi laiendada otsustas ja selle asjus minu vanaisa oma kätega ehitatud maja perekonnalt ära võeti. Oli selline riigikord ja aeg. Maja oli küll tilluke, aga ehitatud aastakümneid meie perekonna käes olnud krundile (esimene, suurem maja põles sõja ajal maha), vanaema kujundatud aia kohta on lausa alles dokumendid, kus botaanikaaia eksperdid soovitavad selle aia allesjätmist ja nii edasi... Mina olin pisike, tolle aja kohtuasjadest ja raskustest ei mäleta rohkem kui lumehanges röökimist, kui ema küttepuid ja kelku koos kolmeaastase minuga ühest majast teise vedas ja kelk Narva mäel ümber läks. Nimelt oli uue (praeguse Linnamaja) ostmiseks vaja kõvasti võlgu võtta, turuhinnad ja puha... aga vana maja eest maksta ei tahetud, talv oli külm ja kahe maja jaoks küttepuid osta ei saanud. Kohtuasjade paberid on ka alles. Minu ema sai sellest korraliku trauma. Eks selle all olid sõjaaegsed põgenemised, tule...

 Kahest täiesti erinevast olukorrast. Ma olen nüüd kolme aasta jooksul vaadanud viit tantsupidu. Sest Tuuletütar ja mõned muudki asjaolud. Kaks kohapeal, kolm telerist.  Naiste tantsupeost tookord on vähe muljeid, sest olin parajasti aktiivselt koroonas. Naine Kaks tantsis igatahes suurepäraselt.  Noorte tantsupidu ükskord meeldis väga. Muusika ja seltskond ja ilu ja... ainult punk-Pipid ei kõnetanud.  Kagu-Eesti tantsupeol minevaasta oli peale vaatamise muud tegemist ja suhtlemist ka. Oli kah pidu.  Tartu tantsupeol minevaasta oli muusika ja ülesehitus ja muu päris tore, aga proov oli põnevam kui pidu ise. Kiriku nurk! Sain sealt ühe uue toretuttava, juhtus nii.  Üldtantsupidu just äsja... määh. Kui palju parmupilli, reilendrit ja polkat peab mahtuma ühele staadionile? Korraks leidsin isegi tuttavad vestid üles, vasakus tagumises nurgas vist. Sellegipoolest ei olnud nii sümpaatne, nagu võinuks. Tegelikult sain ma sellest aimu juba kunagi talvel, kui üritus...