Niisama, ebaoluliselt. Lasteaiast ja vanainimestest

Kui ilm on laulupeonädalavahetuse kohaselt hall, märg ja külm, asendusauto kasutamise tõttu* olnud vaja koju jääda ja must Mimi tahab sülle... siis võbi kirjutada ka, eriti kuna on mõni mõte. 

Otsisin lehest muud lugemist peale laulupeoteema, mis on muidugi aktuaalne, aga hetkel varjutab kõik muud uudised ja mõtted. Leidsin artikleid lasteaiatasust. Ei viitsinud põhjalikult süveneda, kes mida ütles, aga...

Eesti lasteaed ei anna normintellektiga, tavaliselt arenevale, loomulikult rikkalikus kodukeskkonnas kasvavale lapsele suurt mitte midagi, kui hariduse nurga alt vaadata. Alushariduse õppekava on sellise lapse jaoks, andke andeks, mõttetu ja pigem loomulikku arengut pärssiv. Alice on oma imelised kirjeldused Inglismaa nelja-aastaste kooliprogrammist peitu pannud, aga mul on hästi meeles, kui suurepäraselt sealmaal lapsi arendatakse. Vanima rühmakaaslaste puhul märkisid meil ka lasteaiaõpetajad, et viieaastased poisid ikka ei taha enam ainult autosid veeretada, huvi on ka ülejäänud maailma vastu... aga meie lasteaiasüsteem seda huvi ei toeta. Lisaks ei õpeta lasteaiaõpetus last ise õppima või millekski kohustatud olema - ja nii me saame need algklassilapsed, kes kodus töölehe lõpetamise kohustuse peale hüsteeriasse lähevad ja õpetaja rõõmsa, kuid kindlatoonilise juhise "Võtame nüüd tööraamatud lahti!" peale südamest solvuvad**. Rääkimata arengut mittesoosiva kodukeskkonnaga lastest, kes saavad lasteaias küll logopeedi tuge, aga kooli tulles ei tea, kuidas raamatut kasutatakse või mida pannkoogiga tehakse (ka näited elust enesest). 

Nii et vabandage, lasteaed on paljudel juhtudel lastehoid, mitte arendav haridusasutus, viga ei ole väikese maailmatarga minu arvates mitte üksikutes rühmaõpetajates, vaid süsteemis kui niisuguses, ühtlasi veendumuses, et eesti laps on nii rumal, et seitsmenda eluaastani ei tohi talle midagi õpetada ega temalt midagi oodata. 

Võimetekohase tasuta hariduse andmine on minu meelest vägagi riigi asi ja selle saamine inimõigus. Ainult et üldjuhul algab hariduseandmine tõesti esimesest klassist, muidu ei oleks piirkonnakoolides igal sügisel hulk "lasteaia õppekava läbinud" lapsi, kes pole pliiatsit kunagi käes hoidnud ega rahulikus kolonnis ühest kohast teise liikuda ei oska (ikka elust enesest). Jumalateenistus algas, kuulan ülekannet, täna teenib muusikaga kaasa Jutulinna õppematerjalide autor (Noorima erakooli algklassiõpetaja), kelle imetoredate ja esimesele klassile IMHO eakohaste tööraamatute ja aabitsa kohta ütlesid piirkonnakooli õpetajad, et nende tibud ei saa küll millegi nii raskega hakkama... Noh, piirkonnakooli õpetaja kirjutatud aabitsaga polnud jällegi minu lasteaiata kasvanud lapsel midagi peale hakata, titekas oli. 

Nii et paluks lasteaeda arendav õppekava ja adekvaatsed ootused, mida laps peaks omendama, siis võiks lasteaed tõesti olla massiline nähtus ja riigi poolt tagatud. Praegu ostavad lapsevanemad paljudel juhtudel lootust ja illusiooni, et lasteaed nende lastele lisaks mänguvõimaluse ja ärahoidmise ka midagi õpetab (jah, ka Keskmise pani lasteaia logopeed kahe nädalaga s-häälikut hääldama, aga muud tolku me sealt ei saanud, usun, et nii mõnelgi perel on läinud paremini - ainult et iga positiivse näite kohta on hulk negatiivseid näiteid), pluss head enesetunnet - ühiskonnas on väikelaste hoiduviimine normiks, me teeme õiget asja! Ilmselgelt oli see isa, kes minuga lapse liiga väheste lasteaiatundide pärast pragas (nagu päriselt, tuli pahandama, miks ma oma lapse regulaarselt kell neli koju viin, kui lasteaed on ju kellan kuueni lahti!), natuke khm, vähemmõistlik erand, aga ausõna, väikesele lapsele ei tee viis päeva nädalas kaheksa või rohkem tundi vähearendavas asutuses viibimist mitte midagi head, vastupidi. Suurem osa peresid peaks siiski leidma võimaluse, kuidas väikelaps ära hoida ja arendada ilma sõimerühmata, mänguealisele pakkuda seltskonda, aga ka vajalikku rahu ja hingetõmbehetke, ja koolieelikule tagada adekvaatne ettevalmistus koolihariduse omendamiseks. See on see osa, mida tuleks riigi poolt toetada, mitte karjakasvatus - jah, meie riigi poliitika on juba ammu vastupidine...

Veel leidsin artikleid eakate hooldamisest. See on see koht, kus oleks tõesti tarvis riigi abi. Kaheksakümnendatel oli valida, kas hooldada kodus (õudus) või paigutada eakas pereliige hooldekodusse, mis oli veel suurem õudus. Minu peres toimus kodune õudus, ema nühkis voodipesu ja riidemähkmeid käsitsi pesta ja riputas külma kätte õue kuivama, endal käed verised ja pisarad voolamas... Üheksakümnendatel ei olnud palju parem. "Panen talle hommikul võileiva valmis ja päeva jooksul käib ta voodi kõrval pange peal," ütles üks mu klassiõde, kelle ema vist terviserikke tõttu väga vara abituks jäi. 

Meie kogesime oma lähedastega suurt õnnistust. Mu isa oli küll tõre ja paranoiline, aga miski projekti kaudu saadud isiklik abistaja Tõnu pani ta peaaegu halvatud olekust jalgele ja ta suutis omas kodus elada ja liikuda viimase hetkeni. Emaga juhtus ime, õhtuse ja hommikuse kiirabikutse peale tuli sama arst, kes nägi kohe, et kümne tunniga juhtunud muutus on drastiline ja koju sellises seisundis inimest jätta ei tohi. Haiglanädalate jooksul arenes tema dementsus ootamatu kiirusega, kuni viis... aga ta pääses paaniliselt kardetud hooldekodust ega saanud isegi teada, et enam kunagi koju ei saa. JA meie elasime ikkagi hoomatavas kauguses ja aina asjalikumaks saavad pojad mõistsid vanavanemate abivajadust, saime abistamist ja toetamist siiski hajutada. Pluss paar aastat õnnistust imekannatliku üürilise, armsa C näol. Küll aga on meil hulgaliselt inimesi, kellel ei ole nii hästi. Üks emme meie kodugrupist hooldas mitu aastat oma ema peaaegu üksi, samal ajal täiskohaga tööl käies, üks mu endine kolleeg oli oma emaga aastaid hirmsasti hädas... Selline olukord teeb inimesed katki, mõjub laastavalt vaimsele tervisele, kurnab füüsiliselt ja pikapeale tekitab kestvaid tervisehädasid ka - isegi kui koduse hooldamise käigus hooldaja endale oskamatusest seljavigastust ei pinguta. Vähem tervena elatud aastaid, vähem produktiivsust ühiskonnas, vähem õnnelikkust. 

Perearstid on küll üle koormatud, aga eakate suhtes ka hämmastavalt ükskõiksed. Oma isa sabaluumurrust olen ma kunagi kirjutanud, alles siis, kui Mees väga kurjaks sai, võimaldas arst röntgenit. Sabaluud küll kipsi ei pane, aga vähemalt sai selguse ja tugevamad valuvaigistid. Hiljuti kuulsin ühest elavaloomulisest ja vitaalsest eakast härrast, kelle Parkinsoni tõve sümptomeid perearst pikalt ja põhimõttekindlalt ignoreeris. Diagnoosi sai vist tasuliselt arstilt... 

Enamiku praeguste 80+ vanuses inimeste puhul on ilmselt juba hilja, aga praegused keskealised võiksid-peaksid ennast küll ette valmistama võimaluseks, et nad võivad tulevikus hooldamist vajada, küllap see teeks hooldajatele keeramise ja puhastamise ka meeldivamaks, kui hädine memm või taat noore inimese abi eest tänulik oskab olla... ja see oleks jällegi lihtsam, kui saaks olla kindel, et aastatepikkuse tööga tekkinud perekonnapärandust ei pea inimlike hooldekodutingimuste pärast ära müüma (see osa on mulle Inglismaa kommete ja seaduste puhul vääramatult vastuvõetamatu, kinnisvara ostetakse perekonnapärandiks ja ainult - küll siis pärijad pärimise ajal ise otsustavad, kas müüa või kasutada) ja et hooldaja ei ole umbkeelne noor mees, kes töötegemise asemel meelelahutusega tegeleb ja lamaja ihu kõdunema laseb***. No ja veel võiksid praegused keskealised tegelda oma tervise, vähemalt kaaluküsimusega. Et sellel, kes tulevikus keerab ja tõstab, oleks kergem - ja kesse teab, äkki lükkub mõni kõrge ea tervisehäda ka edasi või jääb lausa ära, kui ülekaalu vähem on? Tervena elatud aastate rohkenemise poole peaks küll igaüks ise püüdlema. JA selleks ei ole vaja spordiklubis käia ega üldjuhul imedieete pidada. Tehtagu oma kodus füüsilisi töid ise või käidagu jalutamas, kui kodus midagi teha ei ole, söödagu kodus valmistatud, päris koostisainetest toite, hoitagu tähendusrikkaid ja häid suhteid oma kallitega. No ja loomulikult välditagu meelemürke ja usalduseta intiimsuhteid, see peaks kõigile selge olema. Geneetika apsude ja muude sedasorti asjade vastu ei saa niiehknii (tunnen täiesti tervete eluviisidega inimest, kes on pidanud vähiga võitlema... või kes meil siin esimese tüübi diabeedi või tsöliaakiaga elab, või nii mõnigi imeline naine oma hormonaalse tasakaalu pidanud lastesünnitamisele ohverdama ja ausalt, sellest tulevate tervisehädadega on peaaegu võimatu võidelda).

Äkki siis ikkagi õnnestub saada tumesinise kleidi ja valge heegeldatud pitskraega kõveraks, kuid leebeks vanamemmeks, kelle ainus patt on oma toas kõrge ja kileda häälega kirikulaulude laulmine ja kes oskab olla tänulik, kui elu lõpuosas ei pea omal jalal kempsu kööberdades pikalikukkumisega riskima, sest keegi aitab ja toetab. 

Ja Meremehe Naine, kellega eelmisel nädalal kohtusin, rääkis särasilmi, kuidas nende pere plaanib RalliKuti ja noorproua Pipilota**** tulevaste laste ärahoidmisel maksimaalselt tuge pakkuda, kuna kogu päritoluperekond on noorte läheduses olemas. Jumalateenistusel laulis täna ka üks minuealine vanaema, kes oma esimese lapse esimese last rõõmuga hoiab, sest pole kauge minna ja noorel perel on tuge tarvis. Nii võiks see ikkagi olla... ja kellel oma päritolupere kaugel, võiks ju leida mingi kasuvanaema, eaka naabritädi näiteks, kes hea meelega väikelast vaatab ja siis noorte abil arstile või poodi saab... kui sellised sõbralikud memmed ja kannatlikud noorpaarid omavahel kokku saaksid. Mina pole veel memme-eas, aga oleksin täitsa nõus naabrilast hoidma, kui naabrilapsi oleks, meil siin metsas lihtsalt pole. Kui lapselapsi oleks, hoiaksin ka igal vajadusel rõõmuga.

_____
*Mazda-sanil on midagi esiteljega, Frau Corsa on pikemaks ajaks sõprade kasutuses ja Monsieur Picasso ootab töökojas uut generaatorit, aga Keskmisel oli Nimekaim külas, nii et meil oli nädalavahetusel neli poissi ja seetõttu pühapäeval kirikusseminekuks laenatud autos liiga vähe kohti...

** need näited on päriselust, täiesti tavalised lapsed, kellel on lastud enne kooli beeblikku kohustustevaba elu elada.

***ma ei oska ega suuda selleaastase jõleskandaali kohta mitte midagi öelda. Liiga absurdne ja vastik. 

****palunpalunpalun ärge pahandage, selle noore naise ilus eesnimi lihtsalt kutsub niisugust bloginime looma.