Naine metsast

Kui me kunagi septembris - vist? - teada saime, et selleaastane küttepuuplaan ei saa juhtuma, olime päris õnnetud ja teadmatuses, kuidas olukorda lahendada. Täna võin raporteerida, et 10 ruumi kuiva leppa on kuuris ja... tegelikult natuke vähem, sest esimene ahjutäis on juba tarvitatud ja põles hästi.  Kuuri alla saamine toimus kahe ja poole täiskasvanu jõul, nimelt ohverdas Noorim pool päeva oma koolivaheajast. Meil on vaja uut, korralikku, vastupidavat, aga kerget aiakäru. Esimese ettejuhtuva ehituspoe koduleht andis tulemuseks... et valik on tohutu. Milline neist kõige kergem ja vastupidavam on? Olemasolevatega läks nii, et see üherattaline isegi teatud määral toimis, aga kippus viltu vajuma... ja need alumised toed, noh, ma ei tea nende nime... said varbaga otseks lükatud. Nii pehmest metallist ongi. Kaherattaline vana on katki. Minu isa konstrueeritud kolmerattaline peab kindlasti vastu kauem, kui me elame, aga kaalub seetõttu tühjalt rohkem kui enamik tavalisi kärusid koormag...

Võtan juba pikemat aega hoogu, et kirjutada viimase aja raamatutest... aga täna ma ei taha sellest. Lugesin lehte ja sain inspiratsiooni.  Mina olin ainuke laps, naabrilapsi mängukaaslasteks polnud ja lasteaias ma ka ei käinud, sest mul oli vanaema. Raamatutest vaimustusin juba enne lasteaiaealiseks saamist, kadunud ema sõnul olevat ma õhtuti võrevoodis halanud: "Mõnda raamatut... mõnda raamatut..." Üliküpses eas isakssaamisest vaimustunud isa hakkas raadiost kuuldu põhjal mulle lugemist õpetama, kui olin aastane - täissõnaõpetuse põhimõttel, lihtsate sõnakaartidega "ema", "isa", "lill", koer" jne. Vanaema jällegi tahtis tegeleda lillenduse ja kodumajapidamisega, mitte lapselapsele tundide viisi ette lugeda. Nii ta mulle pikemate sõnade põhimõtte ära seletas... ja nii juhtus ühel 1978. aasta märtsipäeval, et koju tulevale emale lugesin ette Arna Bontemps ja Langston Hughesi raamatut "Popo ja Fifina, Haiiti lapsed". Olin siis kolme ...

Mõne asjaga siin ilmas on nii, et nende söödavaksmõtlemine tundub vajalik... ja siis paneb Jumal ikkagi ukse kinni.  Ühe eile käidud uue töömõttega tundub nii olevat. Kaotada polnud midagi ja ega ma praegu ka parem ega halvem inimene ei ole kui eile intervjuule minnes... aga jah, ma uurisin seda asja päris põhjalikult ja leidsin, et vana hea jesuiitide põhimõte on mulle alati meeldinud, imetoreda osa pärast võiks vähemtoredaga ka hakkama saada... aga vist ikka ei ole õige asi. Vähemalt ei olnud sündmus ebameeldiv, ainult üks küsimus tekitas minus mõtte, kas ma ikka olen päris olukorras (kui lõpetad enda meelest küsimata, aga seletuse vajadust teades seletamise, et vat just see asi sobib hästi ja eesmärgid on niisugused... ja küsitakse, kas sa üldse oled mõelnud, et eesmärkide saavutamiseks on ajad sellised... Nagu oeh?), ja eks seda karjääripöördeküsimust küsiti ka. Tegu oli elukestvat õpet ja ümberõpet jutlustava asutusega! Järgmise vestuse jaoks, mis iganes see saab olema, peaks ...

 Koolilõpetamisi on meil siin aja jooksul kogunenud.  Isiklikku põhikoolilõpetamist 35 aastat tagasi ma lihtsalt ei mäleta. Riideid ja kingi ainult, aga need olid siis kõigil kohustuslikud mustvalged või sinised-valged (minul), ei midagi erilist. Mingil aktusel rääkis paralleelklassi juhataja, et nende kaotused on väga suured - olid jah, hulk poisse ei lõpetanud põhikooli... aga ma ei tea, mis aktus see oli.  Isiklik gümnaasiumilõpetamine kolm aastat hiljem toimus samas kohas, uue direktori ja ootamatu aktusekorraga. Kõigepealt avastasin poolel aktuseteel, et minu must lõpukleit on vale valgusenurga puhul täiesti läbipaistev - mitte keegi polnud sinnamaani selle nurga alt vaadanud, isegi mitte kogenud õmbleja... Koolimajja jõudes selgus, et lõpetajad pannakse istuma lavale ja sealt tuleb tunnistuse järele ronida mööda hööveldamata laudadest ehitatud treppmoodustist (sest lavatrepid olid külgedel, need ei passinud). Mul olid 12-sentimeetrised tikk-kontsad ja juba siis anti...

Maksin just ära ebaõiglase maksu. Jõle.  *** Gümnaasiumidega on nii, nagu on. Või pigem ei ole. Vanima Koolis on Noorim ilusti sees. See oleks minu- ja Noorimat tundes iga mõtleva täiskasvanu - esimene valik. Noorim ei soovi olla koolis Vanima väike vend, mis on täiesti loomulik soov, juba vestlust olevat alustatud selle teemaga... Keskmise Kool Noorimat ei soovinud ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis sain umbes aasta tagasi vestelda selle kooli esindajaga... kes toetas tõesti niisuguseid väärtusi, mida mitte ükski haridusasutus ei tohiks taluda (et autonoomia ja iseotsustamine on tähtsam kui äärmuslik labasus jne). Ja kui Keskmine on labasuste ja muude õuduste suhtes pigem nagu teflon, asjad ei jää külge, siis on Noorim, nojah... kleeplint. Ainult et Noorimat soovib väga Linna Kõige Kaheldavama Kuulsusega Gümnaasium (see Magalarajooni servas), mis pakub üht Noorima huvidega hästi sobivat programmi... ja võtab massiliselt vastu õpilasi, kellel kindlasti gümnaasiumi üldse asja ei ole...

Oli see vast nädalavahetus... Mitte et varem poleks olnud intensiivseid päevi, aga tavaliselt ei kuhju samadesse päevadesse nii ülierinevad tegevused.  Laupäeva hommikul sõitsin Põhikooli Lõpetaja Ema riietuses bussiga Linna. Kleit muidugi, tavalised kontsaga viisakad tänavakingad, pärlid, sest Sündmus. Ja just selles mundris kasisin kirikuhoone teist korrust. Oli tarvis - eelmisel hilisõhtul oli olnud Kirikute Öö koos kohvikuga, aga kohvikualale aetakse alati midagi maha... ja laupäeva lõuna paiku oli ühe lahkunud ärasaatmine ja pühapäeval nelipühateenistus, kui võimalik, siis võiks põrand ikka puhas ja mittekleepuv olla. Nädala sees koristab maja palgaline inimene, aga nädalavahetus on tal vaba...  Ei Kleit ega Pärlid mingit traumat ei saanud, bändiproovi tegev Saunaõhtu Gäng ka mitte.  Teel aktusepaika kohtasin üht ammukohtumata tuttavat, jutustasime. Oli rõõm.  Aktusepaigast leidsin Mehe. Peasüüdlane ajas toas mingit asja, suured vennad viibisid poes. Meie läksim...

 Kolm päeva on veel kiire, alates pühapäeva õhtust on osa pingest kindlasti maas.  Nimelt.  Täna on üks päevane Zoomi-koolitus.  Homme on kiriku koristamine, Noorima lõpetamine ja Sõber Juustumeistri juubel.  Ülehomme on üks pisike tegevus koguduse tarbeks, lõpetajate õnnitlemise jumalateenistus ja Keskmine lendab lõpureisile. Hingamine tuleb siis, kui ta õnnelikust kohalejõudmisest teada annab, eksju.  *** Ja miks seni veel kiire - sest vahepeal on olnud ühel lapsel poolplaaniline operatsioon, ühel lapsel sisseastumisvestlused, üks gümnaasiumi lõpueksam, kas väga ülisuurepärast koolituspäeva ja ma ei mäleta, mis veel... *** Operatsioon läinud väga hästi, arvas laps, aga koju tulles olid tal ikkagi tõsised valud ja meeleolu selline, et võttis ropendama. Mu pojad teavad minu labasustundlikkusest, meil ei ropenda mitte keegi mitte kunagi... Panin käed peale ja palvetasin, pool tundi hiljem oli pojake vägagi reibas ja valu kadunud.  *** Sisseastumisvestlu...

Asjad siinkandis... on nagu on.  Eelmisel nädalal käisin kohvikus koos armsa Ayaga. Oli kena.  Veel käisime kahe noorema lapsega Eesti karikavõistlustel. Esimese päeva lakkamatu vihm poisse ei seganud, tõime koju kaks kuldset karikat. Mida oligi tarvis tõestada, eks ole. Teisel päeval oli ilm ilus, aga täiskasvanute arvestuses jäi Keskmine umbes seitsmendaks ja Noorim neljandaks (erinevad vibuklassid, endiselt). Ka selles ei ole midagi uut. Võistlustel sain muuhulgas teada, et Järvakandi Cinema kohviku hamburger ei kõlba süüa, vähemalt mitte see, mida nad seal vibuplatsil müüsid. Sai oli hea, pihvi oleks võinud otse komposti visata (öäk), salati formaat oli näpu vahelt söömiseks sobimatu ja kastet uhati korralik kapatäis... ikka näpu vahelt söömiseks! Järgmiseks korraks tuleb ikkagi oma toidukott kaasa võtta.  Lisaks võistlustele külastasime Mehe isa, sest siitkandist minnes on Järvakandi ja Pärnu teineteisele päris lähedal. On kena inimene nagu alati, aga tervis... on vi...

On taas see aeg, mil poed on noormeeste ülikonnapükstest tühjaks ostetud... ma loodan. Vist koos Keskmisega lõpetas põhikooli ka üks teksades ja dressipluusis noor inimene, aga tema puhul oli kogu asjaga vähegi kursis olev õpetajaskond paduõnnelik, et ta üleüldse lõpetas, nii et riiete-asi polnud kuigi tähtis... Ega üldhariduskoolis sündmusekohaste riiete eest lõputunnistust anta. Meie poisid lähevad lõpuaktusele muidugi ontlikult, sest meie peres tehakse nii.  Aga. Lõpetamiste ajal on kombeks (aga mitte kohustuslik) ka klassijuhatajale mõningane esemeline aitäh tekitada. Juba Vanima põhikoolilõpetamise ajal oli sellega tegemist... nüüd, Noorima puhul tundub, et jälle, ainult et mina õnneks seekord ei organiseeri.  Vanima puhul oli koroona-aeg veel täies hoos, aga klassijuhataja oli ka tõesti hm, mitte just ootuspärane. Teise kooliastme klassijuhataja oli loonud nii erakordse Imelise Õpetaja tausta, et tema jälgedesse olnuks ükskõik kellel keeruline astuda... ja siis tuli koro...

Kalender pole vist õue vaadanud. Väga keeruline on aru saada, et meil ongi pool maikuud läbi. Ülestõusmispühanädalal oli korraks suvi, praegu on eiteamis. Igal õhtul juurdleme Noorimaga, kas peab verandas tomati- ja paprikataimed kinni katma või võib jätta katmata... sest ööd on siin külmad.  *** Eile helistas mulle Pilvi Postimehest. Isegi riigi ühes suurimas päevalehes nõutakse töötajatelt, et nad oleksid nagu pärisorjad, neil minu teada ka ei olnud perekonnanimesid. Ärge tulge selle jutuga, et nii on tänapäevane ja Skandinaavias ja... Kõiki halbu Rootsi kombeid ei pea ka üle võtma! *** Tõlketöö edeneb üle kivide ja kändude, sest nii vaimustav kui selle loo autor isiksusena ka poleks, sama keeruline on ta kirjamehena, keeletoimetajat oleks hädasti tarvis... aga noh, kui tema oma kulu ja kirjadega oma loo juba välja on andnud (trükiarv pisike, levitamine käest kätte) ja soovib, et jutt oleks saksakeelsele inimesele ka arusaadav, no ma siis ponnistan. Stiili- ja sõnastuseapsude vah...

Kohtumine Imelise Inimesega läks imeliselt. Tegelikult oli üks vestlusring... kus olid mulle kõik võõrad. See oli peale käsitöökursuste esimene koht pika aja jooksul, kus ma ennast täiesti hästi ja asjakohaselt tundsin.  /ma tegelikult ei salli üldse kollektiive ega formaalseid gruppe, aga ilmselgelt sõltub kõik kollektiivist/ *** Uue töö asjus olukord hapneb. Info ei ole läbipaistev ega üheselt mõistetav. Jätkan. Kui see on Jumala tahe, siis läheb kõik korda, kui see ei ole, siis avab Ta mulle mingi muu ukse ja kõik on veelgi parem kui see, mille poole praegu püüan liikuda.  *** Oli veel üks kohtumine, mida saab kirjeldada ainult sõnaga "erakordne". Puumaja teisel korral... Paplid veel ei tolmanud, aga trepil lõhnas nii, nagu kõigis lapsepõlves külastatud puumajades. Kui kortermaja, siis saja-aastane ja puust, paluks. Vastu tuli filmiprofessori välimusega vanakooli härrasmees, pintsak, viigipüksid, vest. Mõnusas segadikus kabinet, seinad täis raamaturiiuleid ja maakaarte, la...

Noorim osales koguduse öönoortekal. Oli tore. Muljetamise käigus sai teada, et kevadised päikesetõusud Linna vahel, kui vanainimesed magavad ja siin-seal juba mõni puu õitseb, ongi leiutatud noorte jaoks.  *** Meie käisime taas koolitumas. Vaatasin ühel hetkel klassiruumis ringi ja mõtlesin, et nii tore, pärast koolituse lõppu ei pea enam selle seltskonnaga koos käima... sest peale ühise eesmärgi pole meil justkui üldse mitte midagi ühist. Ega nad seal pahad inimesed ei ole, lihtsalt... Võõrad.  *** Kardetud kohtumine möödus, nagu üks mu sõbranna hiljem kokku võttis, skisofreenilises õhkkonnas. Minu konkreetsetele küsimustele vastatakse nii hästi ja konkreetselt, kui osatakse, aga teise poole poolt spontaanselt antav info on äärmiselt vastuoluline. Ühes lauses jaa ja teises ei, ja sinna vahele, miks te siis ei ole teinud seda, toda ja kolmandat... aga pole teil vaja midagi teha! Lisaks teise osapoole isiklike veendumuste pealesurumine, jõuga ja järjepidevalt. Linna pealt kuuls...

Kui nädal tagasi oli veel ilus ilm... siis vahepeal tuli talv tagasi. Esteetiline küll, aga ühel ööl oli jälle traditsiooniline miinus kuus. Mõned mirabeliõied olid sellel hetkel veel nupus, äkki tuleb ka sel aastal natuke kompotimarju... aga arvatavasti mitte selline kogus, nagu võinuks ennustada öökülmaeelne õitsemine. /ohkab/ *** Põhikooli eesti keele eksami tulemuse sai sel aastal umbes kohe teada. Käis kah, aga oli näha, et Noorim oleks intensiivseks kordamiseks rohkem aega vajanud.  Maksin ära esimese jupi universiaadi osavõtutasust (uhh). Noorsportlane ise filmis ja kombineeris klippe Hooandja video tarbeks. Sõber Jooksja, kes on ise neli korda universiaadil käinud, lubas ka hea sõna öelda.  Vanima Kooli juures toimusid miskid sõjaväeõppused, laigulisi mehi oli kohe palju liikvel.  *** Linnamaja aias sorteerisin ära kõik seni mahavõetud puud ja langetasin veel kuhjakese äädikapuid (seda ei saa selle koha pealt välja kaevata ja ümber istutada, pole mõtet proovidagi)...

Maksin ära suurema osa selle kuu arvetest pluss Keskmise klassilõpureisi. 1200 eurot läks, nagu kits oleks sabaga löönud. Võeh.  *** Eile said korraga kokku ilus ilm, mina Linnas ja aeg. Selgus, et ka Linnamaja aias on jaanuarilumi suurt pahandust teinud (kaks kreeki olid murdunud üle naabriaia, naabrid on lahkesti ülemurdunud oksad ära lõiganud ja meie poolele tagasi visanud, et tegelegu me ise oma roigastega - täiesti loogiline ja väga kena neist, et nad ei pahandanud), pluss ilma igasuguse lumemõjuta on üks vilets õunapuu nii õõnes, et orav upuks sinna vett täis õõnde praegu ära... Ühel päeval lähema kuu jooksul peab tegema hoogtööpäevaku koos kõigi meeste, mootorsae ja oksapurustajaga. Käsisaega sain kallastelt - sest aias on 12 meetrit langust, terrassid ja kaldad - maha rlknd viis* noort ploomi, mirabelli ja vahtrat. Umbes neli korda niipalju oleks veel teha - no aga ma väsisin ära, palav hakkas ja hambaarstiaeg tuli peale.  *** Imeliste ilmaolude asjus on juhtunud aiatö...

Neil päevil tundub, et olen osaline farsis "Kuidas mitte korraldada lõpureisi", tegu on jandiga kahes pildis, üks neist põhikool, teine gümnaasium. Mõlemas on laste käest - ehkki Keskmine on väärtushinnangute ja üldise arusaamise poolest vaieldamatult täiskasvanu, on tema teadmised rahaasjadest ja suuremast korraldamisest ikka veel väga lapselikud, kardetavasti pole paljudel klassikaaslastel isegi mitte väärtushinnaguid - kõigepealt küsitud, kuhu ja kui kauaks tahetakse minna. Soovitakse neljaks-viieks päevaks Hispaaniasse, Itaaliasse, Londonisse... Nojah, Noorima koolis käis paar aastat tagasi üheksa õpilasega klass tõesti Londonis ja Keskmise paralleelist mingi rahvas suvel Šveitsis (CERNis, muide, kui Rohelohe juhtub lugema)... Mõlemad klassijuhatajad on väga toredad, aga vähemalt üks neist on esimest korda üldse lõpuklassiga...  Lapsed üldjuhul ei tea, mismoodi pere rahaliselt kombineerima peab (kui peab). Sellest ei räägita kodudes palju ja isegi kui räägitakse (khm), si...

Lugesin lehest isadepäeva artikleid ja silma jäi, et keegi isa iganenud soorolle ei tunnista või midagi sellist. Hm, "iganenud" on minu meelest üks iganenud sõna. Nõukogudeaegne äkki? Millal saavutab postmodernistlik, sallivuslik, kramplikult mittekonservatiivne ühiskond arusaamise, et iga pere jagab oma majapidamistegevused omal moel ja annipõhiselt? Noh... Hiljuti tunnistas üks mulle armas inimene, et tal läks väga kaua, kuni aru sai, et mõnele inimesele meeldibki lastega tegeleda - ometigi on tal rohkem lapsi kui meil... Sama inimene on ka lastega kodus olemist "ohverduseks" nimetanud. Nojah, temal on siis niiviisi... Ehkki ta on väga, väga, väga hea ema ja suurepärane perenaine, kui seda viimast tarvis on - ja minu meelest ta nautis küll oma laste titapõlve. Aga las ta tunneb, nagu tunneb, tal on selleks õigus.  Samas seltskonnas püüdsid kaks inimest, kes ühtelugu oma (minu meelest päris toredast, ehkki kindlasti kurnavast) tööst tüdinult ja pahaselt räägivad, m...

 ... ja muud asjad.  Olime siin mõned päevad Viljandimaal, koguduse perelaagris. Kes teab, see muidugi teab. Kui varem oli näha mingeid muudatusi laagripaigas, kunagi tekkis mänguväljak ja maalingud kempsude ustele ja... siis seekord oli kõik peaaegu samamoodi, mis eelmisel ja üle-eelmisel aastal. Kokk oli eelmisest aastast tuntud headuses. Tõsi, nii mina kui mõni laps sõime elus esimest korda rassolnikut ja otsustasime, et meie poolest võib see omapärane kogemus ka viimaseks selleteemaliseks jääda. Loodetavasti pakutakse järgmisel korral seljankat või mõnd muud head suppi ka. Hapukurk oli sel aastal märgatavalt vähem äädikane, mis õnn ja rõõm.  Lisaks söögile pakuti laagris palju toredaid inimesi, nii otseses kui sarkastilises mõttes... meil on koguduses üks vanem proua, Ukraina põgenik, selline... Kohviveski. "Mina olen haige inimene ja ei saa laste läheduses olla!" No kui inimene ei saa aru, et perelaager (talle oli seletatud palju ja korduvalt, mida see pere-sõna tähe...

Kohv on olemas ja allergiarohi sisse võetud, aga kõik mehed alles magavad... No pole minu mure, kui kohv ära jahtub.  *** Siiamaani pole seda õiget suvevaheaja tunnet. Ehkki see on juba alates esmaspäevast korralikult käes - Keskmisel olid ju tantsupeo asjus kooliga seotud kohustused.  Tantsupidu vaatasime Delfi abil. Liiga palju kaugvaateid, ma ütleksin. Mõned korrad vilkus Keskmine siiski otse kaamera eest läbi, aga Tuuletütart ei näinud üldse. Ka Postimehe piltidel oli Tuuletütar ainult hägusena. Urr. Keskmisest oli seal küll mitu kena pilti, aga näiteks Tõelise Koera omanikust, kes samu tantse oma kooli koosseisus tantsis, mitte ainsatki.  *** Raamatutest vabanemine õnnestus hästi. Eile läks kaks autotäit minema ja nüüd on veel ainult siia-sinna jäänud üksikeksemplarid pluss mis iganes keldris Vanaisa töökoja nurgas on...  Klaasist vabanemine pole enam edenenud. Tarvis on ikkagi teha pildid ja panna uus kuulutus. Üks antiigihai tahtis veel tulla, aga ma nüüd ei t...