Ma tegelikult loen ka vahepeal

Tegelikult loen ma palju ja kogu aeg, aga üleskirjutamisega on viletsasti. Goodreads minu jaoks ei toimi, aitäh soovitamast.. Tavaliselt pildistan loetud raamatud üles enne, kui nad raamatukokku tagasi annan... no ja siis jääb kahe raamatusissekande vahele poolteist kuud - nagu siit näha. Nii et nüüd tuleb palju raamatuid, paarilauseliste arvamistega nagu ikka. Kardetavasti mitte eriti informatiivsed

Maggie O'Farrell "Hamnet". See on ilus raamat. Natuke maagilist realismi ja ports oletatavat ajalugu - ega ju keegi täpselt ei tea, mismoodi see Shakespeare'i pereelu täpselt käis. Lugege ka, väärt raamat on. 

Katarina Widholm "Soojad käed". Esimene osa "Südametuksed" oli kena, teine osa... paraku oli peategelane siin minu maitsele juba liiga rumal. Kaugelt liiga rumal, hani, võiks öelda. 

Robert Bryndza "Viimne hingetõmme". Täpselt selline mittemidagiütlev võigas kriminull nagu Bryndza ikka. Üldse ei mäleta, millest täpsemalt oli. 

Rhys Bowen "Võiduaed". Sümpaatne, naisteromaanide üldises kontekstis lausa armas. 

Berit Sootak "Viimane hingelind", "Ilmalinnu laul" ja "Hõberebane". Esimene osa oli väga paljutõotav, meeldis hästi. Teine osa kippus ära vajuma ja kolmas oli... meh... Mul on lihtsakoeline maitse, tahaks, et armastuslood oleks lihtsad ja sirgjoonelised, head algusest peale head ja pahad algusest lõpuni pahad, keerdkäike pole tarvis. 

Heinrich Weinberg "Mitmekihilisem". Oli täiesti mõnus lugemine, aga taas ei mäleta ma üldse, miks mõnus...

Burhan Sönmez "Kivi ja vari". Suurepärane raamat, kui Türgi ajaloost üldse mitte midagi ei tea. Muidu ka suurepärane raamat. Selline, millega jõuad lõpuni ja alustad kohe uuesti otsast peale, sest lõpuks on suhteliinid selged ja saad teisel lugemisel paremini aru... aga kogu tonaalsus on nii ilus, et juba selle tõttu tasub uuesti lugeda. Loetagu! 

Alexanda Benedict "Jõulumõrvamäng". Tänapäevased inglise kiminullid ei ole siiski kõik päris õiged Agatha Christie'd - ehkki teatud analoogia on ikkagi olemas. 

Meelis Kraft "Tiuhkamäe II". Esimene osa oli väga hea. Teine osa ei olnud iseenesest ka paha, aga oleks tahtnud esimest osa kõrvale võtta... eks pidanukski. Igatahes sümpaatne. 

Ursula Poznanski "Kihid". Mulle meeldis hästi, aga kerge lugemine, tegelased olid iseenesest üsna lihtsakoelised ja natuke nagu liiga... stereotüüpsed?

Catherine Ryan Hyde "Täiesti tavaline poiss". Mnjah. Kõik muu on realistlik ja loogiline, aga üliraskest traumast läbitulnud, kaua puruüksi elanud lapse sõnavara, analüüsivõime ja lauseehitus ei ole usutavad. Samas tundub, et autor on tõesti kursis uude peresse läinud traumalaste olukordadega, nii et kõik lastekaitsjad ja muud asjapulgad võiksid lugeda küll. 

Olga Tokarczuk "Empuusion". Selline raamat, millele tuleb atlas (või Google Maps) ligi võtta ja uurida, kus see kõik täpsemalt toimus. Taas maagiline realism (ma arvan), aga väga palju jääb lahtiseks. Kõiki seoseid ma ei oskagi leida, sest - piinlik - pole "Võlumäge" lugenud. Aga et kõik ei ole päris nii, nagu paistab, hakkab tunduma juba üsna esimeses kolmandikus ja lõpplahendus on... äh, lugege ise. 

Anna Jansson "Tütar kadunud". Keskpärane rootsi kriminull. 

Tamur Kusnets "Hundipäikese aeg". Olin lootusrikas, aga kodutöö oli tegemata, et esikteos... Minu maitsele liiga palju viikingimadinat ja liiga vähe tegelikku tegevust, jäi pooleli.

Olga Tokarczuk " Ühe Raamatu otsijate teekond". Arusaadav, miks autor Nobeli preemia on saanud, ehkki mitte selle eest. Mulle väga meeldis, ehkki tonaalsus on lõpuks üsnagi lootusetu. 

Manfred Kalmsten jt. "Libakass". Õppisin uue mõiste "kassiulme". No loomulikult peab sellist teost lugema! Tore oli. 

Anna Jannson "Tantsi, mu nukk" Veel keskpärast rootsi kriminulli. 

Meelis Friedenthal jt. "Kübeke elutervet vihkamist". Õppisin veel ühe uue mõiste - "hopepunk" ehk lootusrikas ulme. Mõnel juhul tuleb lootust küll hoolega otsida, aga eks see ongi erinevate inimeste jaoks erinev... 

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium". Melchiori-sarja minu meelest parim teos, sest - pange tähele - erinevalt varasematest loetutest (ma pole kõigi lugemises veendunud, midagi jäi ilmselt vahele) ei ole seal paari lehekülge kontekstivälist ja täiesti tarbetut puhast pornot. Tegevus jaotus keskaegse Tallinna ja sama keskaegse Lübecki vahel, õnn ja rõõm. Mõrtsukas saadi ka kätte ja lapsukesega läks ka enam-vähem hästi. 

Triinu Meres "Omasid ei jäeta maha". Sellest raamatust on netiavarustes juba mitmes kohas kirjutatud. Alguses on olukord üsna kaootiline ja süvenemist nõudev nagu sellel autoril ikka, siis läheb isegi natuke huvitavaks - see maagiline laps -, aga jutu luudel võiks natuke liha ka olla... ei ole ega tule, on lihtsalt "Läänerindel muutuseta" fantaasiaversioon. Ja lõpus on mingi mõistetava kokkuvõtte asemel (... ja nad võitlesid kangelaslikult edasi, kuni kõik maha surid vms) täiesti eraldiseisev ja segadusseajav peatükk, mis antud loole küll mitte midagi juurde ei anna.