Raamatuid, teistmoodi

Ma pole siin jälle üldse suutnud loetud raamatuid üles kirjutada... ehkki mõned olid head ja mõned viletsad. 

Kuna Raamatukogu juures on parkimisaeg 15 minutit (teisel pool maja poolteisetunnises parklas on pidevalt vähemalt kaks autot ringi tiirutamas ja otsimas kohta, kuhu saaks...) ja mulle tegelikult ei meeldi lõputult riiulites sorida ja mõtiskleda, mis oleks loetav... otsustasin närida ennast läbi kõigist ulme- ja fantaasiakirjanduse riiulitest. Piisavalt suur osa sealt on loetud ja mõne autori raamatuid ei hakka narrimagi - või siis jällegi ennast narrima -, aga võtaks järjest neid, mida pole katsetanud... või olen unustanud. Ja kui mäletan, lisan jooksvalt loetute hulka ka neid, mida ole juba varem lugenud. 

Niisiis.

Ben Aaronovitch "Londoni jõed". Seda ma lugesin tegelikult kunagi varem, aga mäletan, et oli vaimustav. Midagi Pratchetti moodi pluss kriminaalromaan. Google ütleb, et autor on sel teemal terve seeria kirjutanud... aitäh, andke veel. Neid ostaksin koju*. 

Joe Abercrombie "Esimese seaduse triloogia". Ehk siis kolm paksu raamatut maailmas, kus toimub sõda. Ja võimumängud. Ja inkvisitsioon teeb just neid koledusi, mida inkvisitsioon teeb... ja ikkagi on see loetav. Lausa hea. Goodreadsis võrreldakse seda teost "Troonide mänguga", aga erinevalt "Troonide mängust" ei ole Abercrombie triloogia paduhalb. Kogu vägivalla, mulinal** voolava vere ja muude koleduste juures hoolib autor siiski mõnest oma tegelasest, lahingus mõistst kaotaval kangelasel on alles südametunnistus, olukorrad leiavad mingisuguse lahenduse ja kohati on tekst lausa vaimukas. JA erinevalt "Troonide mängust" on ära seletatud nii mütoloogia kui maagia osa, ma ütleksin, et lausa "Tuule nime" tasemel. Olin väga positiivselt üllatunud ja soovitaksin seda ka oma poegadele, kes sõprade tuules on trooniseriaali vaadanud ja arvanud, et ju see hea on - teismelisena arvatakse ju paljugi asju üsna ekslikult.  

Joe Abercrombie "Pool kuningat" ja "Pool maailma". Sama, mis eelmine, aga noortele. Jällegi, hea. Kohati on natuke ropuvõitu, aga ega galeeriorjadest erilist peenetundelisust oodata ei saagi. Sisekaanel on kaart! Goodreads ütleb, et tegu on triloogiaga, aga eesti keeles kolmandat osa vist pole... Võiks olla, madinafantaasia kohta on tegu märkimisväärselt hea noorteraamatuga. Feminism on ka sees, teise osa peategelane on nimelt nooruke naissõdalane. 

Akuma V "Valge hundi kroonikad". Alustasin eile õhtul. Saab olema vintske närimine, sest noh... on näha, et on nagu Airika Harriku "Iseenda lapse" triloogia, tähendab, alustava autori esimene raamat, oma kulu ja kirjadega... Keeletoimetaja pole ka käsikirjaga samas ruumis viibinud, mõni lõik on selline, et gümnaasiumi lõpukirjandis kaotaks selle eest punkte, sest selles on nii palju seda kordamist ja see on tarbetu - saite aru, eksju. Komavigu on ka. Idee pole iseenesest halb, aga kui - nagu lubatakse - sellel teosel peaks veel järgesid olema, siis ma jätaks need vist vahele, liiga konarlik lugemine on. Vabandage. 

Mis selle plaaniga edasi saab, ei tea... aga hetkel olen ma rahul. Jooksvalt võtan raamatuid muidugi mujalt riiulitest ka. Neist on hetkel meeles Anete Kruusmägi "Minu Lasnamäe", mis ausalt öeldes ei meeldinud eriti. Tegelikult, kui järele mõelda, on vähemalt osa raamatust ju nagu Pille-Riini lugu, millisest poest mida saadi ja kuidas lapsena seda ja teist... ja minu ebasümpaatia taga on kindlasti eelkõige sügav isiklik vastumeelsus kõigi magalarajoonide suunas, ükskõik millises maailmaosas need ka ei asuks. Nii et ma ei ole selle raamatu puhul adekvaatne arvaja. 

Kas pärast ulme ja fantaasiaga valmissaamist liigun edasi krimikirjanduse või naiseromaanide juurde, veel ei tea... neid peaks vist vaheldumisi lugema, muidu läheb kas liiga koledaks või liiga läägeks. Aga seda alles siis, kui alustatud ettevõtmine läbi. 

_____

*momendil ei osta ma üldse raamatuid, sest osa lapsepõlvekodust ärakolitutest on veel kastides ja meil võib tulla lähiajal suurem mööbeldamine, milles osalevad ka raamaturiiulid... aga nii põhimõtteliselt. 

**ma ei ole kunagi seatapu juures viibinud, inimesetapust rääkimata, tänaöises unenäos sai idapoolne diktaator kuidagi väga verevabalt maha löödud, kas "mulin" on tõesti kohane sõna ränga, arvatavasti arteriaalse verejooksu jaoks? Sest seal teoses ta muudkui muliseb nii, et hakkab lausa segama.