Raamatuid

Epp Annus "Tere, Aleksander". Nimetatud ökoutoopiaks, aga tundus, et kaante vahele oli saanud pool raamatut. Mida edasi, seda vähem oli ulmekomponenti ja rohkem perekonnalugu... ja seegi jäi täiesti lõpetamata. Muidu oleks olnud mõnus. 

Suzanne McLeod "Vere magus lõhn". Nagu "Kummalised sõnumid", aga vampiiridest ja stiili poolest nagu fanfiction (mis selle eestikeelne vaste on?).  Kohati oli vist vaimukas. (juhtus mingis muus riiulis kogemata näppu, sest ma loen ulmet ja fantaasiat ka tähestikuväliselt).

Jennifer Armintrout "Ümbersünd". Jälle vampiirid, aga seekord pornograafilises võtmes. Intiimstseenid, kus iga ihukarva roll on täpselt ära kirjeldatud, võiksid jääda siiski kahtlastes keldriurgastes althõlma müüdavatesse ajakirjadesse...

Asimovi jätsin teadlikult vahele. Kahjuks. 

Siis õnnestus laenutada kolm raamatut, mis olid kõik liiga igavad, et lõpuni lugeda. 

Asa Avdic "Surmamäng". Ma olen seda vist kunagi lugenud... ühest korrast ilmselgelt jätkus, üldse mitte mina. 

Robert Asprin "Müüt ja kadunud kaaslased". Algus oli paljutõotav, aga siis läks kuidagi liiga noortekaks kätte... või mis iganes. Miks, oh miks ei lisata eestikeelse teose juurde, mitmes osa sarjast see on? Võimalik, et sarja esimene raamat oleks tohkem meeldinud. 

Victoria Aveyard "Klaasmõõk". Sama lugu, eiteamitmes osa sarjast ja lisaks sellele padutuim. 

Paolo Bacigalupi ja Tobias S. Buckell "Takerdunud maa". Siin on juba kõik väga põhjalikult ära öeldud. Mulle väga meeldis. 

Veel lugesin mingeid kriminulle ja üht-teist vana, muist sellest hästi äraunustatud. 

Veera Saar "Maa hind" ja veel kolm romaani tsaariaja lõpus Narva taha asunud eestlastest. Imeline. Miks, oh miks ma pole neid varem lugenud ja miks taevapärast on mul kodus neist ainult kaks?

Caroline Mytinger "Mööda Korallimerd". Lapsena see meeldis, nüüd ka. Tänapäeva kontekstis on tegu muidugi väga rassistliku raamatuga, aga vaadakem ajastut ja konteksti, palun. 

John Caldwell "Hulljulge reis". Üks noor mees võtab kaasa kaks kassi ja purjetab risti üle Vaikse Ookeani, et naise juurde jõuda... teadmised purjetamisest pärinevad käsiraamatust. Lõpp on õnnelik, aga selleni jõudmise teel on palju merevett, merehaigust ja muid jubedusi. 

Ivan Jefremov "Andromeeda udukogu". Huvitav, miks see mulle lapsena meeldis? Inimsuhted on muidugi kenad ja õilsad, aga see teaduspool... Arvatavasti lugesin seda enne elukestva füüsikavihkamise algust.