Naine metsast

Asjad siinkandis... on nagu on.  Eelmisel nädalal käisin kohvikus koos armsa Ayaga. Oli kena.  Veel käisime kahe noorema lapsega Eesti karikavõistlustel. Esimese päeva lakkamatu vihm poisse ei seganud, tõime koju kaks kuldset karikat. Mida oligi tarvis tõestada, eks ole. Teisel päeval oli ilm ilus, aga täiskasvanute arvestuses jäi Keskmine umbes seitsmendaks ja Noorim neljandaks (erinevad vibuklassid, endiselt). Ka selles ei ole midagi uut. Võistlustel sain muuhulgas teada, et Järvakandi Cinema kohviku hamburger ei kõlba süüa, vähemalt mitte see, mida nad seal vibuplatsil müüsid. Sai oli hea, pihvi oleks võinud otse komposti visata (öäk), salati formaat oli näpu vahelt söömiseks sobimatu ja kastet uhati korralik kapatäis... ikka näpu vahelt söömiseks! Järgmiseks korraks tuleb ikkagi oma toidukott kaasa võtta.  Lisaks võistlustele külastasime Mehe isa, sest siitkandist minnes on Järvakandi ja Pärnu teineteisele päris lähedal. On kena inimene nagu alati, aga tervis... on vi...

Keskmise projekt sai Hooandjasse üles. Linki pole tarvis siia pannagi, vibuteemalisi aktuaalseid ettevõtmisi praegu rohkem ei ole... ja pealegi, siia ma ei pane põhimõtteliselt laste nimesid ja nägusid, aga kui ma ütlen, et seal on, siis on juriidiliselt kõik korrektne ja saate uudishimuhoo puhul näha, kui lõpmata kena poeg meil on ja mis ta teeb.  Ringiga sain teada, et Keskmine sihib ka olümpiamängudele, ja see on kindlasti paremini läbi mõeldud soov kui aastaid tagasi päris lapseeas välja öeldud unistus.  Jumalal on ikka omapärane huumorimeel, kui kaks põhimõttekindlat spordipõlgurit saavad tippsporti pürgiv lapse... aga keegi peab tänulik publik ka olema. Täna läheme kohevarsti publikuks Eesti välikarikavõistlustele, eks näeb, kas ka sealt mõni kopsik antakse. 

On taas see aeg, mil poed on noormeeste ülikonnapükstest tühjaks ostetud... ma loodan. Vist koos Keskmisega lõpetas põhikooli ka üks teksades ja dressipluusis noor inimene, aga tema puhul oli kogu asjaga vähegi kursis olev õpetajaskond paduõnnelik, et ta üleüldse lõpetas, nii et riiete-asi polnud kuigi tähtis... Ega üldhariduskoolis sündmusekohaste riiete eest lõputunnistust anta. Meie poisid lähevad lõpuaktusele muidugi ontlikult, sest meie peres tehakse nii.  Aga. Lõpetamiste ajal on kombeks (aga mitte kohustuslik) ka klassijuhatajale mõningane esemeline aitäh tekitada. Juba Vanima põhikoolilõpetamise ajal oli sellega tegemist... nüüd, Noorima puhul tundub, et jälle, ainult et mina õnneks seekord ei organiseeri.  Vanima puhul oli koroona-aeg veel täies hoos, aga klassijuhataja oli ka tõesti hm, mitte just ootuspärane. Teise kooliastme klassijuhataja oli loonud nii erakordse Imelise Õpetaja tausta, et tema jälgedesse olnuks ükskõik kellel keeruline astuda... ja siis tuli koro...

Kalender pole vist õue vaadanud. Väga keeruline on aru saada, et meil ongi pool maikuud läbi. Ülestõusmispühanädalal oli korraks suvi, praegu on eiteamis. Igal õhtul juurdleme Noorimaga, kas peab verandas tomati- ja paprikataimed kinni katma või võib jätta katmata... sest ööd on siin külmad.  *** Eile helistas mulle Pilvi Postimehest. Isegi riigi ühes suurimas päevalehes nõutakse töötajatelt, et nad oleksid nagu pärisorjad, neil minu teada ka ei olnud perekonnanimesid. Ärge tulge selle jutuga, et nii on tänapäevane ja Skandinaavias ja... Kõiki halbu Rootsi kombeid ei pea ka üle võtma! *** Tõlketöö edeneb üle kivide ja kändude, sest nii vaimustav kui selle loo autor isiksusena ka poleks, sama keeruline on ta kirjamehena, keeletoimetajat oleks hädasti tarvis... aga noh, kui tema oma kulu ja kirjadega oma loo juba välja on andnud (trükiarv pisike, levitamine käest kätte) ja soovib, et jutt oleks saksakeelsele inimesele ka arusaadav, no ma siis ponnistan. Stiili- ja sõnastuseapsude vah...

Headus ja kurjus. Kõigest oma haridusest ja elukogemusest hoolimata ei tundu inimlikult võimalik aru saada... ... kuidas saab keegi, kes mu last ainult blogi kaudu tunnebki, armastada teda nii väga, et... vaadake allapoole.  ... ja kuidas saab keegi, kes mu last hästi tunneb ja kelle rolliülesanne oleks mu last armastada nagu enda oma, suhtuda tema elu otsesesse ohtuseadmisse ükskõikselt ja lausa muigega? Ainus seletus, mille peale praegu tulla oskan, on, et blogilugeja Aya südames tegutseb headus ja ühe ilusa perekonnanimega proua H. südames, noh, see teine jõud.  Prass Valgus OÜ on tänase headuse nimi (ehk tegu on Keskmise unistuste esimene suurtoetajaga). Olgu see firma, tema töötajad ja armas Aya ise koos oma toredate lastega (kellest kolme on mul olnud au kohata) lõpmata ohtralt õnnistatud! See teine asi on tegelikult juba päris vana, aga mõnest uskumatust olukorrast ei ole võimalik mitte kunagi üle saada, sest kurjus. Jätkan olukorra pärast palvetamist, sest iga inimene...

 Vanas blogis kirjutasin kunagi, kui ebameeldiv on müügimeeste ja -naiste helistamine ja kuidas neist mitte kellelgi ei paista olevat perekonnanime. Jäin diskreetseks. Nüüd aitab, enam diskreetne ei ole. Täna helistas mulle meeldiva hääle ja selge diktsiooniga Annaliisa firmast, mille nimi võis olla Helveetsia... aga võis ka mitte olla. Perekonnanime oli ta ilmselt kuhugi ära kaotanud. Me ei vestelnud pikalt.  Mitmesegastel asjaoludel vahetasin vihaseid kirju firmaga Norstat (minu süü olevat, et loen ja vastan küsitlustele liiga kiiresti, nii kiiresti ei saavat vastata...), mille esindaja Tauri* keeldus oma perekonnanime avaldamast, ehkki ma sellele puudujäägile tähelepanu juhtisin. Perekonnanimeta Tauri tundus olevat ka ilma põhihariduseta, sest ühes põimlauses puudus vähemalt neli lihtsat koma... Hm, üks mu lemmiktädi tütardest, diplomeeritud sotsioloog K. on seal juhtkonnas... Võtan teemaks.  Saksa töötajate-teenindajate komme ennast ainult perekonnanime pidi tutvustad...

Kohtumine Imelise Inimesega läks imeliselt. Tegelikult oli üks vestlusring... kus olid mulle kõik võõrad. See oli peale käsitöökursuste esimene koht pika aja jooksul, kus ma ennast täiesti hästi ja asjakohaselt tundsin.  /ma tegelikult ei salli üldse kollektiive ega formaalseid gruppe, aga ilmselgelt sõltub kõik kollektiivist/ *** Uue töö asjus olukord hapneb. Info ei ole läbipaistev ega üheselt mõistetav. Jätkan. Kui see on Jumala tahe, siis läheb kõik korda, kui see ei ole, siis avab Ta mulle mingi muu ukse ja kõik on veelgi parem kui see, mille poole praegu püüan liikuda.  *** Oli veel üks kohtumine, mida saab kirjeldada ainult sõnaga "erakordne". Puumaja teisel korral... Paplid veel ei tolmanud, aga trepil lõhnas nii, nagu kõigis lapsepõlves külastatud puumajades. Kui kortermaja, siis saja-aastane ja puust, paluks. Vastu tuli filmiprofessori välimusega vanakooli härrasmees, pintsak, viigipüksid, vest. Mõnusas segadikus kabinet, seinad täis raamaturiiuleid ja maakaarte, la...

Noorim osales koguduse öönoortekal. Oli tore. Muljetamise käigus sai teada, et kevadised päikesetõusud Linna vahel, kui vanainimesed magavad ja siin-seal juba mõni puu õitseb, ongi leiutatud noorte jaoks.  *** Meie käisime taas koolitumas. Vaatasin ühel hetkel klassiruumis ringi ja mõtlesin, et nii tore, pärast koolituse lõppu ei pea enam selle seltskonnaga koos käima... sest peale ühise eesmärgi pole meil justkui üldse mitte midagi ühist. Ega nad seal pahad inimesed ei ole, lihtsalt... Võõrad.  *** Kardetud kohtumine möödus, nagu üks mu sõbranna hiljem kokku võttis, skisofreenilises õhkkonnas. Minu konkreetsetele küsimustele vastatakse nii hästi ja konkreetselt, kui osatakse, aga teise poole poolt spontaanselt antav info on äärmiselt vastuoluline. Ühes lauses jaa ja teises ei, ja sinna vahele, miks te siis ei ole teinud seda, toda ja kolmandat... aga pole teil vaja midagi teha! Lisaks teise osapoole isiklike veendumuste pealesurumine, jõuga ja järjepidevalt. Linna pealt kuuls...