Naine metsast

 ehk väikene hingemaa... Oli nagu tavapärane pühapäev, kogudus, rõõm, jumalateenistus. Pidanuks olema teenistusejärgset osadust, pärastisi toimetamisi... Urbepäeva me ei pea, pajuoksad toas oleksid küll kangesti armsad, aga atsih... Ja siis, päris teenistuse lõpus tuli info... Et ühe poja parim sõber, üks meie pöialpoistest (kasvunõue on diskrimineerimine, igaks juhuks kummardab ta viisakalt kõigile ustele) on ootamatu jubeda terviserikkega haiglas. Nime öeldi nii vaikselt, et lapsed esimese hooga ei taibanudki. Mina sain esimesed ehmatusepisarad ära pühkida, natuke infot koguda ja juba väheke targemana pojale rääkima minna. Segadus, kohkumine. Telefonikõne haigestunu murest murtud emale, veel infot... et vaat see korpus, osakond too. Arstid ütlevad, et tuttavad hääled on taastumiseks igati head, külastatagu. Isiklik rekord jõusaalis oli tulnud üüratu hinnaga. Kulgesime lastega kliinikumi, üks sõber liitus veel. Lapsed õigest uksest sisse, vanemad ukse taha ootama.  Läks aega....

 Oeh, pole jälle väga ammu midagi kirja pannud.  Michael Crichton "Järgmiseks". Crichtoni suur häda on hüplikkus. Õudselt raske on järge pidada ja aru saada, mis tegelase vaatenurgast parajasti räägitakse. Muidu on päris kena geeniulme.  Monika Hunnius "Minu onu Hermann" - imeline. Ajalooline Liivimaa ja sama ajalooline Eestimaa kunagi 19. sajandi teises pooles. Soovitan väga.  Cressida Cowell "Olid kord võlurid". Ma olen selle raamatu jaoks umbes täpselt nelikümmend aastat liiga vana, ei suutnud jälgida. Varateismelisele isegi pakuks lugeda.  Eoin Colfer "Artemis Fowl". Umbes sama.  Arthur C. Clarke "Comarre'i lõvi". Sama... Ernest Cline "Valmistub esimene mängija". Suurepärane. Teema ja ülesehitus ei peaks minusugust tädi üldse köitma, aga oli haarav, huvitav ja nii edasi. Eks asi on selles, et lisaks seiklustele oli palju tähelepanu ka tegelaste isiksustel. Inimesteulme võib minu puhul olla vist ükskõik mis kastmes... K...

 Ma olen vait, sest pole suurt mitte millestki rääkida.  Noh... kuri olin siin vahepeal, sest Keskmist ei lubatud Eesti meistrivõistlustele. Ehkki tema võistlusvorm ei ole hetkel medalivääriline, võiks seal väeosas ikka nii palju korda olla, et saaks sedasorti sündmuste puhul vastu tulla. Oleks siis keegi, kellega probleeme on.  Noorim võistles. Teised lasid 60 noolt, Noorim tehnilise rikka ja mälulünga tõttu (läks meelest, kuidas rikkeolukorras käituda) 58. Ikkagi hõbe... Kahe ärajäänud noolega poleks siiski kulda saanud, seekordne meister oli väga heas meistrivormis.  Kuni Noorim võistlema asus ja Mees Kuurortlinnas oma isa vaatamas käis, jalutasin mina koos ühe tuttavaga Viljandis koera ja jõin hiljem ikka selle tuttavaga Rohelises Majas kohvi. On selline... kunagine õpilane, siis kogudusekaaslane, siis Keskmise pühapäevakooliõpetaja, siis liikus eluga Viljandisse ja sinna jäi pidama, noorte inimeste asi.  Siis toimus väike vangerdus ehk nüüd sõidame jälle Mo...

Selle sõna kõige otsesemas mõttes. Lumi on suuremalt jaolt sulanud ja tekitanud pori (nagu külm kakao*). Kummikud libisevad, aga mõni sentimeeter sügevamal on maapind veel täiesti jääs.  Sellegipoolest olen kabuõnnelik, et on soe, päikeseline ja lumetu ilm. Lumikellukesed kasvavad vapralt õitsemisvalmis ja olen saanud juba mitu päeva teha aiatöid - ühel päeval likvideerisin kibuvitsavõsa Noorima akna all, kahel päeval hekseldasin hagusid, mida sel aastal on väga palju. Tuleb väga suures koguses oksamultši, aga küllap läheb see kõik tarbeks.  Palju ja hooga ei saa teha, sest esiteks on füüsiline vorm ikka veel vormitu ja teiseks on iga päev küsimus, kas olen haige või mitte. Viiruste aeg, noh. Kui saab valida, valin tervena käitumise, sest ebamäärase enesetundepoputamisest ei tundu ka mitte mingit kasu tõusvat.  *** Panin peitu mõned sissekanded, sest... Ehkki nädal tagasi kolis üks väga probleemne, mitte-euroopa rahvusest üürnik välja, pole probleemid temaga lõppenud. Õpp...

Tööl tuli katusasutuse töötajaga jutuks, mis maksab turvakodu toidupäev ja mis rahaga ma kodus arvestan. Kuidas sa seda teed, küsis ta suurisilmi.  Ritsik jällegi tituleeris mind oma Rohepöörduja-lehel säästukuningannaks.  Tegelikult on nii, et soovitud toiduodavust ma ikkagi ei saavuta või saavutan harva ja ideaalini on pikk tee minna. Aga kes tahab üldiselt toidupoes kokku hoida, siis palun, järgnev on see, mida mina teen. Olen seda varem ka kirjutanud, aga äkki mõni ei mäleta. Arvestame palun, et ma räägin praegu ainult täiesti tavalisest inimestetoidust, ainsad tegelikud piirangud on meil kaeravabadus (sest mina olen allergiline) ja poegade valgu- ja rauavajadus, sest ühel on hirmsasti sporti ja teisel aneemiakalduvus. Muud valikud on pirtsutamise küsimus, nt kuna Mehele ei meeldi mitte ühegi kala maitse, siis kala on meil kodus üliharv nähtus. Samuti ei propageeri ma tegelikult amneesiat.  unusta aated. Kui eelarve on piiratud ja pere vajab toitmist, pole tähtis, mis...