Laulu sisse panek

 Vanas blogis kirjutasin kunagi, kui ebameeldiv on müügimeeste ja -naiste helistamine ja kuidas neist mitte kellelgi ei paista olevat perekonnanime. Jäin diskreetseks. Nüüd aitab, enam diskreetne ei ole.

Täna helistas mulle meeldiva hääle ja selge diktsiooniga Annaliisa firmast, mille nimi võis olla Helveetsia... aga võis ka mitte olla. Perekonnanime oli ta ilmselt kuhugi ära kaotanud. Me ei vestelnud pikalt. 

Mitmesegastel asjaoludel vahetasin vihaseid kirju firmaga Norstat (minu süü olevat, et loen ja vastan küsitlustele liiga kiiresti, nii kiiresti ei saavat vastata...), mille esindaja Tauri* keeldus oma perekonnanime avaldamast, ehkki ma sellele puudujäägile tähelepanu juhtisin. Perekonnanimeta Tauri tundus olevat ka ilma põhihariduseta, sest ühes põimlauses puudus vähemalt neli lihtsat koma... Hm, üks mu lemmiktädi tütardest, diplomeeritud sotsioloog K. on seal juhtkonnas... Võtan teemaks. 

Saksa töötajate-teenindajate komme ennast ainult perekonnanime pidi tutvustada, et mina olen Frau Pickhardt ja tema seal on Herr Weber, on küll rangevõitu, aga no tõepoolest... Ime, et Norstati-Tauri (nagu Farmi-Gabriel jne) ei alustanud kirju sõnadega "Hea Reet" ega jätkanud süüdimatult sinatades. 

Kui mulle järgmisel korral mõni ilma perekonnanimeta müügiinimene helistab, jätan firmanime meelde ja kaeban otse ülemustele. Kuna ei mina ega mitte keegi minu sugulastest-tuttavatest ei ole seotud viisaka käitumise koolitajatega, võin ma rahulikult selle teemaga tegeleda, kuni müügiinimesed taas viisakaks muutuvad või minu number kõigi telefoni teel müüvate firmade musta nimekirja satub. 

Igatahes kaotab lugupidamisväärilisuses iga firma, mille esindajatele pole perekonnanimesidki antud...

______

*ja ausõna, koolis, kus ma pikalt töötasin, oli Tauri sama kaaluga nimi nagu Kevin...