Abielust ja lastest
Aeg-ajalt kirjutab leht Eesti kahanevast sündide arvust. Sageli on need artiklid mõistlikud, aga sama leht kirjutab ka selle või teise staarikese untsuläinud suhtest või uuest armastusest, viimastest tihtipeale mõnenädalase või -kuise vahega. Ma siin kirjutan omaette, lehte ei trügi.
Pühapäeval rääkisin natuke meie koguduse kõige noorema kihlapaariga. Olin kunagi ammu nende mõlema juunioridetunni õpetaja ja muidu oleme ka kokku puutunud, ega meil ju nii palju rahvast ka ei ole. Noormees on nüüd meie Noorima vanem kolleegi gümnaasiumis ja tütarlaps meie hambaarsti pisike õde. Tulevaastaks plaanitud abiellumise ajal saavad nad olema 19 ja 20. Muuhulgas küsisin, mida kevadel kooli lõpetanud neiu edasi teeb, plaanide vahele rääkis ta ka oma riigieksamite väga headest tulemustest... ja sel hetkel säras noormees uhkusest nii, et ruum läks kohe valgemaks.
Vend Professor (või peaks tema hiljutise staatusemuutuse tõttu edaspidi nimetama Vend Emeriitprofessoriks?), kes on lutsumaja peremehe järel teine kõige targem mees üldse, märkis jällegi mõne nädala eest, et abielu on Jumala parim leiutis. Küllap tema juba teab.
Aga 45 aastat tagasi või umbes nii elasid Viljandi kõige väiksemas majas mu isapoolse vanaema õde tädi Ellen ja onu Juhan, kes ei olnud abielus, sest oli mingi poliitiline asi või... Tädi Ellen oli imetore, onu Juhan natuke vähem, sest talle meeldis väikese iseteadliku tüdruku iseteadlikkust kahtluse alla seada. Ja ma praegu guugedasin... sellel fotol võib olla Ellen (vasakul) koos minu vanaema Selmaga, ajastu, vanus, asukoht ja näojooned klapivad, tellija nimi ka. :) Igatahes elasid nad onu Juhaniga elu lõpuni ilusasti ja arukalt. Ilmselt just sellepärast on minu pea sees olemas mõiste "elukestev kooselu", sest ehkki abielu on kõige õigem paarisuhte vorm, võib inimestel olla mingeid põhjusi, miks abielu ei saa vormistada, aga samas on olemas nii ühine leivakapp kui pesumasin, selge soov elu lõpuni koos püsida ja arusaamine, et ollakse "meie".
Ühiskonna meelsus ja riiklik poliitika ei soosi abiellumist ja lastesaamist kohe kuidagimoodi. Üks kõige abieluvaenulikumaid tegusid, mis mul praegu pähe tuleb, oli abikaasade ühise tuludeklaratsiooni võimaluse äralõpetamine. Pankades ja mujalgi kaagutatakse (teisiti ei saa seda nimetada) juba ammu, et vara ja raha peavad olema lahus... Minge puu otsa, ausalt. "Meie" olemise juurde kuulub elementaarselt, et kogu elu ainelist ja korralduslikku poolt veetakse ühiselt, sealhulgas kantakse teineteise rahalisi koormaid (kui neid on) ja palgad pannakse ikkagi samasse katlasse, kust siis kokkulepete kohaselt võtta. Või noh... kellel teil miski liising või kodulaen on... Kui on kokkulepe, et abikaasa palgast läheb laenumakse ja abikaasal on mingi ootamatu-üüratu rahaline auk, firma läks pankrotti või mis... kas te tõepoolest ütlete, et vaata ise, see on sinu rahaline auk, mina lähen ikka juuksurisse ja kolleegidega restorani ja ostan disainerikingad, ma ei pea sind laenumakse jaoks toetama...? Kui jah, siis minge palun jooksuga perenõustaja juurde, teil on midagi väga pahasti.
No ja see lastetoetuste ja perevaenulikkuse asi, millest saaks väga pikalt heietada... aga rahast ja regionaalpoliitikast palju hullem on ühiskondlik seisukoht, et lastesaamine on ainult naiste asi, naise eneseteostus peab kogu elu jooksul olema karrrrjäärrris ja kui juba abielluda, siis alla Hollywoodi tasemel pulmadeta pole mingit mõtet.
Olen tööalaselt rohkem kui natuke kokku puutunud naistega, kes on saanud lapsed teadlikult üksi või ka abielus olles rääkinud "minu lastest". Ja vabandage, psühholoogi juurde ei satu üldiselt inimesed, kelle elus on kõik korras. Lastesaamine on ühisprojekt, ütles Meremehe Naine esimest last oodates ja vedas Meremehe sünnitusele kaasa. Pärast esimest ühisprojekti tuli neli tükki veel ja minu teada on nad kõik väga hästi õnnestunud ja abielu kestab... sest muuhulgas on neil selge arusaamine, et ka lastekasvatamine on ühisprojekt ja ainult. (MM suust pole ma iial kuulnud väljendit "minu lapsed", nemad Meremehega on ikka "meie").
Muidugi, naine paneb lapseootuse ja sünnitusega kaalule oma elu ja tervise, isegi tänapäeva võimaluste juures, pluss on naine see, kelle õlul paratamatult pool aastat või rohkem beebihooldust - sest ainult emme lõhnab õigesti ja issil pole parimat piima kusagilt võtta, mis teha. Aga - miks serveerida seda kui ohverdust? Lapse esimeste elukuude kaasaelamine on privileeg, mitte koorem, ja kui privileeg siiski liiga koormavaks läheb, siis peaks hoolitsema ja toetama noor isa, perekonna võrgustik ja kui kedagi muud ei ole, siis ühiskond. JA ühiskonna asi peaks olema toetada noorte meeste kasvamist pühendunud isadeks. Noorimal on kohe kümnenda klassi alguses perekonnaõpetus, loodetavasti räägitakse ka sellest, et mehe asi lastesaamisel ei ole ainult mõni minut lusti, vaid eluaegne pühendumine.
Veel oleks ühiskonna asi õpetada vähenõudlikkust ja leplikkust. "Mina tahan, et kõik oleks perfektne!*" on õudne, kuid eakohane teade paduteismeliselt, pereloomise-ikka jõudes on vaja oskust perfektsuse-ootustest loobuda. Muidugi on igaühel õigus soovida ilusat kodu või unistuste tööd, aga paraku on loomulik, et kusagilt markeri kättesaanud kaheaastane hm, mõjutab kodu esteetikat omal moel (ühe tuttava vanem tütar, valge diivan ja ema pisarad nühkides... olla paarkümmend aastat tagasi juhtunud) ja laste heaolu nimel tööst loobumine võib olla vajalik. Või tuleb leida mingi lahendus, kuidas lapsed ära hoida, kuni lapsevanemad tööl käivad - ja lahendus ei peaks olema suur lasteaiarühm päris pisikeste jaoks.
Ma ei tea, kas meie oleksime julgenud kolme last saada, kui meil ei oleks olnud võrgustikku, laenuvaba kodu ja selget veendumust raskustest koos läbi tulla... ja vanematekodudest sisse imbunud teadmist, et abielu on igaveseks. Meil lihtsalt vedas kohutavalt. Muide, ei mina ega Mees ei ole kristlikust perest ja Mehe vanavanemad olid lausa lahutatud... aga kadunud ämm oma abiellu lahutuse-pärandit kaasa ei võtnud. Lingitud artikli viimane lõik annab lootust ka neile, kellel on lahutused läbi mitme põlvkonna**, ehkki, jah, inimesed peavad ise tahtma ja pingutama.
Kunagi kirjutasin vanasse blogisse isiklikku statistikat peredest, kellel on rohkem kui kolm last. Kopeerin kokkuvõtte siia, tundub, et need asjad ei ole palju muutunud.
- kõik paarid on abiellunud allakolmekümneselt, kõik pereemad on abiellumise ajal olnud nooremad kui 26 (ma ei tea oma sõprade täpseid vanuseid, vabandage) ... nüüd tuli üks pere veel meelde, neli samast soost last, kehtivad kõik punktid, mis teistel kuuelgi
- esimesed vähemalt kaks last on sündinud enne, kui pereema sai 30;
- kõik abielud püsivad. Muidugi on ka neil raskeid päevi, aga raskete hetkedega püütakse tööd teha ja tundub, et töö on tulemusrikas. Raskete hetkede üle avalikult ei kurdeta;
- kõigis peredes on lapsed saanud kolmanda sünnipäevani kasvada peamiselt kodus, hoiuskäimised on pigem erandiks kui reegliks, vanemad on oma töö- ja karjääriasjad vajadust mööda ümber sättinud;
- ükski pere ei ole püstirikas, aga majandatakse väga mõistlikult;
- kõik pered elavad majas, mitte korteris - on natuke kuni palju ruumi ja oma-tuba-oma-luba, mis arvatavasti on tähtsamgi kui ruutmeetrite arv;
- kõigis peredes on vähemalt üks vanem kõrgharidusega, jällegi, ma pole sõpradelt diplomite esitamist nõudnud;
- kõigil peredel on olemas vähemalt üks komplekt vanavanemaid, head suhted sugulaste ja sõpradega, tähendab, toetav võrgustik.
*tsitaadi autor K. R. meie köögilaua taga üle-eelmisel suvel, sõbrad teavad küll...
**on ju neidki, ka meie suguvõsas...
***üleilmselt on rahvast vist jah liiga palju, aga minu meelest on põhjamaalased kõige ilusam rahvas üldse, juba sellepärast on meid siia rohkem vaja, ja selle maa keel peaks mitte ainult laulu tuules, vaid ka läbi põlvkondade säilima, palun.
Comments
Post a Comment