Elumärk
Pole suurt midagi öelda olnud. Või võiks öelda, aga kaagutamistuju ei ole. Neil päevil olen peamiselt väsinud. Üleeile, kui meie ruumides üheksa last ringi roomas ja tatsus, arvas kolleeg, et peab mind päästma... tegelikult olin lihtsalt magamata, aga muidu eluga täiesti rahul. Magamatus jällegi on ealine iseärasus, mis loodetavasti läheb kunagi üle ka - ja kui ma mõnel ööl ärkangi lootusetult vara, eks ma siis mõnel muul ööl magan jällegi kauem. Üllatuslikult mõjuvad ka tööalased liigutused trennina. Kükki-püsti-põlvili, kaheaastane hantel sülle, maha, istuma-püsti-kõndima... Neid süllevõtmisi pole enamasti väga palju tarvis, kaasasolevad vanemad tegelevad tegelikult kõigega ise, aga paar tükki tuleb parema päeva jooksul ikka. Väike laps süles on midagi väga ilusat ja nauditavat. Omal ju enam ei ole... ja veel ei ole. Mehe tööasjad paistavad ka natukehaaval edenevat. Eile oli tal võimalus HEV-andeka algklassilapsega rääkida lõpmatutest dimensioonidest ja kogeda,...