Elumärk

 Pole suurt midagi öelda olnud. Või võiks öelda, aga kaagutamistuju ei ole. 

Neil päevil olen peamiselt väsinud. Üleeile, kui meie ruumides üheksa last ringi roomas ja tatsus, arvas kolleeg, et peab mind päästma... tegelikult olin lihtsalt magamata, aga muidu eluga täiesti rahul. Magamatus jällegi on ealine iseärasus, mis loodetavasti läheb kunagi üle ka - ja kui ma mõnel ööl ärkangi lootusetult vara, eks ma siis mõnel muul ööl magan jällegi kauem. 

Üllatuslikult mõjuvad ka tööalased liigutused trennina. Kükki-püsti-põlvili, kaheaastane hantel sülle, maha, istuma-püsti-kõndima... Neid süllevõtmisi pole enamasti väga palju tarvis, kaasasolevad vanemad tegelevad tegelikult kõigega ise, aga paar tükki tuleb parema päeva jooksul ikka. Väike laps süles on midagi väga ilusat ja nauditavat. Omal ju enam ei ole... ja veel ei ole. 

Mehe tööasjad paistavad ka natukehaaval edenevat. Eile oli tal võimalus HEV-andeka algklassilapsega rääkida lõpmatutest dimensioonidest ja kogeda, et sama laps naksas ilusti läbi ka Mehe lemmiknalja - kuidas saab nii, et üks pluss üks on ikka üks? Vaadake, kui te hakkate liivahunnikuid kokku kallama, siis... Ehk kuidas näidata, et lisaks arvutusoskusele on mõtlemisoskust ka vaja. Küülikute ja kasside puhul on üks pluss üks aasta jooksul umbes nagu lõpmatus... Igatahes oli laps järeletulnud lapsevanemale esimese asjana hõisanud, et õpetaja tegi nalja (lisaks andekusele on lapsel vajadus saada õpetaja poolt koduteele saadetud).

Minu tööl on akna taha siginenud lillekast tuules viiplevate võõrasemadega. Eile märkasid seda kaks kohe-kohe kaheaastaseks saavat tüdrukukest: "Oo! Lilled! Ilus!" Natuke noorem noormees märkis lakooniliselt: "Ö!" ja liikus edasi mänguköögi ja tööpingi poole. Üks vanem härra (kohe kolm aastat täis, elukogemus ja puha) aga pole mingitele lilledele üldse tähelepanu pööranud, sest vaja on sõita Kollase Autoga. Lilled, need tulevad ja lähevad, mis neist ikka. 

(Mees töötab keskmisest erilisemate lastega koolis, mina täitsa tavalistele toredatele beebi- ja väikelapseperedele mõeldud mängutoas). 

***

Koduste asjadega on nii, et... valge mees teeb palju puid. Keskmine ohkas nädalavahetusel, et meil võiks olla rohkem puid, mida maha võtta, talle nii meeldib see töö*... Noh, lisaks mahavõtmisele meeldib talle ka tükeldamine ja seda saab siin veel palju teha, sest laudatagusel puisniidul käis liiniholdus. Tähendab, meil on seal miski elektrijuhe ja selle all olid isehakanud kased. Enam ei ole, aga keegi peab need nüüd juppideks tegema ja ära lõhkuma. Mahavõtmise-puid on tegelikult veel, aga katsuks esialgu nende maas pikutavategagi hakkama saada... 

Vähemalt saime uue talve jaoks esimese puukoorma kuuri ära. Noorim märkis, et ta nüüd mõistab, miks mulle puuladumine meeldib - tulemuse nägemine on tõesti tore. 

Veel on lootus aiatöödele. Eile ostsin hulga seemneid ja ühe roniroosi, viimased on mulle alati kiusatuseks. Lisaks roosile ootab muldapistmist üks kastanipuu. Kas ta meie juures kasvama läheb ja talved üle elab, on iseküsimus, aga üldiselt mulle sobib, kui põnevate viljadega puud ja põõsad kasvavad seal, kus on nende koht - ehk minu aias. Äkki sel aastal ei võta maikuu külm pähkliõisi ära ja äkki on kiivil siiski elu sees... Äkki. 

Ühel päeval eelmisel nädalal kohtasin aias kaht konna. Kurgi pole endiselt, kardame, et nendega on midagi juhtunud. 

Tarvis oleks koristada ja süstematiseerida nii, et raamaturiiulid saaksid korda ja kuhugi ära - meie juurest alatiseks ära - saaks minu kadunud ema postkaardikogu ja... Aga kõigepealt lähen ahju segama (öösel oli -5) ja pesu riputama, ilmastikukohaselt valged rätikud.

Uuel nädalal on koolivaheaeg!

___________

*paar päeva enne ülestõusmispühi ei tee me ühtki lärmakat tööd, nii et meeldimine põhineb varasematel kogemustel, mitte sama päeva rõõmul.