Naine metsast

 ... sest eelmisel korral jäi mingi hulk üles kirjutamata ja üldse. Pealegi ei viitsi ma osaleda blogosfääri arutelus teemal "Saame kokku Tomi juures" ja kestev tuim peavalu (võtan sel nädalal apteegis aega ja nõuan endale allergiaravimi, mille esmaseks kõrvaltoimeks ei ole peavalu, sest praegu valida peavalu ja lämbumise vahel) tundub olevat küllalt hea vabandus, et mitte teha tervet hulka muid asju.  Niisiis.  Michael Crichton "Sauruste park". Loed ja mõtled, mismoodi film nii loogiline välja kukkus... Raamat on chrichtonlik segapuder, nõuab õudselt palju süvenemist, et normaalselt suudaks järge pidada.  Michael Crichton "13. sõdalane". Hmmm... Mingi viikingisaaga oli, mõnes mõttes huvitav, aga minu maitsele kaugtl liiga pornograafiline.  Blake Crouch " Geenilõks". Veel üks geeniulme, neid juhtus järjest kuidagi palju... ei jätnud erilist muljet. Tempokas ja loetav küll, jah.  Kate Foster "Neitsi". Ajalooline romaan, mõnes mõttes väga...

Ja seetõttu on Noorimat neil päevil harva kodus näha olnud. Mõnel päeval on sõbrad siit ja mõnel päeval sõbrad sealt, eile oli noortekas ja iga päev on Võrkpall, sest ehkki Noorim südame tõttu rabeleda ei tohi, on võrkpall siiski juba ammu tema lemmiksport. Noh, vibutrennis käib ta loomulikult ka.  Kodus näha on olnud Vanimat. Eelmisel nädalal oli pikendatud linnaluba ja juba kolm päeva pärast selle lõppu saabus ta jälle. Ikka on rõõm.  Keskmine on kaks nädalat olnud lõunamaal Lätis õppustel sõda mängimas. Homme sõidavad nad tagasi ja siis veel paari päeva pärast lastakse koju magama... sest õppusteaegse hea öö unetundide arv olevat olnud kolm... Ootame. Kõige tähtsam teadaanne aga on, et kolmapäevast saadik on meie kured kohal. Sel aastal oli ilmselt ka kurelennuliinidega probleeme, aga nüüd on nad täiesti olemas, hooldavad oma kinnisvara ja teavitavad ümbrust valju nokaplaginaga.  Veel oleme tegelenud puudega... ja puudega. Oksapurustamine sai tänasega siin kodus läbi -...

 Pole suurt midagi öelda olnud. Või võiks öelda, aga kaagutamistuju ei ole.  Neil päevil olen peamiselt väsinud. Üleeile, kui meie ruumides üheksa last ringi roomas ja tatsus, arvas kolleeg, et peab mind päästma... tegelikult olin lihtsalt magamata, aga muidu eluga täiesti rahul. Magamatus jällegi on ealine iseärasus, mis loodetavasti läheb kunagi üle ka - ja kui ma mõnel ööl ärkangi lootusetult vara, eks ma siis mõnel muul ööl magan jällegi kauem.  Üllatuslikult mõjuvad ka tööalased liigutused trennina. Kükki-püsti-põlvili, kaheaastane hantel sülle, maha, istuma-püsti-kõndima... Neid süllevõtmisi pole enamasti väga palju tarvis, kaasasolevad vanemad tegelevad tegelikult kõigega ise, aga paar tükki tuleb parema päeva jooksul ikka. Väike laps süles on midagi väga ilusat ja nauditavat. Omal ju enam ei ole... ja veel ei ole.  Mehe tööasjad paistavad ka natukehaaval edenevat. Eile oli tal võimalus HEV-andeka algklassilapsega rääkida lõpmatutest dimensioonidest ja kogeda,...