Esmaspäeva hommikul... Ja raamatuid.

 Aga te võite muidugi südamerahus teisipäeval lugeda. :P

Nojah, ma siin nüüd kirjutan nii, nagu tahan. Vahepeal on juhtunud ka. 

Antidepressantide kiituseks võib öelda, et 1. ma magan nüüd öösiti väga normaalselt võrreldes viimase 5-6 aastaga ja 2. ka kõige hullemate puberteedi-ilmingute peale väljun endast ainult lubatud mõõtudes. Viimane võib olla ka esimese tulemus, kesse teab. Kolmas pluss on, et mõni lastest on natuke ehmunud ja püüab vist vähem pubekas olla kui varem. Eks nad ju kõik teavad, et mõnel juhul on depressioon ka surmav haigus. Küll aga on plaan umbes nädala pärast perearstiga kohtudes teda veenda, et ravimiannust suurendada ma praegu ei soovi (esimesel selleteemalisel kokkusaamisel ta rääkis, et tavapäraselt doosi tasapisi suurendatakse). 

Eelmisel nädalal võttis mind juuni lõpuni tööle üks riigi suurimaid tööandjaid üldse. Kogu see protsess oli pikk ja segane ja ega keegi päris täpselt ei tea, kas mind seal üldse vaja on... aga noh, see poolteist kuud ongi pilootprojekt. Kõigepealt saadeti sisselogimisinfo valele aadressile ja ma ei saanud seda asja ise muuta... täna olen veetnud viljatuid minuteid süsteemist arusaamiseks. Kui Mees õhtul koju jõuab, siis seletab, minu tunde järgi on tegu vägagi kasutajavaenuliku lahendusega (nagu tudengipõlveski). Süsteem nõudis QR-koodi kasutamist ja maeitea, mida veel... Mille alusel nad arvavad, et inimesel nutitelefon on? Oeh... Tööleping täna vist veel ei kehti, nii et mul on aega veel...

Veel jõudsime eelmisel nädalal nii väga rahvarohkele ärasaatmisele kui võistlustele. Ärasaatmisel oli lahkunu jaoks korporatsiooni auvahtkond ja palju rahvast kõikvõimalikes vanustes. On täiesti arusaamatu, kuidas saab inimene minna taevakoju vanuses, mida peetakse umbes eluraja pooleks teeks... Isegi Sõbranna, kes lahkunut vähe kohanud, olevat öelnud, et tulevikus jääb kirikus puudu selle inimese naeratamisest... rääkimata siis päris lähedastest, kelle kurvastust ja igatsust on ilmselt võimatu lõpuni mõista. 

Võistlustelt sai Keskmine hõbedase karika, Noorim seekord mitte midagi. No juhtub. Kohalikud sääsed olid seekord eriti verehimulised, oleme kõik tähnilisseks hammustatud. 

Kodusel rindel sai veel verd loovutatud, sest kihulased ei hooli päikesest ega soojast ilmast... aga kasvuhoonel on nüüd katus peal ja mu tomatid kenasti mullas. Meid õnnistati ka lühiajalise, aga tiheda vihmasajuga, nii et Linnast äratoodud veetünnid kogusid tuulekoja nurkade alt kumbki ämbritäie vett - ja meil muide ei ole vihmaveerenne, kujutage ette, kui saaks terve katuseservajagu kastmisvett... Eelmise suve kaevukuivamise-kogemus suunab vihmavett koguma. Eks ma nüüd varsti õue minnes näen, kas need tünnid vett ka peavad, on teised 40+ aastat vanad...

Lugesin ka. 

Kerstin Gier "Rubiinpunane" ja "Safiirsinine". Gier on naisteromaanide autorina väga vaimukas, õnneks jätkub seda näpuotsaga ka tema noortefantaasiatesse. Muidu, hm... "Harry Potter" kohtub "Videviku" ja "Ajaränduri naisega". Mitte kuigi originaalne, aga tore oleks lugeda ka kolmandat osa - et kuidas see autor kõik otsad lõpuks kokku viib. 

Albert Kivikas "Nimed marmortahvlil". Peaks vist piinlik olema, et ma pole seda teost varem lugenud. Mnjah. Ega Vabadussõjale eelnenust ja sõjast endast ju palju räägitud ei ole, vähemalt mitte meie põlvkonnale. Et tol ajal täiesti korralikud ja haritud noored kommunismi poole kaldusid, oli minu jaoks šokeeriv. Et sõda suuremalt jaolt üks suur edasi-tagasi jooksmine oli, ei olnud - küllap see päris sõjas ka tänapäeval niimoodi käibki. 

Simon Brett "Kondid küünis". Agathachristielik kriminull, kusagil Inglismaa külakeses. Omal moel muhe. 

Stephen King "Joyland". Minu jaoks üks nõrgemaid Kinge, liiga palju noore mehe eneseotsinguid ja liiga vähe... kõike muud. 

Robert Bryndza "Külm veri". Ehkki tegevus toimub Londonis, on sündmused ja uurijad nagu mõnes Rootsi kriminullist välja astunud. Samamoodi on uurija eluga ummikus ja sama võikad on mõrvad.

Gia Cribbs "Sloane Sullivani kadumine". Köitvalt kirjutatud, aga ma ei tea, kas ka realistlik. 

Ulmeguru ulmesari "Minu isa luulud". Igati asjakohane antoloogia, mis sobiks tõelise ulmefänni riiulisse... minul ei tule praegu ükski lugu meeldegi... aga lugeda oli tore. 


Nüüd on tarvis tuvastada tünnide veepidavus ja kasta tomatid. Riputada pesu. Istutada kõrvitsa- ja zucchinitaimed. Tühjendada eile õhtul koristamas käinud Karlheinzi kõht. Sööta selle kõige käigus kihulasi. Tegeleda kangatööga. Katsetada kohupiima valmistamist (vaatan läbi vanu ajakirju ja ühes "Kodukirjas" oli õpetus). Küpsetada kohupiimast ülejääva sidrunikoorega üks sidruni-biskviitkook. - midagi taolist, aga ilma vahukoorekreemita. Olla muidu ka tegus. Päike paistab, see on õnn ja rõõm. 

Comments

Popular posts from this blog

Muid mõtteid

Kuna on ju teisipäev

Kolmapäeva hommikupoole