Kus laulavad tsikaadid

Me käisime korraks ära. Kaasas kaks oma ja üks laenatud laps (Jaanipäevatalulaps soovis tulla, Vanim jäi täiskasvanuelu nautima), Monsieur Picasso ja nagu selgus, igasugune ilm. 

Ilma kohta võib öelda, et läbi sellise tormi nagu Leedus mineku ajal ja sellise udu nagu samas piirkonnas tagasi tulles pole Mees veel sõitnud. Eriti kui mõelda nende kestvusele. Vesiliug ja olematu nähtavus. Itaalias jällegi oli ilmal kerge palavik, kuni 38 kraadi varjus. Külaliskorterite aknaluuke ei saanud lahti teha, sest palav... Kliimaseade huugas kah ööd läbi, sest palav. Vooditesse tekke ei antud ja ega nendega olekski midagi teha olnud, sest palav. 

Juuli lõpus - augusti alguses on AirBnB külaliskortereid saada küll, iseasi, kas omanikud ka mõistlikud on. Mõned ei olnud, urr. - mis sa siis hoiad päevi vabadena, kui ei taha korterit välja üürida... Lõpuks kirjutasin igaühele personaalselt enne broneerimist, kas korter on ikka saadaval. Ei saanud päris sinna ja nii kauaks, kui tahtsime, aga kogesime ka kõige toredamat võõrustajat üleüldse, kui Itaaliasse satute, minge Cremona külje alla Vescovato külasse, seal on roosa maja omanik Fausta imetore ja - uskumatu - räägib inglise keelt. 

Itaalia kiirteemaks pole midagi nii hullu, nagu räägitakse. Samuti ei ole hinnad ei tanklates ega toidupoes midagi nii hullu, nagu räägitakse. Pitsa on odavam ja parem kui Eestis, vähemalt Cremona linnas Albergo Duomo restoranis. Toomkirik sealsamas on ka päris võimas, kahjuks sisse ei lastud... aga kiriku ees platsil tantsis üksi üks vana mees. Küll aga on restoranides halb komme anda süüa ainult teatud aegadel - teismelised on iginäljased ja ehkki me justnagu teadsime ka, et itaalia söögiajad on väga selgelt paigas, saime siiski üllatuse osaliseks ja seetõttu läksime ühel päeval kiirtoidukohta (aga isegi mäkdoonaldsi toit on seal parem kui meil). Ja veel on restoranides keskajast pärit komme võtta eraldi kohatasu ehk coperto't. Seda me ei teadnud, aga nojah, kohalikud tavad on kohalikud tavad. Õnneks polnud see ka väga suur. 

Üllatav oli, et itaallased arrrrrmastavad ringteid. Need olid meie teele jäänutena kahte sorti - kas oli maha visatud purgikaas - paremal juhul hularõngas - ja kõik tegid selle ümber viisakat kaart, või siis jällegi mahtunuks ringtee keskele ära väiksemat sorti külake. Tõsiselt. Ühe hiiglasliku ringtee sees oligi päris korralik talu koos kõrvalhoonete ja põlluga. 

Veneetsiasse saab iseenesest imelihtsalt. Pargi auto kohe raudteejaama kõrvale parkimismajja. Mine jaamahoonesse sisse, paremal on piletimüük ja turistide nõustamine. Teenindajad räägivad ilusat inglise keelt. Osta edasi-tagasi piletid (meil oli kaks täiskasvanut ja kolm õpilast, edasi-tagasi 15 eurot). Leia ekraanilt kohalik rong ja sobiv perroon, rong on tähisega "REG" ehk regionaalne. Ronge läheb iga natukese aja tagant. Mine rongi peale, astu lõpp-peatuses maha, jaamahoonest väljudes oledki Canal Grande ääres. Ärasaamine on natuke keerulisem, tuleb tuvastada, milline väljuv rong seal Mestre raudteejaamas peatub, kuhu sa auto jätsid... aga kohalikud rongid ikka peatuvad, jah. 

Veneetsiasse võib iseenesest minna ka keset suve. Kohe raudteejaama juures müüvad tumedanahalised mehed 5 eurot maksvaid kaabusid (kui siiani pole kaabut vaja olnud) ja kogu turistide mass hajub linna peale ära, ainult Püha Markuse väljak ja miski paik enne seda... Rialto sild äkki? on rahvast täis. Mujal võib olla lausa unise, väljasurnud olekuga tänavakesi ja kanaliäärseid. Kusagil suurema rahvahulgaga paiga juures on ka joogiveega kaev, kus saab veepudeleid täita (meil panid poisid suure veepudeli ööseks sügavkülma, aga sealt olime jäävee tolleks hetkeks ümbert ära imenud, kaevukraanist saime vett juurde). Kõhuhädasid meil sellest veest keegi ei saanud. Küll aga peaks Veneetsiasse minema turismihooajast väljaspool koos lastega, kes on parajasti peamiselt 7-12-aastased. Ja enne tuleb muidugi lugeda raamatut "Varaste isand", mida meie poisid kahjuks enam eriti ei mäletanud, aga tänu millele oli minul küll hästi paju äratundmisrõõmu. Miks just selles eas lapsed - sest need naudivad kindlasti kõige rohkem väikesi kitsaid tänavaid (lausa salakäigu moodi), ootamatuid sillakesi ja põlvini vees seisvaid maju. 

Veel võib Veneetsias osta merevetikajäätist, ilus sinine on, spirulina oli vist nimi. Maitseb paremini kui võiks vetikatelt oodata. 

Itaalias üldiselt peaks vist ostma puuvilja turult. Meie sinna kahjuks ei sattunud, käisime supermarketites. Esimesel Saksamaa-hommikul panin juba siitpoolt Alpe ostetud nektariinid lauale, üks lastest maitses ja küsis kõvera näoga, mis asi see peaks olema. Täitsa tavaline paljureisinud, aga küps nektariin oli... "Itaalia rikkus mu standardid ära," arvas laps. On küll jah parem puuvili seal lõunamaal. Samuti rikuti ära meie oliivistandardid, pean vist meie poodidest ka otsima itaaliapäraseid, väga häid oliive. 

Veel fragmente... kohaliku kombe järgi viib kahepereelamutes teise korruse korterisse välistrepp. Kohe Vahemere-äärse tee ääres Veneetsia ja Jesolo vahel on nii palju mahajäetud maju, et mul hakkas fantaasia tööle... (me oleme juba ühe mahajäetud lobudiku Majaks ehitanud, aitab vast kah, pealegi on sealtmaa bürokraatia kindlasti õudne, aga kui saaks aias kasvatada viigipuud ja oliivi ja ahhhhh...). Põhja-Itaalia on hämmastavalt puhas. Vahemeri on hämmastavalt soe. Igal pool õitsevad oleandrid, nende kohta küsis üks laps, kas see ongi see... Olliwander? Külakirikute kellad löövad täistunde. Üleüldiselt on ülinunnu! 

Tsikaadid... laulavad. Mõnes kohas üks, mõnes kohas koor. Koori puhul on märgata mitmehäälsust, igal tsikaadil on erinev rütm. Päeval, mil lapsed Gardalandis olid (seal on veebilehel eksitav info, koha pealt ostetav pilet maksab 56 eurot, mitte 50... aga mõttekas on minna palaval päeval hommikupoole, siis on vähem rahvast, õhtupilet on odavam, kuskil kella poole seitsmest alates oli järsku kohutavalt palju inimesi, rääkis Keskmine), jalutasime meie Fausta soovitatud Lazise'i linnakeses ja ühes unises põiktänavas laulis müüri peal luuderohu sees eriti hea häälega tsikaad. Läksime lähemale... meie teda ei näinud, tema meid arvatavasti küll, jäi kohmetult vait. Edasi laulis alles siis, kui me olime viis meetrit edasi kõndinud. 

Raskusi oli kassidega. Ilmselt eelistavad ka lõunamaa kassid palava ilmaga toasolemist. Ühel õhtul kohtasime küll Noorimaga küla vahel jalutades ühes aias punast kassi, aga minu sõnavara ("Gatto rosso... oh sai ilus gatto rosso...") ei olnud ilmselt piisav, kass vaatas meid armulikult, kuid ükskõikselt. Koeri oli küll ohtralt, eriti õhtuti pidasid nad vajalikuks oma väravate taga jalutavate turistide suunas lärmata ja minu märkus "piano-piano" ei mõjunud millegipärast. 

Gardalandist ja Lazisest veel. Kui tahta lapsed Gardalandi lihtsalt maha panna, tuleb ignoreerida parkimisplatsile juhatavaid silte (päev parklas maksab 7 eurot) ja sõita julmalt väravasse. Kuni üks vanem lastele pileteid ostab, ootab teine vanem autos värava ees platsil. Pärast saab natuke kurnatud, iiveldava ja rahuloleva seltskonna samast kohast kätte. Lazise on imeilus linnake Garda järve ääres. Parkimine Viale Roma tänava ääres maksab 2 eurot tund (kui ma õigesti mäletan), ja selle tänava otsast vasakule jäävad avalik tasuta kemps (see on kõikjal väga tähtis) ja kohalik supelrand. Rand on kivine, suplejad hoiavad põhjusega muulidest eemale, pole tarvis eestlaslikult privaatsust otsida, lööte varbad ära... aga seal on suur seltskond inimsõbralikke luikesid ja saksa turiste (meid adopteeris natukeseks sõbralik seltskond Müncheni koorilauljaid, sakslased on alati vaimustuses, kui keegi nende keelt räägib), muidu on ka kena ujumas käia. Viale Roma otsast vasakule jääb jällegi kesklinnaosa tsikaadide, miljoni suveniiripoe ja väga mõnusate jäätisekohvikutega. 

Minge Itaaliasse, seal on hea.