Isetekitamise seletus
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama faktist, et minu isa ja vanaisa kandsid ainult viigipükse või tööpükse. Isa puhul (bloginimega Vanaisa, see, kes jaanuaris suri) kujunesid tööpüksteks tõesti teksapüksid, aga ta oli oma äiast ka ligi kolmkümmend aastat noorem ja elas tegusa pensionäri elu jupi maad hilisemal ajal.
Kui mu vanaema Mahtit mingil talvisel hetkel kiirabiautosse tõsteti ja tema öösärgi alt paljad sääred välkusid, oli keegi meedikutest soovitanud ometi dressipüksid jalga panna. Järgnes perekondlik hämming, sest majas polnud ainsatki taolist eset. Mina olin jälgist koolikehalisest tuttava arsti abil juba vabanenud ja oma viimastest dressipükstest välja kasvanud - isegi kui need oleks alles olnud, oli mu vanaema sama kerajas kui mina olin vilajas...
Mina ja meie pere teised naisterahvad kandsime kodus kleite ja seelikuid. Kittelkleite ka, aga need olid ikkagi kenamat sorti, nii kena, kui nõukogudeaegne kaubandus võimaldas. Minu ema hakkas püksikandjaks kunagi käesoleva sajandi alguses, Inglismaal Tädi Helgi mahitusel... ja edaspidi kandis tõesti üsna sageli viigipükse või nendega sarnaseid asju. Ajastul, kui mitte midagi saada ei olnud - ja meil ei olnud tutavaid müüjaid mujal kui raamatupoes -, oli meil õmbleja, tänava lõpus elanud Tädi Selma. Selma õmbles peamiselt linnariideid, aga ka mõned kodusemad rõivad. Kleidiproovis käimine oli minu lapsepõlve normaalsus.
Üheksakümnendatel tekkis teatud ühiskonnakihis dresside kandmise komme. Ja suurte logode armastamine komme. Eks flirtisime meiegi (ehk siis mina ja mõned tolleaegsed sõbrannad) logodega dressides poistega, sest ei osanud siis veel taibata... aga peamiselt suhtlesime ikkagi tudengitega, kellel oli mõistust palju rohkem kui raha - vastupidiselt neile teistele, kellest nii mõnigi veetis osa elust kinnises asutuses või lausa sai õnnetul kombel otsa, enne kui kolmekümneseks elas. Oli selline aeg.
Siis läksin ma tööle Magalarajooni piirkonnakooli. Jäi silma üks professorite poeg, kelle riietus ja käitumine olid alati viisakad, ei midagi erilist, aga just sellel hetkel muutus rõhutatud labasus, lohakas riietumine (sealhulgas igapäevased dressid) ja muidurumalus kuidagi eriti massilisteks... ja tolle ontliku poisi ema ütles, kui ma poega kiitsin, et noh, kodus nad söövad ka noa ja kahvliga... Panin kõrva taha. Meil süüakse laste titapõlvest peale noa ja kahvliga, köögilaual on valge lina (valget võib karistamatult valgendada ja pleegitada, värvilist ei või) ja dresse kui olemuslikult koledaimaid rõivaid kodus ei kanta, mullatööd, remont ja sport on iseasjad.
Nii on.
Mineviku kohta veel niipalju, et ehkki ma üldse õmmelda ei armasta, oskan ma seda väga hästi - õmblejatädi jäi aina vanemaks ja nii ma 15-25-aastasena endale üsna palju riideid ise õmblesin. Oskused ei kao niisama lihtsalt ja vanaema umbes 96-aastane "Singer" töötab endiselt laitmatult.
Küll aga ei maitse "Singerile" dressiriie, millest saaks pojakestele kodupükse õmmelda. Abakhanis müüdi mulle lahmakas ruudulist villast kangast umbes 18 euro eest*. Ühelt poolt karmim ja konkreetsem, teiselt poolt - sisekülg! - pehme ja leebe. Kas tuleb mantel, küsis armas müüjaneiu. Ju ta siis sedasorti riie oli.
Palun väga. Lõike võtsin mugavaks kuulutatud lühikestelt pükstelt, taskuid, lukku ega muid keerulisi asju ei hakanud lisama. "Päris comfy," arvas Keskmine. Pärast lisas veel slängisme ja tõlkis, et olevat lausa stiilsed. Vöökohas on sidumispael. Soojad olevat ka - no selge, et soojad, villased ju! Sokid ja kaltsuvaip on ka minu tehtud, kui huvitab.
Järgmised samasugused püksid saab Noorim, tema arvas, et kannaks niisuguseid väga meelsasti. No ma loodan... Vanim suhtus skeptiliselt, aga tema kiituseks võib öelda, et ta avaldas ükspäev soovi omada rohkem kampsuneid ja vähem kapuutsiga dressipluuse. Ütlesin, et mingu ise poodi, mina talle riideid valida ei oska - ikkagi täisealine ja tudeng. Loodetavasti läheb ka. Meestekampsuni kudumist ma praegu vist ette ei võta, aga kesse teab...
____________
*Prismas maksid oluliselt õhemast riidest sarnased püksid parimal juhul 20 eurot paar, teise ringi poodides on meesterõivastega ikaldus ja mul ei ole närvi neid läbi käia.
Minu 90-aastase vanaisa töö- ja koduriieteks on siiani viigipüksid, nööpidega särk ja pintsak. Jahedal ajal kampsun või vest pintsaku all. Kunagi töök käies olid pintsakutaskud tänuväärsed kuna sinna sai vajalikke asju panna. Dressipükse tema nooruses veel polnud ja ju siis jäigi riietumise stiil tal samaks kui tema isal ja tema isal...
ReplyDeleteAga mis su poiste kodupükse puudutab siis trendikas pesakond teil, olen linnapildis viimasel ajal näinud palju noori "pidzaamapükstes". Ehk siis taolised pehmed mugavad püksid linnariieteks.... (Mul endal on päris kahju, et vanaemade käsitööoskused mulle külge ei hakanud. Jah, oskan küll nii õmmelda kui kududa-heegeldada aga tulemus ei saa kaugeltki nii esteetiline kui vanaemadel...)
Su vanaisa tundub olevat stiilne härra.
DeleteRiideruudud olid puhtalt minu valik, lähtusin kangavirnas sorides esmasena materjali pehmusest ja hulgast, alles teisena mustrist.
Aga ruudulised linnapüksid on arvatavasti ikkagi luku, nööbi ja taskutega - ehkki, jah, ma ei keelaks Keskmisel nende koduste riietega kooligi minna, kui ta peaks tahtma, neil on seal ka päriselt pidžaamapäevi olnud. Pojake arvas ka, et täitsa stiilsed - ja täna pean ka Noorimale sellised õmblema, ta soovis.
Minu õmblemistulemused on reeglina üsna üle otsa lastud, st kanda sünnib, aga sisemised serva üleloomised ja otstepeitmised on alla võimete, kiiruga tehtud. No aga ega ma kellelegi raha eest ei õmblegi.