Mida see tegelikult tähendab...

Keskmine tegeles perekonnaõpetuse tunnis pere-eelarvega. Noh, meie tegeleme sellega pidevalt. Käsil on lahja lehma aasta (kes ei taipa, mida see tähendab, ma ei viitsi seletada, lugege ise 1Ms 41: 1-36). Jah, me ostsime sauna ja käisime Veneetsias ja meil on kaks (2) laenuvaba maja... aga ka majaomanikel, ühtlasi maaomanikel võib sularahaga olla mõnevõrra kitsas. 

Ehkki meil on nüüd taas üks väga meeldiv üüriline, üürib tema kõige pisemat ja odavamat tuba, mis tähendab, et Linnamaja remondiks kulunud raha ei pruugi me tema üürimaksetega tagasi saada. Vähemalt maja jooksva ülalpidamise saame tagasi, jah - ja poistel on Linnamaja olemasolust palju kasu, äramüümine ei ole hetkel valikutes. 

Minu palk Eesti ühe kõige suurema tööandja juures on natuke väiksem kui põhikoolis. Mehel on praegu üldse asenduskoht ja veel sedasorti, mis võib ükskõik millisel päeval otsa saada. Lastetoetus, mida meie perevaenulik valitsus niigi nübis, langes suuremalt jaolt ära, sest Vanim on ju nüüd tudeng. Õnneks saab ta mingit tudengitoetust ja see katab tema iseseisva elu toiduvajaduse pluss üht-teist muudki. Hinnad langenud ei ole, vastupidi. Põhimõtteliselt on meie sissetulek hetkel umbes kolmandiku võrra väiksem kui paari aasta eest. 

Kas elustandard on muutunud...? Hm. Ma ei tea, kas elustandardi alla käib suurte kodumasinate ostmine, viie aasta jooksul vahetasime me välja kõik majapidamismasinad. Me ei ole iialgi olnud erilised kultuuritarbijad, selles mõttes, et kindlasti peaks käima kord kuus kinos ja teatris ja kontserdil... ikka ainult siis, kui pakutakse midagi Väga Head (ma juba esitasin perele tellimuse, et minu jubileumi puhul paluks kõigiga koos kinoskäiku, Paddingtoni kolmandat osa vaatama). Me ei telli toitu ega käi väljas söömas. Mehed käivad juuksuris sagedamini kui mulle meeldiks, mina ei käi üldse. Ja firmariided... ei ole meie pere teema. Reisime odavalt, aga ikka on mõnus.

Põhikoolis töötades kohtasin mitmeid emasid, kelle soengud ja kunstküüned nõudsid kindlasti professionaalide sagedast hoolt, aga lapse hobitegevused olevat olnud liiga kallid... Prioriteetide küsimus, ma usun. Ja isiklike huvide küsimus, mina sobin endale loomulikuna päris hästi ja võõraste inimeste puudutus on ebasümpaatne. 

Meie oleme selles mõttes kindlasti privilegeeritud, et pole iial maksnud kodulaenu ja autod on meil ka liisinguvabad. Varasem aastatepikkune elu ühe autoga on õpetanud ka logistikat läbi arutama, nii et Frau Corsa suurema osa ajast seisab või on kuhugi välja laenatud, hommegi sõidab kuhugi Lõuna-Eestisse Laenulapse mamma juurde, nende pere autol on miski viga. 

Kas me oleme millestki loobunud... jah, tetrapakipiimast. Kilepiim on kolmandiku võrra odavam, järelikult me ostame nüüd juba mõnda aega seda. Liha ostan ma juba paar aastat ainult soodushindadega, sageli ootab see pikemat aega sügavkülmas, aga see ei häiri. Poeg, kes siiani kõige rohkem oma jalatseid lõhkus ja määris, sai ikkagi soovitud valgete detailidega (ja minu eelarvest kallimad) jalavarjud... ja kahe kuu järel näevad need veel päris head välja! Praegu tõesti ei tea, mida on lastele kuuse alla panna, aga jõuludeni on veel aega ka ja soove on esitatud vähe. 

Muidugi, just eriti lahja lehma aastal peavad olema rahalised prioriteedid. 

Arved peavad olema makstud, sealhulgas kodukindlustus (uuh, aga hädavajalik).

Süüa peab saama - isegi iginäljased teismelised saavad aru, et kord nädalas supisöömine ei tapa ja kooli võileiva kaasavõtmine on arukam tegu kui puhvetist või poest saiakesi osta. Meil läheb kuus umbes 15 kg kartuleid, nädalas kindlasti vähemalt 30 muna ja 10 liitrit piima. Muid põhilisi toiduaineid ma pole niimoodi jälginud, aga paljude asjade puhul ostame kõige odavamat või on mul mingi kilohinnapiir, millest kallimalt ma pole nõus ostma. Liha puhul on see 5 eurot, banaanide puhul 1 euro, avokaadode puhul 3 eurot, muu eksootilise puuvilja puhul 2... Umbes nii. 

Riideid ja jalatseid ostame vajaduspõhiselt. 

Laste vajadused peavad olema kaetud. Hetkel on kõige suurem regulaarne väljaminek Noorima erakool, aga Keskmise spordiambitsioone püüame ka toetada nii palju, kui võimalik - sel kuul on tal kahed võistlused, nendega seoses on kulutusi, aga mis siis ikka... 

Kasse me juurde ei võta, ehkki süda igatseb. Viimati ostis Mees K-Rautast 14-kilose kassitoidupaki, nelja kassiga on see juba täiesti mõistlik.

Remondi ja ehitusega on nii, et peahoones on nüüd esimesel korrusel ring peal (miinus veranda), Noorima toa eakohastamine seisneb peamiselt värvimises, mis ei ole kallis, ja tulevasuvine keldriparandusprojekt läheb peamiselt maksma nelja mehe kaevamisjõu. Küll ma tahaksin hakata Linnamajas ümberehitusi tegema, eelkõige sisseehitatud külmasildade* teemal, aga see peab ootama. 

Hädaolukorraraha on hädaolukorraraha, seda ei puutu lihtsalt niisama. 

Ainult et Linna kõige toredamale juuksurile pidin ütlema, et tema pakutud meestesoengu hind jääb meie eelarvest välja, pojakesed otsivad siiski mingi muu koha. Poolteisekordne hinnaerinevus on siiski oluline. 

Uuel kuul võite küsida, kas oleme söönud ja riides ja vajadused on olnud kaetud. Olen üsna veendunud, et saan vastata jaatavalt. 

________
*seal on trepikoda planeeritud olema külm, väga külm. Kui saaks totra kirjakastiaugu kinni (eeldab ka fassaadiga tegelemist ja uut kirjakasti hoopis teise kohta, nii et ainult teibiga olukorda ei lahenda) ja uued välisuksed, oleks see juba suur võit. Pööningust, mille üks sein on ühekordsest voodrilauast, ma praegu ei unistagi... pealegi tuleks see kõigepealt tühjaks saada.