Niisama

Lugesin lehest isadepäeva artikleid ja silma jäi, et keegi isa iganenud soorolle ei tunnista või midagi sellist. Hm, "iganenud" on minu meelest üks iganenud sõna. Nõukogudeaegne äkki? Millal saavutab postmodernistlik, sallivuslik, kramplikult mittekonservatiivne ühiskond arusaamise, et iga pere jagab oma majapidamistegevused omal moel ja annipõhiselt?

Noh... Hiljuti tunnistas üks mulle armas inimene, et tal läks väga kaua, kuni aru sai, et mõnele inimesele meeldibki lastega tegeleda - ometigi on tal rohkem lapsi kui meil... Sama inimene on ka lastega kodus olemist "ohverduseks" nimetanud. Nojah, temal on siis niiviisi... Ehkki ta on väga, väga, väga hea ema ja suurepärane perenaine, kui seda viimast tarvis on - ja minu meelest ta nautis küll oma laste titapõlve. Aga las ta tunneb, nagu tunneb, tal on selleks õigus. 

Samas seltskonnas püüdsid kaks inimest, kes ühtelugu oma (minu meelest päris toredast, ehkki kindlasti kurnavast) tööst tüdinult ja pahaselt räägivad, minu töökoha üle kaasa rõõmustada ja kuidagimoodi ei saanud aru, et ma ei ole oma ametist kirglikult vaimustuses. Neile olen ma seda üle kümne aasta rääkinud, et teha ma ju võin seda, midagi ikka oskan ka, aga vaimustavad hoopis muud asjad... Noh, neil kahel pole ilmselgelt mitte mingisugust arusaamise-andi. Ega see mind ei üllatagi, ikkagi üle kümne aasta juba jooksen peaga vastu nende arusaamatuseseina...

Ja ikkagi ei saa ma aru, kas on raske lasta inimestel olla, igaühel oma andidega ja igaühel oma rahulolematustega... 

***

Lisaks kahele lõpetamisele saab meie peres sel kevadel olema kaks lõpureisi. Või jääb ära kaks lõpureisi... laste soovid on utoopilised. Noorima erakoolis on mõned pered, kelle meelest on normaalne sõita kamba puberteetikutega neljaks-viieks päevaks kaugele ja kallilt. Keskmise riigigümnaasiumis on jällegi neid, kelle lastele on 18. sünnipäevaks ostetud uuepoolsed autod ja arvatakse ka, et tuleb sõita kaugele ja kallilt. Noorim ütles, et tema lepib, kui kaasa minna ei saa, tunneb ju klassikaaslasi vähe ja nii paraku on. Keskmine on mõnevõrra masendunud, sest tema armastab oma klassi väga. 

Sarnane seis oli Vanimal vist viimasel lasteaia-aastal, kui grupp vanemaid otsustas, et tuleb minna lõpureisile Muumimaale. See lugu jõudis isegi Perekooli. Otsuse argumentideks olid, et ainult oma perega reisida on jama (ee, misasja?) ja et see mõnisada eurot inimese kohta ei ole ju kahepäevase reisi puhul üldse suur summa. Meie pere käis tol perioodil sohvasurfates sama või väiksema rahaga kümme päeva Saksamaal... No ja viimati käisime viiekesi Itaalias ja Saksamaal (mujalt sõitsime lihtsalt läbi) ilma sohvasurfamata nii, et inimese kohta läks 450 eurot... Ka kümme päeva, millest küll kolm ja pool kulusid puhtalt sõidule. Meid see osa ei sega, eriti mitte üle Alpide sõitmise puhul. 

Õnneks on Noorima klassi listis ka teised vanemad juba häält teinud, et mitusada eurot ja mitmeks päevaks ei ole mõistlik. Mõtlesin korraks oma kommentaarile lisada, et meie küll ei arva, et üheksas klass peaks lapsele jääma viimaseks lõpetamiseks... aga see olnuks ikkagi inetu, eriti arvesse võttes asjaolu, et klassi ühe jõukaima pere laps on ühtlasi kambas Lapselapse sealtkooli analoogiga ja üldse Tähtsa Nina poeg. Ehkki, jah, kui põhikooli lõpetamise ajal lennatakse Hispaaniasse, siis kuhu peaks noor inimene minema ülikooli lõpetamise puhul? Marsile?

Keskmisele ütlesin Noorima lõpetamise kuupäeva ja palusin, et sellega arvestataks - ega ma ei tea, kui palju on seal neid, kellel nooremad õed-vennad põhikooli lõpetavad, aga küllap ei ole Keskmine ainus. 

Küll me mingi raha ikka kokku kraabime, aga tõsiselt, teismelistega neljaks päevaks... Esimesel ööl ei magata, teisel ööl ka eriti mitte, kolmanda-neljanda päeva võib tegelikult ära unustada, kõik on uimased ja väsinud, tõenäoliselt ka halvas tujus. No ja sellest me vist ei tohi rääkida, mis need jõmmid kevadisel reisil (kus meie laps ei käinud) olevat kokku keeranud...

***
Kui ma reedel olin lahja lehma jutu ära kirjutanud, saatis lutsumaja minia sõnumi, et tuleb kaltsuvaibale. No ta on meie peaaegu-naaber ka. Vaibarahast rohkem rõõmustas mind, et riiulitesse tekkis natuke ruumi. Ma ikka kangesti tahan ladu kompaktsemaks saada, hetkel on vaibad kolme ruumi vahel laiali. 

Jäime pikemaks jutustama ja muuhulgas rääkisime sellest, et väikese palgaga saab ka hästi elada, kõik sõltub elustiilist. No ja sellest, mis on "hästi". Meie "hästid" on mõne koha pealt päris sarnased.

***

Eilse päeva puhul küpsetasin hommikuks soojaid saiakesi, õhtusöögiks sai lasanje ja magusaks küpsisetort. Viimase kohta võib öelda, et... tikrimehu küpsisekihtide vahel on väga asjakohane ja sügavkülmas olnud metsmaasikad maitsevad nagu värsked. Sellist luksust juba tavapoest ei saa, tuleb ise teha.

Veel pidasin isadepäeva puhul pisikese suhteõpetustunni neljale noormehele (Keskmisel oli külas Nimekaim), inspireerituna ajaleheloost, kuidas naised lükkavad lapsesaamist edasi, sest pole sobivat meest... Et kui poisid tahavad isaks saada, siis tuleb olla mees, kellega noored naised tahaksid lapsi saada - usaldusväärne, aus, hea, lugupidamisevääriline... Esmajoones rikkuse ja välimuse järgi valivad meest väikesed tüdrukud või haned, seda pidin ühe sarkastilise märkuse peale ka ütlema. 

Üks tore tuttav kirjutas FBs oma eilsest isadepäevasündmusest, restoranis... ja et pärast pidid nad minema lapsele saapaid ostma, sest isa oli päev varem ostnud saapad valele (oma) lapsele. No tol toredal noorel mehel on ka kolm väikest last ja väga raske ja väga vajalik koduväline töö, pole ime, kui midagi sassi läheb...

***

Noorima toa remont on niikaugel, et... varsti saab ehk mööbli lõpuni välja. Eile kolis üks riiul lõplikult Noorima toast välja ja Kantseleisse sisse, see tähendab, et mina saan täna kastimajandusega tegeleda. Kogu elu käib hetkel mingite vangerduste ümber, mööbeldame siin ja seal ja kuidagi vangerdatud ei saa. Rikkust on vist palju... noh, tegelikult on suures osas kastidest mu vanemate arhiivid, osa sorteeritud, osa veel mitte. Minu sünnikodu dokumendid ja muud taolised asjad oleksid ju ikkagi väärtus, mida mõnda aega alles hoida, lapsed vaatavad ükskord ise, mis neid seal huvitab. Või lapselapsed. Eile tähistasime ju ka tulevaste isade päeva - ju ikka ühel päeval, ma loodan. 

Veel on tänase päeva sees tavalised pesuriputamised ja -sorteerimised, mingi hulk käsitöötööd ja teine hulk õuetööd. Suurte puudega park Maja ees on väga tore asi täpselt niikaua, kuni tuleb sügisel lehti koristada.