"Iga inimene peab ise oma vigu tegema"

Olen seda filosoofiat kuulnud kahe pere suunalt... mõlemal juhul oli tegu korralike, haritud ja üldises mõttes toimetulevate inimestega, kellel peaaegu täisealised lapsed. Mõlemal juhul oli juba siis midagi väga, väga hullusti nihkes ja aja jooksul läks aina rohkem nihkesse. Minu lapsed pole seda lauset meilt küll vist kunagi kuulnud ja ma loodan, et ei kuule ka... sest vaadake, see on nii lõpmata vale.

Vaadake... viga. Viga on midagi halba. Viga võib tõesti olla tühine nagu vale töökoha või vale elukoha valik... aga on olemas ka suured, kohutavad vead, mille puhul hävivad elusaatused. Või vähemalt hingepuhtus ja inimese usaldusväärsus, tekivad sassis suhted ja alatud teod.  Selle kõrval on kolm kiirlaenu pisiasi. Ausalt. Ja kui inimesed oma vigadest tegelikult õpiksid, siis ei oleks meil ei kiirlaenukuhjumisi ega vähemalt pooli kärgperesid, sarisulidest ja muudest hädadest rääkimata. 

Pealkirjaks olnud väide aga eeldab, et inimesed teevad midagi halba. Nad lausa peavad halbu asju tegema. Ma ei kujuta ette, et keegi vihkab oma lapsi nii väga, et ise soovib näha neid tegemas midagi halba. Muide, esimese mulle seda lauset öelnud inimese lastest üks läkski... noh, ta on olnud ka avalikus halbade tegude tegijate nimekirjas, lisaks kõigele muule. 

Keegi ei ole eksimatu ja inimesed teevad tõesti asju valesti. Ainult et... miks mitte lastele õpetada, et need asjad on õiged, need valed, nüüd on sul info ja tegutse sellega nii, nagu paremaks pead, aga võta ka vastutus? Ilma vea-sõnata, ilma vigaseks elatud elu normaliseerimiseta? Sest ükskõik, mida me teeme, teeme ju ikka selle järgi, millist infot meil parajasti on - ja kas me oleme valmis/võimelised/huvitatud infot arvesse võtma. 

"Mina annan oma parima," ütles üks mu lastest, kes on tõesti teinud... hm... halbu valikuid (eks nad on kõik kolm täiel rinnal teismelised olnud). Andiski ka olukordades, mis tõid endaga kaasa probleeme. Oli noor, kogenematu, üritas teha nii, nagu arenev aju võimaldas... aga ei teinud "vigu", sest niiehknii peab ju. Ja siis võttis vastutuse enda loodud olukordadega toime tulla, sest nii on õige (ei ole teinud midagi kriminaalset ega muidu ebaloomulikku). 

Vea-sõna juurde kuulub minu meelest ka süüdimatus: "Mina ei pea oma vigade pärast vabandust paluma!" Eee, noor inimene, seda justnimelt peab. Täiskasvanuliku vastutusevõtmise juurde kuulub ka vabandamine ja meeleparandus, mis inimese usutunnistusest sõltumatult võiks ikkagi tähendada teadlikke katseid ja püüdlusi edaspidi adekvaatsemalt toimetada. 

Aga kui vanemad arvavad, et armastuse lahtilaskmise-osa tähendab lasta lapsed maailma ilma teadmiseta, mis on olulistes asjades õige (sest kui inimene üldse heast ja kurjast midagi ei tea, siis ei ole tal ka eriti võimalust õigeid valikuid teha) ja ettekujutusega, et halbused on okei, sest kõik lihtsalt peavad neid tegema, siis oeh... Vanemate patud makstakse laste kätte ja see on lõpuks nii väga kurb...

***

Ei, täna ega eile pole otseselt midagi juhtunud, mis oleks neid mõtteid inspireerinud. Juhtumised on osalt juba väga ammused, aga mõni mõte vajabki settimist.